Pealelend: Anu Tali

Immo Mihkelson

Anu Tali, käisid hiljuti vist eneselegi ootamatult London Sinfonietta ja Orchestra of the Age of Enlightenmentiga Ameerikas. Ajalehe New York Timesi kiitva arvustuse juures oli veebis pilt sinust orkestri ees …

Nägin, selle saatis mulle Heiner Goebbels, kelle teost „Songs Of Wars I Have Seen” ma seal Ameerika esiettekandel juhatasin.  Tema muusikat oli artiklis teenitult kiidetud. Otseselt minust oli seal vaid üks lause, kuigi väga hea lause. Tegemist oli muusikaga, mis erineb romantilisest sümfooniast, kus dirigent „viib asja läbi” nii, et seda on võimalik ka kõrvalt aduda. Goebbelsi loos on jutustus teistsugune ning dirigent ei tohi sellest „märatseva jõuna” üle käia. Kogu selle lühikese kontserdireisi järjekordne  kogemus on see, et mida suuremad professionaalid, seda toredamad on nad inimestena.

Need asjad käivad käsikäes. Kollektiividena on London Sinfonietta ja Orchestra of the Age of Enlightenment täiesti uskumatud inimkooslused. Tegelikult pidin ma London Sinfoniettat juhatama pisut hiljem, 24. aprillil, kui Queen Elizabeth Hallis  Londonis tuleb Heiner Goebbelsi autoriõhtu. See olnuks mu esimene kohtumine nende kahe kollektiiviga. Valmistusin just minema Londonisse kuulama, kuidas Ameerika reisi dirigent Sian Edwards teeb proovi Heiner Goebbelsi teosega „Songs Of Wars I Have Seen”, kui helistati ja teatati, et Edwards jääb isiklikel põhjustel kõrvale. Nad soovisid mind teda asendama, tegelikult päev enne ärasõitu.  Teel Londonisse võtsin endale kindlalt pähe, et barokkansamblit ma ei juhata. Nad mängivad nii omapäraselt ja vahvalt, nad ongi nemad ise. Leppisime kokku, et nad tekitavad esitusel muusikasse oma kihi, justnagu mingi purske. Seda märkisid hiljem ka arvustajad. Niisuguste muusikutega mängides on tunne, et vaja vaid pista käsi masinasse ja võtta sealt välja just sellised paremad kõlad, mida soovid. Ja mis kõige hämmastavam, et nad tulevad sinuga käsikäes kaasa. Keegi ei ütle: „Meil siin mängitakse teistmoodi.” Tegime enne ärasõitu ühe päevaga üheksa tundi proovi. Seejärel sõitsin mina Kanadasse Edmontoni oma kontserti andma ja kohtusin Sinfoniettaga taas Minneapolises. Mina juhatasin nendega St. Pauli orkestri festivalil ainult Heiner  Goebbelsi teost. Orkester mängis esimeses pooles ilma dirigendita Beethoveni 5. klaverikontserti.

Pean ütlema, et ainult paaril korral elus olen kogenud nii positiivset kergitatuse tunnet. Me kõik väsime – tööst ja vahel ka kaasinimestest. Nende suurepärasest ja teinekord vähem suurepärasest suhtumisest. Kõige enam väsitab mind, kui inimesed  ei tee oma tööd lustiga. See väsitab mind muusikas, väsitab poes ja hotellides. On hea küsimus, miks nad ei tegele millegi rõõmustavaga. Seda juhtub ka muusikutega: vahel on näha, kuidas inimesed võtavad oma tegevust tüütu tööna ega hinga selle muusika nimel, mida nad esitavad. Just selliste orkestritega nagu London Sinfonietta või Orchestra of the Age of Enlightenment, mis on tegelikult ju maailma  tippkollektiivid, saad aru, et mitte ilmasjata pole nad jõudnud nii kaugele. Nad kuuluvad sinna. Mitte ainult mängutehniliselt, vaid ka suhtumise poolest. Muusikas algabki kõik suhtumisest – sellesse, mida sa teed. Midagi sarnast kogesin ka hiljuti meie Põhjamaade Sümfooniaorkestriga mänginud Sergei Nakarjakovi puhul. Sellised inimesed nakatavad, maailm on tänu nendele  parem elamise koht.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht