PEALELEND
Muusika ja müra? Mihkel Kleis : Ma ei ole kunagi osanud eriti väärtustada helikvaliteeti. Pole olnud võimalust ega ka tahtmist hankida tipptasemel stereosüsteemi kristallselgete kõlade ja tervet maja raputavate bassisageduste nautimiseks. Võib-olla seetõttu ongi mulle saanud südamelähedaseks muusika, kus helikvaliteedi puudumisest on tuletatud omaette esteetika. Kuid puhtakujulist noise’i kuulan ma üpris vähe. Tõeliselt sügava mulje on jätnud vist vaid Boyd Rice. Seevastu on olnud väga olulisteks teenäitajateks underground black metal ja noisecore-bändid, kelle puhul igakülgne räige primitiivsus on hoiaku küsimus. See on selline romantiline hoiak, mis seostab tahumatust teatava puhta või otsese emotsiooniga ja ammutab inspiratsiooni allikatest, mis ei pruugi olla päris kooskõlas n-ö terve mõistusega ja igasuguste muude heade tavadega.
Muusika ja black metal?
Ega seda kerge seletada pole. Ma ei ole religioosne inimene, mind ei huvita paganlus ja juured, mulle ei avalda muljet ürgne loodus, mul puudub üldse vajadus millegi eest seista või millegi vastu võidelda. Aga mulle meeldib esoteerika ning kogu see underground metal’i märgisüsteem ja temaatika moodustab mulle juba lapsepõlvest tuttava maailma, kus ma orienteerun hästi ja tunnen end mugavalt. Ei saa ka salata, et nende kõige põrandaalusemate metal’i suundadega on seotud teatav elitaarsus või snooblus. Selle tegijad on täiesti teadlikud oma muusika ebakommertslikkusest ja on ühtlasi enda suhtes ülikriitilised. See muusika eeldab täielikku pühendumust, imiteerijate suhtes ollakse äärmiselt põlglikud. Võiksin tuua üsna meelevaldse võrdluse teatud tüüpi vabaimprovisatsiooniga, näiteks Peter Brötzmann, või ka müramuusikaga. See on muusika, kus määravaks on jõud ja kohalolek. Kui sa ei anna endast maksimumi, siis pole asjal väärtust. Samas pole ma kunagi kuhugi õieti sulandunud. Ma arvan, et kõige tehtava osas peaks säilima distants, mis võimaldab näha asja objektiivsemalt. Seetõttu näen ka kogu seda jama, mida metal’is tavaliselt võõristatakse – see on mulle sama ebakütkestav kui Eurovisioni lauluvõistlus. Aga ma tean ka, et seal all on peidus palju huvitavat. Et seda leida, on vaja lihtsalt süveneda ja huvi tunda … muidugi pole mingit põhjust, seda teha, kui pole asjaga kunagi mingit sidet olnud. Pikka aega tundsin ise samasugust võõristust igasuguse n-ö klubielektroonika vastu. Raske oli isegi mõista, et kõigil neil house’i või techno lugudel on tegelikult autor. See kõik tundus mulle ääretult anonüümne. Aga nüüd olen hakanud seda esteetikat mõistma ja nagu metal’i puhulgi on väga põnev sealt massilise toodangu seest pärleid noppida.
Muusika ja kvantiteet?
Ma olen täiesti maniakaalne muusika tarbija: enamik mu päevi möödubki järjest albumeid läbi kuulates. See on mul ilmselt sõltuvuslik harjumus, sest vajan pidevalt üha uut muusikat ega suuda kaua ühte plaati nautida. Siiani on mul veel komme kõik heaks tunnistatud plaadid alles hoida, kuigi tegelikult mul polegi eriti aega neid hiljem kuulata, sest uute virn kasvab peale. Muusika tegemine pole pooltki nii nauditav, mingis mõttes tundub see vahest lausa kohustusena enda ees. Looming on minu jaoks umbes nagu eneseõigustus. Ütleme, et ma ei näeks oma elul mõtet, kui ma ei tegeleks kunsti või muusikaga.