Pärnu Linnaorkestrit on õnnistatud solistidega

Toomas Velmet

Sari „Noored talendid”: Tine Thing Helseth (trompet, Norra) ja Pärnu Linnaorkester, dirigent Jüri Alperten 22. IV Pärnu kontserdimajas. Pärnu Linnaorkester, kes saab sel sügisel 15aastaseks, on tegelikult see sümfooniaorkester, mis on avatud eelkõige Eesti solistidele. Iga  reglemendi korral tehakse erandeid, aga sel juhul oodatakse ka maailma tipptaset. Tuletan meelde viimase kümnendi üllatussoliste PLO ees: kõigepealt Sergei Stadler ja Liana Issakadze ning siis äkki Roberto Loretti, Leila Josefowich, Willi Schwaiger, Sarah Chang – kõik maailmanimed, kes on Eestis esinenud ainult PLOga. Nüüd lisandus sellesse nimistusse Tine Thing Helseth, 22aastane noor norra daam  trompetiga.

Tänapäeva ülereklaamitud maailmas ei ütle väide „tipptegija” õigupoolest mitte midagi. Siiski, kui lisada lõputu jada – Norra rahvusliku talendi auhind (2004) II koht Theo Charlier’i konkursil (2005), Yamaha muusikafondi stipendium, Eurovisioni II koht ja Norra parima solisti preemia (kõik 2006), samuti Prints Eugeni kultuuripreemia ja festivali „Kissinger Sommer” parima solisti preemia – ja tema esimene plaat „Trumpet Concertos”,  mille kuulajad on olnud vaimustuses noore trompetidaami kunstist … Ent seegi faktirida ei maksa midagi, kui ei ole ise ja otse veendunud nende autasude ja austusavalduste tõelevastavuses. Selle võimaluse Tallinna, Pärnu ja Tartu publik eelmisel kuul sai, kui toimusid PLO kontserdid Jüri Alperteni juhatusel, solistiks eelnimetatud noor trompetivirtuoos.

Lisaks Joseph Haydni trompetikontserdile esitas Tine Thing Helseth veel norra pianisti  ja helilooja Wolfgang Plagge (1960) teose „Tranquility” trompetile ja keelpilliorkestrile. Seegi teos oli publikule meelepärane oma karge heakõlalisusega, mille tegi eriti nauditavaks Helsethi erakordselt tämbririkas mäng. Usun, et midagi sellesarnast võiks sündida näiteks Tõnu Kõrvitsa sulest, kui samaväärselt trompetistilt tuleks tellimus. Haydni Es-duur kontsert on trompetistide n-ö sundrepertuaar, kuid seda enam vaimustab, kui selle esitusel  suudetakse säilitada mängulust, millega haaratakse kaasa kogu publik – nii asjatundjad kui lihtsalt hea muusika nautijad. Kontserdi kavas oli veel Haydni „Kellasümfoonia” (sümfoonia nr 101 D-duur) ja lõpetuseks Felix Mendelssohn Bartholdy „Itaalia sümfoonia” (sümfoonia nr 4 A-duur op. 90).

Haydni sümfooniad on paljude arvates parim orkestrikool. Jagan seda arvamust, sest pole olemas paremat repertuaari orkestri  tasakaalu, solistide meisterlikkuse ja ansamblimängu kõrglihvimiseks. Mingi kõlatasakaalu „häire” tekkis esituse algfaasis, s.t I osa sissejuhatuses (Adagio), edasi settis kõik paika ja parimad olid just Presto (I) ja Vivace (IV) , mis ju võiksid probleeme tekitada kellele tahes, kuid igatahes mitte PLO-le. Kontserdi lõpetas Mendelssohni „Itaalia sümfoonia”, mis kuulub PLO püsirepertuaari, kuid seekord oli teose viimistlusaste varasematest  esitustest suurusjärgu võrra kõrgem ning alustada tuleks maestro Jüri Alpertenist, kes juhatas seda täismahus (neljaosaline) sümfooniat peast. Pole ka midagi imestada, sest minu küsimusele, et millest selline pühendumus, vastas peadirigent talle omase sõnaahtrusega: „Teisiti pole ju oma orkestriga mõtet Peterburi külastada” (!). Selline külastus saab veel sel hooajal tõesti teoks. Nii ja ainult nii on võimalik avastada orkestri varjatud ja ka varjamatuid  reserve – see oli tõepoolest saavutus Eesti sümfoonilise muusika esitusmaastikul. Sümfooniate esitusel tuleks esile tõsta kõiki puupillisoliste, kuid ikka ja jälle ei suuda ma tagasi hoida ega varjata oma erilist vaimustust flötisti Olga Sinkova esituse puhul.

See oli võrdväärne nii Haydni kui Mendelssohni sümfoonias ja olen veendunud, et Sinkova meisterlikkus kaunistaks ükskõik millist kõrgema klassi sümfooniaorkestrit.  PLO edu ja selgelt kuuldav areng baseerub lisaks orkestriartistide ja peadirigendi entusiasmile ja meisterlikkusele üsna suurel määral ka korraldusmeeskonna hasartsel nutikusel ja koostöövalmidusel. On vähe Eesti orkestreid, kes sooviksid ja kellele võimaldatakse riigis ühe kavaga kolm kontserti – Pärnu Filharmoonia koostöös Eesti Kontserdiga saab PLO-le seda võimaldada ja nad on selle ära teeninud.