Olev Sau 10. VIII 1929 – 20. IX 2015

Meie hulgast on lahkunud helilooja, ka laulja, koorijuhi, pedagoogi ja luuletajana tuntud Olev Sau. Temast jäi järele hulk muusikuid, kes võivad teda oma õpetajaks pidada, aga veel rohkem ta oma muusikat, eeskätt kooriloomingut. Tal endalgi oli väga tuntud pedagooge, suurema osa oma õpiaastatest laulis ta meie kuulsate maestrote käe all Riiklikus Akadeemilises Meeskooris.

Olev Sau sündis Saaremaal Sõrve säärel Kaunispe külas. Ta oli noore pillimehena tuttav oma kodukandis, aga tema muusikaõpingud algasid suhteliselt hilja, sest sõrulased jäid sõjale jalgu ja viidi 1944. aastal külade kaupa Saksamaale. Sau kodu hävis. Läbi katsumuste tagasi jõudnud, jäi ta õe juurde Vändrasse, kus lõpetas keskkooli, sai seal ka esimesed muusikatunnid Mihkel Lüdigilt. Lüdig soovitas noormehel minna Tallinna ja 1951. kuni 1961. aastani oli Olev Sau juba riikliku meeskoori laulja. Muusikakooli lõpetas ta Aleksander Arderi lauluklassis 1954. aastal, konservatooriumis 1960. aastal Jüri Variste käe all koorijuhtimise ja 1967. aastal kompositsiooni erialal Heino Elleri klassis.

Olev Sau pedagoogiline töö möödus aastatel 1961–1971 Tallinna Muusikakooli ja Muusikakeskkooli koorijuhtimise ja teooria õpetajana, 1971–1986 TRK teoreetiliste ainete õppejõuna. Ta juhatas ka ise koore (sh TPI meeskoori ja segakoori Laulik). Huvi muusikateaduse ja -teooria vastu viis ta uurima Mart Saare, Gustav Ernesaksa ja Riho Pätsi kooriteoseid, koostama ka sellealaseid õppematerjale.

Olev Sau on jäädvustanud end meie muusikaellu ennekõike heliloojana. Ta lõi üle 300 koorilaulu, mis tõid talle auhindu ja kõlasid ka üldlaulupidudel. Selles žanris tegutses helilooja väga põhjalikult ja sihikindlalt, kirjutas üksiklaulude kõrval ka rea temaatilisi tsükleid nii sega-, mees- kui eriti naiskoorile. Siin hakkab silma Sau põhimõtteline valik eesti luule ja isamaalise teksti kasuks, kuigi olude sunnil pidi temagi kirjutama muusikat lausa oratooriumivormis, näiteks „Laul punastest küttidest“. Tema esimesed koorilaulud ilmusid ja läksid käiku kooride repertuaaris 1950ndate lõpul, kui kompositsiooniõpingud olid veel ees. Küllalt mahukaks ja tähendusrikkaks kujunes Olev Sau looming veel instrumentaal- ja vokaalkammermuusika vallas, viimases nihkus ainevalik ka ajalooradadele Eestist kaugemal. Siin on 24 prelüüdi ja fuugat klaverile, neli keelpillikvartetti, saksofonikvartett, tšellosonaat, trompetisonaat, sonatiinid, mitmed vokaaltsüklid jpm. Maestro viimaseks helitööks jäi ta enda sõnadele loodud lühikantaat „Laulutaat“ (2012) Saaremaa Ühendmeeskoorile, mis tuli ettekandele Saaremaa 50. laulupeol 2013. aastal.

Olev Sau põhiliselt lüürilise alatooniga loomingus leidsid sagedasti ruumi polüfoonia ja rahvamuusika elemendid, aga kõige selle põhjas oli tema tõsine isamaaline aatelisus. Ta oli heliloojate liidu liige alates 1969. aastast.

Omapärase harrastusena avaldas Olev Sau elu lõpukümnendil mitu luulekogu (nt „Ei saa mitte vaiki olla“ I–VI, „Sõrve külalaulud“ jt), kus on portreteerinud huvitavalt ja tabavalt meie muusikuid-heliloojaid, kirjutanud muusika luule sisse, aga ka teisi avaliku elu tegelasi eriti sõrulaste hulgast. Sünnipaik Sõrve jäi teda inspireerima elu lõpuni, seal veetis ta oma sünnipaiga lähedale rajatud uues kodus perega kõik pikad pedagoogisuved.

Eesti Heliloojate Liit

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia

Eesti Rahvusmeeskoor

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht