Ooperi sünniajast eksperimentaalteatrini

Tiina Mattisen

Eri Klas „Kuldse maski” muusikalavastustest Eri Klas juhtis tänavu Venemaa teatrifestivali „Kuldne mask” muusikažüriid. 28. jaanuarist 16. aprillini toodi (peamiselt) Moskvas hindajate ette kümneid lavastusi, mis Sirbi lugejateni ilmselt kunagi ei jõua. Seetõttu palusin maestrol nähtu põhjal iseloomustada pigem muusikateatri arengusuundi ja uurisin, kas kogetu andis häid mõtteid ka Birgitta festivali tulevikule mõeldes. Eri Klasi sõnul oli esimese n-ö rehatöö teinud üks teine komisjon, kes valis 600 hulgast võistlema 35 muusikalavastust: „Venemaa on suur ja lai, teatreidki ilmatu palju. Mind natuke üllatas, et minu poole sellise austusväärse ettepanekuga üldse pöörduti – see on ju Venemaa teatrifestival ja ühtki välisriigi esindajat peale minu žüriis ei olnud”. Ülesanne ise oli võrdlemisi töörikas, tähendas iga päev ühe või isegi kahe etenduse vaatamist, kuid ütlemata huvitav. Pealinnade esindusteatrite ja -orkestritega „ära hellitatud” maestro sai nüüd laiema pildi, kus seisid kõrvuti metropolide ja nn perifeeria teatrid, ehkki miljonilinnad Jekaterinburg, Novosibirsk või Perm pole mingi provints. Komisjon püüdiski silmas pidada kogu suurt maad, mitte ainult Moskva ja Peterburi esindusteatreid. Ja põhilised eripreemiad läksidki Jekaterinburgi ja Permi uue käekirja toomise eest muusikateatrisse, auhinnatute seas oli rõõmustavalt ka Karjala muusikateatri valguskunstnik.

Kuigi žürii tundis korraldajate survet, et kõrgelt tuleks hinnata Suurt teatrit ja Maria teatrit, ei märgitud auhinnaga näiteks ühtki Maria teatri ooperilavastust, küll aga sealseid lauljaid nagu suurepärane bass Ildar Abrazakov. Päris hämmingus oli maestro, kui läks üle hulga aja Suurde teatrisse, kus oli kavas „Ruslan ja Ludmilla” – Puškini muinasjutt, aga üle afiši jooksis suur plagu kirjaga „alla 16aastastele keelatud” … Positiivset huvi äratas Eri Klasis Moskva teatritest hoopis Satsi-nimeline laste muusikateater, kes üllatas itaalia helilooja Emilio de Cavalieri ooperiga „Hinge ja keha etendus”, mis on kirjutatud aastal 1600 ja oli esimene Roomas etendunud ooper. „See oli perfektselt ja väga vaimukalt esitatud koguperelavastus, mida juhtis inglise dirigent Andrew Lawrence-King, kes mängis ise tšembalot. Nii et meile avanes ikka väga lai panoraam ooperi sünniajast praeguste eksperimentideni.”

Dirigentidest jättis Klasile veel väga hea mulje Moskva Stanislavski ja Nemirovitš-Dantšenko nimelises muusikateatris Britteni „Suveöö unenägu” juhatanud inglane William Lacey. Stanislavski teater olevatki praegu kõrgvormis, kiidab Klas selle direktorit, suurepärast administraatorit ja majandusmeest ühes isikus, ning samuti silmapaistvat peadirigenti Feliks Korobovi. „Kuidagi puutus sellesse lavastusse isegi Vene duuma,” imestab Klas lavastaja Christopher Aldeni töö üle ja tõdeb, et poliitika jõuab mitmel moel ooperilavale. Nii viis meilgi palavalt armastatud Dmitri Bertman „Kuldsele maskile” Helikoniga 22aastase Wagneri vähetuntud ooperi „Armukeeld”. Lavastusse on ta põiminud oma teatrimaja võrdlemisi kurva loo: „Üleilmselt tuntud ja Venemaa juhtival ooperilavastajal pole siiamaani ikka veel õieti oma lava ja nii oligi lavastuse pearõhk sellel, kuidas ehitatakse tema teatrit …”.

Niisiis ei üllatanud Klasi Maria teatri etenduste lavastuslik pool, „kuigi näidati „Hoffmanni lugusid”, mis on vägagi suurte lavastuslike võimalustega ooper”. Omamoodi sekundeeris see Suure teatri „Ruslani ja Ludmilla” lavastusele, kus „oli püütud ühendata kõikvõimalikke teatraalseid aspekte – nii muusikali, varieteed kui ka tsirkust – ja suumida süžeesse tänapäeva”. Seevastu väga tugeva mulje jättis Permi teatri klassikaline ja väljapeetud Mozarti „Così fan tutte”, suuresti ka tänu noorele kreeka dirigendile Teodor Currentzisele, kiidab Klas Peterburi kooliga dirigenti, kes töötanud mitmes Venemaa teatris ning on 2011. aastast Permi ooperi- ja balletiteatri kunstiline juht. Currentzis avanes festivalil mitmest küljest, juhatades ka prantsuse nüüdishelilooja Pascal Dusapini (sünd 1955) ooperit „Medeamaterial” (1991) ja balletietendust Stravinski „Pulmakese” („Svadebka”) muusikale, ning tõestas, et tegemist on väljakujunenud ja väga võimeka dirigendiga. Klas lisab, et tema rahvusvahelise tuntuse üle pole põhjust imestada, sest näiteks eelmisel hooajal tõi ta Suures teatris välja niisuguse pähkli nagu Bergi „Wozzeck”, seda koostöös maineka lavastaja Dmitri Tšernjakoviga. Muide, viimase lavastatud on ka juba jutuks olnud „Ruslan ja Ludmilla”, kuid seal ei vaimustanud Klasi mitte Tšernjakovi lavastajatöö, „sest siingi oli puterdatud aegade ja aastasadadega, vaid tema anne luua lavapilti, s.t tema kui lavastuse kunstnik”.

Nüüdisooper oli esindatud 3-4 uudisteosega, aga neid ei pea õnnestunuks Klas ega märkinud ära ka žürii. Kergemalt, opereti- ja muusikalide poolelt oli teistest peajagu üle Peterburi muusikalise komöödiateatri lavastus „Vampiiride ball”, mille aluseks on Roman Polanski film (1967). Päris kurva mulje jätsid Klasile aga kaks operetti, üks oli „Purpurpunased purjed” Maksim Dunajevski muusikale ja teine „Tulp Fanfaan”, millest maestro lootis näha midagi meilgi kunagi jooksnud filmist, kus mängis Gerard Philippe, aga kohtus kahjuks väga ebaõnnestunud lavastuse ja muusikaga. Seda laadi katsed reanimeerida sõjaeelset nõukogude operetti võiksid tänapäeval jääda sündimata, võtab ta kokku kontrastirohke pildi. Seda kirevust suurendas veelgi alajaotus, kus tuli hinnata nn eksperimente. Nii vahetati lavastuses pealkirjaga „BerlusPutin” autoõnnetuses ära kahe riigipea aju (Dario Fo satiirilise teatritüki „ Kahepäine anomaalia” adaptsioon). Pakuti ka igavaid eksperimente, kust tahtnuks poole pealt ära minna: üks selliseid oli „Usbekk” ja teine „Sõdurid”. „Viimase ajal istusime väikeses keldrisaalis ja meile näidati ekraanilt, kuidas üks mees kümmekond minutit end peseb, siis läks ta kööki – seal olid ka kaamerad – ja pesi nõusid ning tuli seejärel meie ette ja ütles, et on praegu sõjaväest puhkusel ega lähe sinna enam tagasi ja lahkus ust kinni lüües …,” jutustab Klas.

Seevastu tantsulavastuste seas oli vägagi huvitavaid eksperimente. Eriti vaimustas maestrot tantsulavastus „Anna Karenina”, mille kandis ette Moskva Vahtangovi-nimeline teater (sõnateater!), lavastajaks leedu koreograaf Anželika Cholina. „Muusikas oli kasutatud Pärdi, Schnittke, Händeli ja veel paljude tuntud heliloojate teoseid, mille taustal draamanäitlejad andsid väga huvitava nüüdistantsu-etenduse. Sellel ballettmeistril on Leedus oma teater, mille tahaksin küll tuua kunagi Tallinna esinema.”

Menüü oli rikkalik ja valikuvõimalusi palju, teeb Klas kokkuvõtte. Tuntud teatraalidest ja teatrikriitikutest koosnev žürii oli küll palju vaielnud, kuid koostöö jäi siiski sõbralikuks ja auhinnad said jagatud. Mõndagi nähtust võiks ka Birgitta festivalile tuua, ent kuna festivalile on riigi toetuse taotlemisel süüks pandud liigset orienteeritust Venemaale, jääb Klas plaanidega ettevaatlikuks. „Tänu minu headele suhetele on siin tõesti käinud kolmel korral teater Helikon ja ka Novaja Opera, kus ma olin peadirigent. Aga tänavu on geograafia laienenud ju lääne suunas ja siis on mul keeruline aru saada, kui loen, et kultuuriminister otsustas meid mitte toetada kui Eesti riigile mittevajalikku festivali. Asjad on niikaugel, et kõike üritatakse poliitikaga seostada, aga mina tegelen muusikaga ega suuda sellest põhjendusest aru saada,” on Klas mures.

Kui kõik õnneks läheb, siis tuleb tänavu Birgittale Inglismaalt Leedsist kaalukas teater Opera North ja näitab siin ühelt poolt teost, mida meie publik juba tunneb – Klas peab silmas ka Estonia repertuaari kuuluvat „Fausti” –, aga ka midagi uut nagu Britteni „Albert Herring”, mille ainsast lavastusest Eestis on möödas 20 aastat. Ta peab oluliseks, et Birgitta festivalile kutsutud külalistrupid jõuaksid koostööni meie muusikutega. Näiteks, kui Novaja Opera tõi siia „Lohengrini”, kutsus Klas Ain Angeri laulma Kuningat, millega „ta pani tugeva märgi maha”. Sama puudutab ka mulluseid „Don Giovanni” etendusi, kus inglaste lavastuses osales koguni kolm juhtivat eestlasest solisti: Klas peab silmas lisaks Angerile ka Aile Asszonyit ja eriti Lauri Vasarat, keda pole kodus ammu nähtud. Tänavu on Berliinist tulemas Komische Oper ja selleski on meie panus tunnetatav, rõõmustab maestro: „Mõtlen siin Tallinna Kammerorkestri kaasamist, seekord juhatab seda ka külalisteatri eestlannast dirigent Kristiina Poska. Mul on väga hea meel, et ta on jõudnud nii kaugele ja saanud töökoha nii kuulsas teatris, see ei ole niisama lihtne. Kõik see näitab, et meie muusikuid võetakse maailmas vägagi tõsiselt”.

Birgitta festival saab tänavu teoks üheksandat korda ja selle kunstiline juht mõtleb juba järgmisele, kümnendale festivalile: „Kui me ei jää sellesse lõksu kinni, kuhu meid praegu lükkas kultuuriministeerium, võttes viimasel hetkel, kui kõik kokkulepped juba paigas, ära toetuse, millega olime arvestanud. Suur tänu linnavalitsusele, et ta ei lasknud festivalil n-ö ära uppuda, aga meie eriline tänu kuulub sponsoritele – suurtoetajale Olympic Entertainment Group ning toetajatele EMT-le ja Balti Laevaremonditehasele”. Laieneda võib veelgi, aga juba praegu rõõmustab Klasi, et Birgitta ei ole enam paadikene, vaid suur laev. „On suur asi näha ühel festivalil Moskva Kremli Balletitrupi ja Leedsi ooperiteatri kahte lavastust, Komische Operi „Seitset surmapattu” ja kõige krooniks uue suunana algupärandit – meie lemmiklaps on „Arabella”, mille loovad Leelo Tungal ja Olav Ehala Aino Perviku heakskiitmisel. Nii et Birgittat suunavad uued tuuled.”