Otsides ruttamata siiruse radu

Kuigi Mägi koorilooming on oma lihvitud olemuse, dünaamilisuse ja nõudliku intonatsioonilisusega lauljale katsumus, oli sellegipoolest hea meel kuulda a cappella koorilaulude mitmepalgelist valikut.

LIIS RULL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kontsert „Jubilate. Ester Mägi 100“ 9. I EMTA suures saalis. EMTA koor, rahvusooperi Estonia noormeestekoor ja kammernaiskoor Musamari, dirigendid EMTA kooridirigeerimise üliõpilased Kaur Pennert, Miguel Silva, Hyonah Song, Marius Raba, Mari Roos, Ode Pürg, Rihards Zariņš ja Meelis Kesperi. Kavas Ester Mägi koorimuusika.

Teatavasti ei pidanud Ester Mägi end kooriheliloojaks.* Seda tervitatavam oli kuulda Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia koori, kammernaiskoori Musamari ja Rahvusooperi Estonia noormeestekoori esituses valikut Mägi kooriloomingust, mis sirutus üle helilooja elu- ja loome­kümnendite, peegeldades eri tahke ja olles siiski äratuntavalt estermägilik … või hoopis estermägilikult äratuntav?

Ester Mägi kooriteoste varamus on üks minu suuri lemmikuid selle sajandi hakul naiskoorile kirjutatud „Ta tuli“ Ernst Enno luuletusest pärit lõpuridadega: „Ma läksin ja vaatasin silmi / siis iseenesele – / ja leidsin, et jäljed kõik viisid / mu oma hingesse.“ Kuigi teos möödunud pühapäeval muusika- ja teatriakadeemia suures saalis ei kõlanud, meenus see mulle kontserdil kuuldule mõeldes üha uuesti. Puhta muusika poole püüelnud helilooja juures köidab mind selleski tekstis väljenduv siirus, mida võib Mägi muusikas – mis seisab küll tasaselt omaette, kuid eristub oma kaalutletuses ja loomingut läbivalt –, autori stiilitunnusena alati leida.

Kontserdi sümpaatsemaid külgi oli mitme kollektiivi ühendamisel saadud häälepalett. Nii olid kõige eredamad küütlev „Kevadsonett“ EMTA naiskoori ja Musamari lauljate sulamis ning kontserdikava tuumas paiknenud jõulisema natuuriga „Lapi laul“ ja „Kerkokell“ akadeemia koori meeshäälte ja Estonia noormeeste esituses.

Esimeses tuli ilmekalt esile Marie Underi peenetundeline tekst ning justkui kevadiselt sulavaid jõgesid peegeldavad valgusküllasesse harmooniasse põimuvad kõrgelt laskuvad käigud. „Lapi laulus“, kõrvalepõikes kevadväljadelt tundrasse, väärib kiidusõnu meeskoori meeldivalt lüüriline esitusviis, mis joonistus välja korduvate motiividega taustast, muutumata seejuures liialt agressiivseks. „Kerkokella“ esitusse jäid mõned kontserdi põhjamaiselt kargemad hetked.

Meenus helilooja tõdemus, et heliloojaks-naishingeks olemine ei tähenda sugugi vaid õrnust. Ei peagi tähendama. Hoopis kandvam on paindlik mäng rahvaviisi nurgelisusega ning sellega segatud tugev natuur ja konkreetsus. Sedalaadi paindlikkust ja eelkõige mainitud lüürilisust tuleks kindlasti eristada liigsest haprusest ja äärepealt murdumisest, mis kohati läbi kumas. Helilooja taotles ju alati selgust ja mõistmist.

Ester Mägi vokaalloomingust, sealhulgas koorimuusikast, rääkides ei saa kuidagi jätta mainimata tekstide olulisust. Suure osa neist moodustavad kodumaiste autorite valitud luule- ja proosapärlid. Siiras heameel oli igas hetkes, mil sain saalis kuulda, et lauljad on parasjagu tekstiga tihedas seoses ning ka peensusteni viimistletud partiid ei jookse üleliia rutates mööda.

Kuivõrd Mägi on kooriseadeisse kätkenud luule kogu selle kujundlikkuses, valanud teksti muusikast lahutamatusse vormi, oli kahju igast veidikenegi kaotsi läinud tekstikillust. Kuulamiselamus saab juurde niivõrd väärtusliku kihi, kui lauludes tabatakse neid hetki, mil ka kõrvalseisja tajub, et see on sügavast sisemisest vajadusest vallandunud muusika. Kontserdilt hea näide selle kohta oli ka laulu „Isamaale“ kulminatsioon.

Mälestusliku mõtisklusena oleks üks kontserdi kõige kammerlikumaid hetki – „Unelaul“, kus kooril ja solistil õnnestus leida mõlemale õhku ja ruumi jättev tasakaal – võinud eriti hästi sobida kontserdi lõpetuseks. Mahuka kava sidus kokku hoopis kontrastse koori­koloriidiga ning läbini helgetes toonides kulmineeruv „Siin mu rõõmumaa“, mis jättis lõppakordiks Hando Runneli teksti põhjal muusikasse kätketud hingestatud tõdemuse kodumaa-armastusest.

Kuigi Mägi koorilooming on oma lihvitud olemuse, dünaamilisuse ja nõudliku intonatsioonilisusega lauljale katsumus, oli sellegipoolest hea meel kuulda a cappella koorilaulude mitmepalgelist valikut. Loodetavasti leiab see kooride repertuaaris ka edaspidi oma koha väljaspool praegust sünniaastapäeva tähistamist ja värske mälestustule hoidmist („Vaikne lauluke“ on muuseas ees ootava laulupeo üks segakooride laule). Ester Mägi looming on koori­juhile läbitöötamiseks nauditav valik ja tema koorilaulud, mis tõukuvad õpetaja Mart Saare loomeilmast pärit rahvaviisist, pakuvad lauljale südamelähedast avastusretke – ja seda iga kooriliigi puhul.

Ester Mägi looming on vaieldamatult kodumaise kooriliteratuuri väärtuslik osa ning peaks igaühe hingekeeli puudutama oma mõtestatuse ja rahvuslikkusega. Rahvuslikuks heliloojaks liigitamisega nõustus Mägi isegi.

* Ester Mägi: elu ja helid. Koostanud Evi Arujärv, intervjuu Tiia Järg. Eesti Muusika Infokeskus, Tallinn 2008. 215 lk.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht