Orel mängis!

Nele-Eva Steinfeld

Orelifestivali muusikalooline diapasoon oli avar, ulatudes vanade kultuuride ühehäälsest vaimulikust laulust Arvo Pärdi uudisteose esiettekandeni Eestis. Daniel Zaretski

1.–10. augustini toimus Tallinna XXII rahvusvaheline orelifestival, kus osavõtjaid kümnest riigist: Hollandist, Saksamaalt, Norrast, USAst, Monacost, Prantsusmaalt, Venemaalt, Suurbritanniast, Itaaliast ning loomulikult Eestist. Kümnepäevase orelipeo kontserdid anti enamjaolt Tallinnas, osa nendest ka Pärnus ning Tartus, ühtekokku 27 muusikasündmust.

Vaatamata sellele, et mitmel maailmanimega heliloojal on 2008. aasta numbri sees ümmargune tähtpäev, kulges orelifestival piki mitmekesiseid radu, võtmata sel korral eesmärgiks kellegi loomingule spetsiaalselt pühenduda. Festivali muusikalooline diapasoon oli aga avar, ulatudes vanade kultuuride ühehäälsest vaimulikust laulust Arvo Pärdi teose „Morning Star” (2007) esiettekandeni Eestis. Nimetatud näited, mille vahemaaks võiks arvutada vähemalt tuhatkond aastat, polegi teineteisest küündimatus kauguses asetsevad verstapostid, pigem sulgus nende abil omamoodi ring, millesse mahtus orelifestivalil hulgaliselt põnevaid teoseid eri laadis ettekannetes.

Siinkohal nimetaksin ülevaate andmiseks ka mõned organistid, kelle etteasteid festivalil kuulda sai: Jacques van Oortmerssen ja Peter van Dijk (Holland), Stefan Palm ja Barbara Dennerlein (Saksamaa), James David Christie (USA), Olivier Vernet (Monaco), Daniel Zaretski (Venemaa), Ines Maidre (Norra), Christopher Bowers-Broadbent (Suurbritannia), Elena Sartori (Itaalia) ning Piret Aidulo, Aare-Paul Lattik ja festivali kunstiline juht Andres Uibo (Eesti).

Orelipidu ei möödunud külalisteta. Lisaks parajale hulgale saalis viibinutele liitusid oreliga ka mitmed teised instrumentalistid ja muusikakollektiivid: Vox Clamantis ja Jaan-Eik Tulve, Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Paul Hillier, Eesti Rahvusmeeskoor ning Tallinna Kammerorkester, Orthodox Singers ja Valeri Petrov, Hortus Musicus ja Andres Mustonen, varajase polüfoonilise muusika ansambel Tempus Fugit ning instrumentalistid Jüri Leiten (trompet), Aabi Ausmaa (tromboon), Urmas Sisask (didgeridoo), Cécile Corbel (keldi harf, vokaal), Mari-Liis Uibo (viiul), Heiki Mätlik (klassikaline kitarr) ja Villu Veski (saksofonid).

Orelifestival on üks vanemaid muusikafestivale Tallinnas (aastast 1987), selle keskpunktiks on festivali algusaastatest peale olnud Niguliste kirik. Tasapisi laienes festival teistessegi Eesti linnadesse, olles samal ajal õhutajaks väiksemate orelifestivalide sünnile (Saaremaal ja Pärnus). Aastate jooksul on Tallinna orelifestivali külastanud tõenäoliselt enamik maailma tuntumaid orelisoliste, aga ka ansambleid nagu Wiener Akademie, Stuttgart Chamber Choir ja Stuttgart Baroque Orchestra, Freiburg Barockorchester Consort, Drottningholm Baroque Ensemble, Leipziger Vocalensemble, Trio Mediaeval jpt.

Eestis on mitmel pool rariteetseid vanu oreleid, mistõttu on maailma organistide ja orelisõprade huvi festivali vastu aasta-aastalt üha kasvanud. Esmakordselt festivali ajaloos tehti sel aastal kolm oreleid tutvustavat reisi, mille sihtpunktideks olid Valjala, Iisaku ning Valga kirik: tutvuti kirikute orelite ja nende ajalooga, lisaks tipnes iga reis orelimuusika kontserdiga.

 

Zaretski ja Orthodox Singers

Minul õnnestus osa saada Tallinna orelifestivali kolmest viimasest kontserdist, mille hulgast tahan eriliselt esile tuua Arvo Pärdi ja Toivo Tulevi muusikale pühendatud kontserdi Tallinna Jaani kirikus. Originaalne kuulamiselamus oli ka Korsikalt pärit vanaaegset polüfoonilist muusikat viljeleva ansambli Tempus Fugit etteaste ning organistide Daniel Zaretski ja Elena Sartori sooloprogramm.

8. augustil toimus Niguliste kirikus Venemaa päritoluga organisti Daniel Zaretski sooloõhtu, mis koosnes vene autorite muusikast. Zaretski on professor Venemaa suuruselt kolmandas konservatooriumis Nižni-Novgorodis ning tegutseb samuti organistina Peterburi Filharmoonias.

Kujutades ette vene õigeusu kiriku atmosfääri, kandub kõrvu ennekõike saateta vokaalmuusika. Orelite käekäik on vene ajaloos olnud küllaltki keeruline, esimesed instrumendid tekkisid XI sajandil, vaatamata õigeusu kiriku keelule orelimuusika suhtes, jõuame Peeter I aegadesse, mil orelist sai ühes läänelike kirikute rajamisega Peterburis nende loomulik osa. Vene orelimuusika kultuuri mõjutasid tugevalt Saksamaa, Hollandi, Inglismaa ning Itaalia orelimeistrid ning heliloojaid.

Daniel Zaretski kavas olid teosed sellistelt autoritelt nagu Gennadi Belov, Sergei Tanejev, Hristofor Kušnarev, Georgi Mušel ning Ernst Köhler. Organisti mängu iseloomustasid selge arusaam muusikalisest struktuurist ning tugevalt arenenud manuaaltehnika, mis on nn vene kooli tunnusjooneks muidugi mis tahes instrumendi valdkonnas. Eredaima mälestuse pakkus Georgi Mušeli Toccata, mis oma lõbusama karakteri ja meeldejääva rütmika poolest eraldus teistest tõsisema sisuga teostest.

Kontserdi teises pooles esines Valeri Petrovi juhatusel eesti üks tuntumaid õigeusu muusikat viljelevaid kollektiive Orthodox Singers. Kollektiivi repertuaaris on tähtsal kohal varajane, kontsertettekandes harva kõlav õigeusu muusika, samuti kaasaegne muusika ja eesti heliloojate looming. Sellel kontserdil koosnes ansambli kava peamiselt  Arvo Pärdi, Andres Uibo ja Erkki-Sven Tüüri loomingust. Ansambli kava oli ettevalmistuse poolest küllaltki ühtlasel tasemel ning etteastet iseloomustasid üldisemas mõttes hoolikalt välja töötatud dünaamiline plaan ning eriline tämbrivalitsemine piano-skaalas.

Norida võiks õige pisut aga täiskõlaliste forte-lõikude koha pealt, kus intonatsioon ei olnud enam absoluutse puhtusega, misläbi sai kannatada esituse kõlaline kvaliteet. Teiste autorite hulgas jäid positiivsena meelde Andres Uibo teosed „Sinu riigis…” ja „Antifoonid” psalmidele 102 ja 145, mille loomisel näib olevat tugevaks aluseks klassikaliste traditsioonide tundmine ja austamine.

 

Korsika rahvamuusika väljendub a cappella lauluna

Värvika mulje jättis ka 10. augustil Niguliste kirikus aset leidnud festivali lõppkontsert, kus esinesid organist Elena Sartori Itaaliast ning etnilist sakraalmuusikat viljelev kollektiiv Tempus Fugit Korsikalt.

Elena Sartori mängu iseloomustas kõige paremini loomulik ja siiras musikaalsus, mis avaldus kõikides tema esitatud lugudes. Kava ei olnud üles ehitatud virtuoossusele, sisaldades Wolfgang Amadeus Mozarti ja Johann Sebastian Bachi loomingut, samuti Bachi-eelsete loojate Gregorio Strozzi ja Heinrich Scheidemanni teoseid. Kaalukaimaks ja dramaatilisimaks kujunes Johann Sebastian Bachi Kontserdi a-moll (Vivaldi järgi) BWV 593 ettekanne, mis oli väljapaistvaimalt mängitud teos Sartori esitatud kavas.

Kava teises pooles esines kuuest meeshäälest koosnev Korsika vokaalgrupp Tempus Fugit. Ansambel viljeleb varajast polüfoonilist laulmisstiili, mis on Korsika kultuurile väga omane tänapäevalgi. Saare värvikas ajalugu annab koos mitmekesise kultuurilise põhjaga Korsika rahvamuusikale väga iseloomuliku näo, mille olulisemaid tunnuseid on polüfoonia, mis väljendub a cappella lauluna, mida esitatakse kolmest kuni üheksast lauljast koosneva vokaalgrupiga. Viimasel ajal on see musitseerimisviis saarel eriliselt suure au sisse tõusnud, mistõttu tegutseb nimetatud valdkonnas ligemale 80 kollektiivi, mis saare 280 000 elaniku kohta on märkimisväärselt suur arv.

Kuigi polüfoonia kasutus vaimulikus muusikas on seotud tõsiste teemadega nagu surm ja lein, iseloomustas ansambli etteastet pigem reibas suhtumine. Helikeele tunnuseks olid teravad ja ootamatud sekundintervalli-suhtelised kaldumised, mis muutsid esitatava veidi püsimatuks. Vana aja muusika mõjub oma olemuselt sageli mõistatuslikuna ning arusaadavatel põhjustel puudub sellel ka nn ainuõige esitusviis. Tempus Fugiti liikmed laulsid musta riietatuna tihedalt õlg õla kõrval seistes ning kahtlemata ei meenutanud nende esitus arhailise museaali ettevaatlikku käsitsemist, pigem pakatas see ortodokssest kirikulaulust, monoodiast ja burdoonlaulust koosnev kava elujõulisusest.

 

Pärdi ja Tulevi muusikas oli määrav ettekande kvaliteet

Väljapaistvaima tasemega sündmus Tallinna orelifestivalil oli kahtlemata 9. augustil Tallinna Jaani kirikus toimunud kontsert Arvo Pärdi ja Toivo Tulevi muusikaga, mille atmosfäärile lisas soojust ka mõlema autori saalisviibimine. Märkimisväärne on samuti fakt, et kontsert kuulus Euroraadio suvefestivali kavasse ning selle vahendasid oma maa kuulajatele üheteistkümne riigi raadiojaamad. Jaani kirikus esinesid organist Christopher Bowers-Broadbent ning Eesti Filharmoonia Kammerkoor (EFK) Paul Hillieri juhatusel. Nimetatud esinejate side Pärdi loominguga on pikaajaline ja tugev, tipnedes tunnustatud Grammy auhinnaga heliplaadi „Da pacem” eest parima kooriplaadistuse kategoorias (väljaandjaks plaadifirma Harmonia Mundi). Samuti on organistil Christopher Bowers-Broadbentil pikaajaline kogemus Pärdi muusika esitamisel, tema mõjuvas esituses kõlasid kontserdil teosed „Annum per annum” (1980) ning „Mein Weg hat Gipfel und Wellentäler” (1989).

Kontserdil tulid ettekandele Arvo Pärdi teosed, mille loomisaeg jäi ligemale kolme aastakümne piiresse. Värskeimaks teoseks oli „Morning Star” (2007), mille ettekanne oli Eestis esmakordne. Teose maailma-esmaettekanne toimus Durhami ülikooli 175. aastapäeva puhul peetud teenistusel 2007. aasta 10. detsembril  St Martin in the Fields’i kirikus Londonis.

Kava oli üles ehitatud sümmeetriliselt kaunilt ning kirikus veedetud aeg möödus näiliselt mõnekümne minutiga. See, kui kuulaja tajub kontserdil aja kulgemist lühidana, kõneleb aga selgesõnaliselt esitatud teoste ning ettekande kvaliteedist, mis antud juhul oli vaieldamatult kõrge igast aspektist. EFK lauljate hääletämbrid sulandusid üksteisega täiuslikult, võimaldades ühes Paul Hillieri laialdasel kogemusel ja kõrgetasemelisel muusikamaitsel põhineva kontseptsiooniga publikul osa saada Pärdi ja Tulevi loomingu detailideni viimistletud ettekandest.

Kontserdi algupoolelt sööbis mällu Pärdi teose „Da pacem Domine” (2004) esitus, kus sopranis vaid paari noodi ulatuses korduv õrn üksik hääl mõjus väga sugestiivselt, andes kinnitust väljendus- ja tähendusrikkusest, mida kannab endas Pärdi muusika iga kõla, tämbrivarjund või motiiv. Näilise lihtsuse, vahetuse ja õrnuse taga peitub aga kristallselge konstruktsioon. Kaldudes hetkeks teemast kõrvale, võib siinkohal tuua samalaadse näitena Ludwig van Beethoveni hilisesse klaveriloomingusse kuuluva religioosse alatooniga sonaadi (op. 109), kus esimese osa napp vorm ja näiline improvisatoorsus on vaid teosega põgusal tutvumisel silma jääv esmaplaaniline pealiskiht.

Toivo Tulevi muusikat iseloomustab põhjalik süvenemine ning nagu Arvo Pärtigi inspireerivad tedagi religioossed teemad. Lisaks heliloomingule on ta põhjalikult tegelenud nii gregooriuse laulu kui varase vokaalmuusika esitamisega, millest on jäänud tema teostesse tajutav jälg. Tulevi loomingus põimuvad peenekoeliselt vaimu- ja tundemaailm, mis omakorda väljendub teoste muusikalises sügavuses. Kontserdil kõlanud „Suvine vihm” (2006) on samuti religioosse sisuga teos, mille on inspireerinud Jeesuse sõnad Johannese evangeeliumist. Helitöö heakõlalisus, sageli keskse korduva hääle ümber koonduv faktuur ning kohatine huvitav sõnasilpe rõhutav väljendusviis näisid olevat elemendid, mis on vanast muusikatraditsioonist toodud tänapäevasesse kõla- ja väljendusmaailma. EFK ja Paul Hillieri kõrgetasemelises esituses valitses hea kõlaline ja tämbriline tasakaal.

Muusikalise tõlgenduse tipphetkeks osutus kontserdil Arvo Pärdi teose „Salve Regina” (2001/2002) ettekanne. Teost kuulates võib tabada end radadelt, mille sarnaseid pakub näiteks Wolfgang Amadeus Mozarti Reekviem. Esimesena tuli meelde Mozarti Lacrimosa, võrreldes teose muusikalisi intonatsioone ja kujundeid „Salve Regina” lõiguga In hac lacrimarum valle („Siin pisarate orus”). „Salve Regina” lõpust õhku jäänud septim-intervall jättis pikaks ajaks meelde kontserdil kogetud muusikateoste tekitatud kõlalise ja vaimse avaruse ja avatuse tunde.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht