Pärt ja varajane muusika

PAUL HILLIER

Nüüd, mil ma sõnan vaikus, mõtlen ma selle all vaikust. Arvo Pärt

16. VIII kell 20 Pärnu kontserdimajas, 17. VIII kell 19 Tallinna toomkirikus ?Lux occidentalis: Arvo Pärt ja varajane muusika?. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Christopher Bowers-Broadbent (orel, Suurbritannia), dirigent Paul Hillier.

Ühel või teisel viisil on varajane muusika mänginud tähtsat rolli Pärdi loomingu arengus. Karjääri algusaastatel, mil tema stiili mõjutasid neoklassitsism ja serialism, oli suureks eeskujuks, sümboliks ja stiililiseks mõjutajaks Johann Sebastian Bach. Bachi täiuslikkus oli kui traditsioonide märk: ta oli austatud, haritud, jäljendatud, isegi sümboolselt hävitatud ning siis taasavastatud. Selle arengu haripunkt saabus teosega ?Credo? aastal 1968, mille järel tuli vaikiv ajajärk. See oli suuna otsimise aeg. Tol perioodil süvenes Pärt varajase muusika eri valdkondadesse: ta uuris gregooriuse laulu, keskaegset organumit, Machaut?, Josquini ja Vittoria polüfooniat. Pärdi eesmärgiks polnud mitte niivõrd imiteerida nende muusikat, kuivõrd järgida nende oskust väljendada seda, mis on midagi enamat kui lihtsalt sõnad. Samal ajal püüdis ta jääda mitmel viisil seotuks muusika verbaalse poolega ? protsessi käigus oli ta end heliloojana ümber koolitanud. Uus stiil põhineb väga lihtsatel vahenditel nagu kolmkõla noodid ja üks spetsiifiline tonaalsus, tekkinud sümbioosi nimetab ta tintinnabuli?ks, vihjates kellade kõla kvaliteedile ja nende võimele resoneerida ka pärast heli tekitamist.

See kontserdikava püüabki esile tuua eredamaid näiteid seostest varajase muusikaga Pärdi loomingus. Alustame ühehäälse gregooriuse lauluga ja tekstiga, mida Pärt vääristab oma suhteliselt hiljutises teoses ?Dopo la Vittoria?. Kuid seal pole kasutatud mingeid muusikalisi tsitaate. Gregooriuse laulu mõju on tuntav kõigis tintinnabuli-stiilis kirjutatud töödes, ent intuitiivselt on selle mõju tuntavam laskuvates, lainetavates fraasides, harva on tegemist mingi otsetsitaadiga. Samalaadne mittemuusikaline ristviide ühendab ?Liber Generationes?e? ja Pärdi ?Which was the son of…?. Rohkem muusikalisi seoseid on võimalik leida sellistes teostes nagu ?An den Wassern?, mis on läbi imbunud Perotinuse ja varajaste tundmatuks jäänud heliloojate helikeelest. ?Beata Viscera? loomisel kasutatud foburdoontehnikat on selgelt kuulda ka teoses ?Littlemore Tractus?.

Teised mõjutused on rohkem üldist laadi, kuid mitte vähem tähtsad. John Dunstable?i ?Veni Sancte Spiritus? oma voolavalt isorütmilise ülesehitusega, Jean Moutoni ?Nesciens Mater?i? näiline õrnus (mis peidab tõsiasja, et tegu on äärmiselt nutikalt konstrueeritud kahe koori kaanoniga) ning Vittoria moteti ?O Magnum Mysteriumis? intensiivsus ja otsekui iseenesest tekkinud ilu on just see keskkond, milles Arvo Pärdi muusika end võib koduselt tunda.

Paul Hillier (1949) on aastast 2001 EFK kunstiline juht ja peadirigent. Hilliard Ensemble?i (Inglismaa) ja ansambli Theatre of Voices (USA) asutaja ja kunstiline juht. 1980 ? 81 oli õppejõud California ülikoolis, 1984 töötas Amhersti kolledþi Copeland Colloquiumis Massachusettsis. 1990 ? 96 California ülikooli muusikaprofessor. On teinud tihedalt koostööd Steve Reichi ja Arvo Pärdiga, kirjutanud raamatu Arvo Pärdist (1997, Oxford Press) ning mitmeid koorimuusika antoloogiaid. Praegu töötab Reichi loomingut puudutavate artiklite kogumiku kallal.