Põnev kava Pärnu Linnaorkestrilt

Toomas Velmet

PÄRNU LINNAORKESTER Lilyan Kaivi dirigeerimisel Pärnu kontserdimajas 30. IV. Kaks instrumentaalkontserti ?ostakovit?ilt ja ning orkestriminiatuurid Gija Kant?elilt ja Kristo Matsonilt (1980) täitsid Pärnu Linnaorkestri kontserdi 30. IV Pärnu kontserdimajas. Veel kord tuleb tunnustavalt tõdeda, et Pärnu Linnaorkester on jätkuvalt kollektiiv, kes pakub koostööd eesti solistidele, dirigentidele ning autoritelegi.

Seekordne programm oli selles mõttes täispakett, kuna dirigendipuldis oli külalisena Lilyan Kaiv, klaverikontserdi esitas Mihkel Poll, t?ellokontserdi PLO kontsertmeister Kristjan Saar, G. Kant?eli teos ?Eine kleine Daneliade? pakkus võimaluse orkestri kontsertmeistrile Kristel Eeroja-Põldojale ning teatavasti on klaverikontserdis oluline koht trompetisolistil (Karl Vakker) ning samaväärne t?ellokontserdi partituuris metsasarvel (Siim Vakker). Ühe kontserdi raamides oli võimalus ennast väljendada seitsmel (!) eesti muusikul, selline ebastandardne idee juba väärib medalit.

Ebastandardsena tundus ka kava kompositsioon, kus mastaapsed  instrumentaalkontserdid alguses ja lõpus ning orkestriteosed keskel ning puhkepaus enne t?ellokontserti. Mina oma standardse mõtlemisega oleksin järjestanud teosed otse vastupidi, s.t alustanud Matsoni poeemiga ?Act?, siis klaverikontsert, vaheaeg, t?ellokontsert ning lõpetanud Kant?eli nukralt vaimuka kompositsiooniga. Kuid vaieldamatu tõsiasi on, et summa ei olene liidetavate järjekorrast. Dmitri ?ostakovit?i Klaverikontsert nr 1 op. 35 on teos, mille autor on kirjutanud iseendale 1933. aastal, kui ta realiseeris ennast aktiivselt ka pianistina. Kontsert on Prokofjevi kahesõnalise hinnangu järgi ?stilistiliselt kirju?, kuid seda populaarsem esiettekandest tänaseni. Uurijad on Prokofjeviga sama meelt ning on leidnud teoses ühist Stravinski Capriccio?ga, Rahmaninoviga, Raveli G-duur kontserdiga (Lento) ja tõsi, mis tõsi ? viimases osas on tõepoolest ka otsesed tsitaadid Haydni D-duur sonaadist ja Beethoveni erikontserdirondost ?Viha kaotatud krossi pärast?.

Kui lisada veel trompetisolisti ?kommentaarid? ja eriti võltspaatoslikult võidukad lõpusignaalid, siis ei meenu küll teist heliloojat, kes suudaks ühte teosesse mahutada nii palju paroodiat, irooniat ning banaalsust ja tulla sellest rosoljest välja võitjana. Kuid sama meetodit on helilooja kasutanud ka hiljem, kui me kas või samal kontserdil esitatud op. 107 T?ellokontserdi nr 1 neljandat osa kuulates tunneme ära Stalini lemmiklaulu ?Suliko? alguse, mis on kui kaktus istutatud kahe originaalse teema vahele.

Kontsert klaverile keelpilliorkestri ja trompeti saatel (nii on teos esialgselt nimetatud) ei valmista Mihkel Pollile mingeid tehnilisi raskusi, ka viimase osa tempo oli tõeline Allegro con brio. Muide, ajalookirjutajad teavad rääkida, et nii nobedasti kui autor, ei ole ükski teine pianist seda esitanud, kaasa arvatud sellised virtuoosid minevikust kui Lev Oborin ja Eugenie Liszt. Sellele vaatamata jäi hinge kerge rahulolematus eelkõige instrumendi ebaühtlase kõla tõttu. Tekkis tõsine kahtlus klaveri seisukorra kohta, sest Poll on ju tegelikult väga elastse kõlatunnetusega pianist. Kui lähtuda originaalmääratlusest, siis ei tohigi trompetisolistile ette heita mõnevõrra kammerlikku saatjarolli esimeses osas, kuid finaaliks oli solistiroll efektselt välja mängitud.

Pärnu Linnaorkester peab olema tõsist professionaalset rahuldust pakkuv kollektiiv, kui seal töötab kontsertmeistrina sellise tasemega muusik nagu Sibeliuse akadeemias maailmakuulsa professori Arto Norase õpilane Kristjan Saar. Teisest küljest ju hea ka, kui sul oma orkester käepärast võtta. ?ostakovit?i T?ellokontsert op. 107 Es-duur on üks keerulisemaid nii sisult, vormilt, mahult, kuid eriti väljendusvahendite virtuoossuselt. Sellist ulatuslikku tervet tsükli osa haaravat soolokadentsi muusikaajalugu teist ei tunne, seda enam, et kadents on attacca seotud nii eelneva kui järgneva osaga. Ka selles teoses on kaassolist metsasarve näol, millega hiilgavalt tuli toime Siim Vakker.

Kristjan Saar on seda masti t?ellist, kes võiks oma orkestriga ette valmistada benefissi, s.t kolm kontserti orkestriga, sellisel ettevõtmisel oleks ajaloo hõngu. Lilyan Kaiv on elastne ansamblipartner solistidele, pean seda oluliseks lakmuseks dirigendi taseme hindamisel. Ideaalse kõlavahekorra saavutamine selle konkreetse t?ellokontserdi puhul on alati probleem, kuid puupille annab taltsutada küll, ilma et orkestratsioon oma pinget kaotaks. Selle eest on autor hoolitsenud. Muusikaakadeemia üliõpilase Risto Matsoni (õp T. Kõrvits) sümfooniline poeem ?Act? on ehk pisut pretensioonikaks klassifitseeritud vormilt, aga muidu sümpaatne ja meeleolukas orkestriteos.

G. Kant?eli ?Eine kleine Daneliade? keelpillidele, klaverile ja viiulile on aga sedavõrd vaimukas ja kurb-naljakas, et ma mingil juhul esitust ja teost kirjeldama ei hakka, sest kui te seda kuskil kavas näete, minge kindlasti kuulama. Niipalju ehk lisan, et PLOs on artistid, kes pillimängu juures saavad hakkama ka muude väljendusvahendite ja suurepärase lavasarmiga.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht