Põgus sissevaade jatsu kulinaariasse

Marko Martinson

?JAZZKAAR?: MATS & MORGAN (Rootsi) 22. IV Sakala keskuse suures saalis.

Nõndaks. ?Jazzkaar? on jälle keerlema hakanud. Eks kavast torka nii mõndagi silma, suisa valusasti; aga mõnel neist on ehk õnne käiagi. Tundub, et Mats & Morgan on (või võiksid olla) tolle ürituste sarja peaesinejad, vaevalt et leidub midagi sellist kõrvale panna. On küll herr Charles Lloyd, kes on vanameister, ent muusikamaastik on juba nõnda palju sarnast asja täis, et ainult nimest ei piisa ? nüüd on vaja juba muud. Ja sellel Rootsi bändil on see täitsa olemas.

Alustagem: Mats ja Morgan alustasid kokkumängimist juba 1981. aastal; esimene, mida nad kokku tegid, oli ?Bobbie Brown?, muide, ilma harjutamata ja olles kohtunud kõigest paar tundi enne kontserti. Nii see läks.

Kümneaastasele Matsile valmistas peavalu see, et tal polnud kellegagi koos musitseerida, seda oma muusikamaitse tõttu. Õnneks oli Morgan. See pisuke siis nende varasemast.

Sakala oli pisut vilu nagu alati, aga kultuuri nautiv inimene ei lase ju ennast sellest heidutada. Hiljem selgus, et see judin, mis kere raputas, oli seotud hoopis eelseisva kontserdiga, mitte jahedusega.

Lavale ilmuvad mingid tegelased, ilma igasuguse teatraalsuseta ja nii edasi; leidsid endale kohad ja asi hakkas tasapisi pihta. Esimesed helid määrasid ära kogu ülejäänud kontserdi. Ja judin saatis aega, mis tol hetkel sellest ruumist kadus.

Tunnistage üles, kes teist pole pidanud Zappat pigem naljameheks!? Nojaa, ta võib ka seda olla, aga ennekõike kumab temast läbi ning tilgub välja iroonia, peen ümbritseva tunnetus; ta võtab kätte selle, mis just silma alla sattus, ja väntsutab selle siis millekski, mis ongi elusuurune nali, aga mitte eriti naljakas, eks ole.

Jah, juba esimene lugu, mis nonde härraste pillidest lavale voolas ja sealt edasi siis andunud kuulajate keredesse ja kõrvu kandus, oli piisav aimamaks edasist (igaüks püüdis kindlasti aimata), aga teise looga määrati ära Zappa hullus, noh, et Zappa oli hull mees. Pala, mis närimiseks visati, oli paras pundar skisofreeniat ja suhkruvatti ? nägu ja näpud kleepusid, aga tundus, et mitte mul endal, vaid hoopis mu teisel (või jumal teab mitmendal) minal.

Varsti hakkas Mats, klahvkamees, hüppama oma pilli taga ja kadus kuidagi üleni muusikasse (no muusiku puhul hea asi ju); tema äraolev naeratus viitas just sellele, kuidas see muusika talle õigupoolest hingelähedane on. Mõni hetk hiljem hakkas ta suisa laulma ja see tuli küll väga ootamatult. Vähe sellest, et ennist Zappa hulluks kuulutin, tuli välja, et Mats on ka päris segane ja aina paremaks kõik läks.

Üks meeldejäävamaid lugusid oli, kui Mats Oberg üksinda lavale jäi ja suupilli ning klahviga soleerima hakkas. Nood välja võlutud helid tungisid viimsegi närvilõppeni.

Oli teisigi ülevaid momente, näituseks Morgani trummisoolo, nii kitarrist Jimmy suupillitamine kui ka tema kitarrimäng, mis hüppas vahepääl jazzrockist suisa heavy peale (muideks, Jimmy on rohkem bluusikitarrist). Poisid polnud käte peale kukkunud, teisisõnu, muusikat iseloomustas tehniline keerulisus, mis baseerus riffidel, soolodel jms. Ei olnud just noortebändide killast (see ei olnud halvustav viide uusbändidele, olgu siinkohal ära mainitud). Muusikalisest snobismist, sõnaga, oli asi väga kaugel, kui juhtumisi võis säärane mulje jääda. Iseäranis banaalne oleks siin väita, et tegemist oli millegi ülevaga ja suurepärasega, aga et kogu see elamus, mis pärast ei lasknud normaalse inimese kombel nohisedes ühistranspordis olla, vaid pidi ikka veel jalga tatsutama ja muud moodi muusikmullis olema, sõnadesse panna, no teate.

Täitsa mõistan, miks Zappa tahtis nendega koos mängida, nad on ju mehe olemuse ära tabanud ? ja veel mingis oma võtmes.

Nõndaks, nüüd olen kleepinud igasugu hullused härrastele juurde. Ent olulisim on see, et tegemist oli suurepärase proge-jazzrockiga.

Ja nüüd nad lahkusid lavalt, hüpates muideks, ja nüüd nad kutsuti tagasi. Jälle tulid hüpates. Sõna otseses mõttes.

Siit tuligi meelde, et tahaks publikule öelda, et külmad ja eestlased nagu me oleme, võib siiski hää muusika saatel pisut päädki nõkutada rütmide saatel, uskuge, ses pole miskit halba. Võib ka jalaga, aga rõdu pealt ei olnud just palju inimesi näha, kes nii väga oleks seda kõike teinud, pigem siis seesmiselt. Aga võib-olla nii ongi parem, mis meist muidu mõeldaks.