Oistrahhi tähe all

Matti Reimann

DAVID OISTRAHHI FESTIVAL 2. – 22. VII.  

On tõsiasi, et suvel tekib Pärnus inimestel vajadus muusikat kuulata ja mõnes teises paigas – tee mis tahad – seda soovi ei teki. Võib muidugi öelda, et asi pole mitte kohas, vaid inimestes. Kuid ikkagi, miks just sellest linnast sai eelkõige viiuldajate, aga ka üldse paljude heade muusikute suvine kogunemiskoht? Nad tõid eri paigust enesega kaasa erilise vaimse atmosfääri, mida polnud ju võimalik koju jätta.

Ei usu, et praegune suurejooneline Oistrahhi festival arenes välja sellest, et rannakohvikus mängis muusika, või kõlakojas puhkpilliorkester. Kuigi jah, ka see oli päris tore, eriti kui võrrelda selle müraga, mis praegu tihti üle selle linna lajatab.

Need ei ole ühed ja samad asjad. Festivali eelkäiaks võib lugeda L. van Beethoveni 200. sünniaastapäeva 1970. aastal, mis näitas, et oli olemas võimalus ja eelkõige inimesed, kes juba siis suutsid niisuguse ürituse läbi viia. Pärast mõningast soikumist elustati festival 1997. aastal David Oistrahhi nimelisena. Nimetamise idee oli õnnestunud just laiemas mõttes, sest Oistrahhi pärand maailmas nii interpreedi kui pedagoogina pole absoluutselt kuhugi kadunud. Otse vastupidi – tema õpilased Gidon Kremer, Liana Issakadze, Viktor Pikaizen, Oleg Kagan panevad selle peale mõtlema, mida üks suur pedagoog õpilaste kaudu korda võib saata. Seetõttu sobibki pedagoogiline suund ideaalselt selle festivali raamidesse. 2000. aastast peale on korraldatud orkestridirigeerimise rahvusvahelist meistriklassi, mida juhatab Neeme Järvi.

Tuleb öelda, et kõikjal toimuvate igasuguste meistrikursuste tohutule hulgale vaatamata, läheb heade õpetajate leidmine üha raskemaks. Täitsa võimatu lugu. Vähesed pühendavad oma elu sellele “tänamatule ametile” (Béla Bartóki väljend). Andekas inimene teeb seda enamasti üksnes siis, kui on selleks sunnitud. Skeem on ligikaudu selline: kui ei kõlba solistiks, hakkan orkestrandiks või ansamblistiks, ent kõige ahvatlevam – dirigendiks. Ja vahel läheb hästi, s.t inimene asetub oma kohale. Kui ei sobi, hakkan õpetama. Õpilasele vaja ju probleeme tekitada, mida siis hea terve elu lahendada. Nõnda on dirigentidegagi, lisaks veel see, et paljudele meeldib seal puldis seista ja orkestrit õpetada, oskamata ise õieti suurt midagi, arvates nähtavasti, et taktikepp on vahend, millega orkestrit ähvardada, et see ladusamalt mängiks.

 

Paavo Järvi täpne ja näitlik töö

 

Igatahes kui Pärnusse jõudsin, oli kahenädalane kursus juba alanud. Paavo Järvi andis tõeliselt rahvusvahelisele erksale seltskonnale esimesi nõuandeid. Välja oli valitud 16 osavõtjat USAst, Lätist, Inglismaalt, Eestist, Jaapanist, Saksamaalt, Itaaliast, Šveitsist, Prantsusmaalt ja Taiwanilt. Repertuaar, mida juhatada, oli ette antud ja loomulikult kõigil peas. Igaüks sai päevas kord või kaks 15 minutit orkestri ees olla ja samu teoseid teiste esituses kuulda ja, mis ka tähtis – näha. Olgu veel öeldud, et Paavo Järvi on olnud ühe XX sajandi suurima muusiku Leonard Bernsteini õpilane.

Niisugusel puhul on põhiprobleem, et sellest ei piisa, kui õpilasel partituur peas ja kõik selge. Mida tuleb sellega õieti peale hakata, mis tal selge? Mida need 16 andekat inimest endast kujutavad? Ja üldse, mis asi see professionaalsus on, mida igaüks arvab teadvat, aga kohe tuleb välja, et mitte päris täpselt.

Paavo Järvi töö oli täpne. Kui vaja, näitas ise. Põhilised asjad, mida ta nõudis, olid elementaarsed: terve orkestri nägemine, mis toimub, fraas ja selle kujundus, rütm ja struktuur, keelpillide strihhid, millega saab imet teha. Dirigendi suhe muusikasse, tema hoiak orkestri ees – ei saa ju rõõmsat muusikat kurvalt juhatada. Siis kõikvõimalikud dirigeerimise üksikasjad ja loomulikult see kuulus Auftakt, mida valdamata pole võimalik orkestril ühtegi teost koos alustada.

Niisiis toimus 9. juulil Pärnu kontserdimajas kursuslaste esimene kontsert, orkestriks oli Pärnu Festivaliorkester. Kontsert algas Mozarti avamänguga “Figaro pulm”, millele järgnes Saint-Saënsi “Loomade karneval”. Nii heade ja teravdatud karakteritega esituses saab seda teost tõesti harva kuulda. Asi oli selles, et iga osa juhatas eri dirigent, puldis vahetati sujuvalt kohti. Mõnda osa mängiti mitu korda, et kõik saaksid täissaali ees kätt proovida. “Lõvi”, “Kilpkonn” või eriti “loomsed” osad “Akvaarium”, “Kägu” ja “Pianistid” said noortelt dirigentidelt ereda üldistuse kõrges muusikalises kvaliteedis.

Kavas oli veel Beethoveni kaks romanssi G-duur ja F-duur viiulile ja orkestrile, solistiks Tatjana Berman. F-duur romanssi juhatas Kiyotaka Teraoka, kes oli neil kursustel juba seitsmendat korda – aga videoaparaat töötab kogu aeg, mis sest, et tal Jaapanis ammu oma orkester. Kontserdi lõpetas Mozarti viimseni läbi töötatud “Praha sümfoonia” D-duur. Sümfoonia viimast osa dirigeeris ja ühtlasi lõpetas kontserdi Risto Joost.

 

Kursus jätkus Neeme Järvi juhatusel

 

Paavo ja Neeme Järvi on oma muusikaliselt andelaadilt niivõrd erinevad isiksused, et võiks küsida, kuidas nad teineteisest üldse aru saavad. Kuid dirigeerimiskunsti põhialused on neil ju samad, need, mida Paavo Järvi juba kuuendast eluaastast kuulnud. Kui tehnika on korras, saab õpilane olla tema ise, mitte kellegi nukk ega kloon.

Neeme Järvi kursust läbivaks teemaks oli ooper ja muusikaline ampluaa, milles üks dirigent peab kodus olema, laienes tunduvalt. Solistideks olid Anna Dolgova, Margarita Nekrassova, Pjotr Novikov, Vadim Sudarikov ja Konstantin Tolstobrov. Paar esimest proovi tehti ilma solistideta, aga sellest polnud midagi, sest itaalia dirigent Giuseppe La Malfa võttis kätte ja laulis kõik ise ära, kadentsid ja naiste osad ka. Ta tegi seda nii, et Lauretta oli Lauretta ja Delila karakteriga sai samuti hakkama. Bel canto voolas tema seest loomulikult ja ka orkester kõlas tema käes kuidagi ilusasti.

Kursuste tööatmosfäär oli äärmiselt meeldiv. Teravaim lause Neeme Järvi suust oli vist see: “Sellega, mida orkester mängib, pole teie dirigeerimisel midagi ühist, aga orkester mängib õigesti.” Või õpilane ütleb orkestrile: “Võtame re-mažoorist.” Järvi: “Kust teab teine fagott, kus on re-mažoor?”

Kui solistid ilmusid, said dirigendid tunda seda, mida kursustel harva juhtub – suure kunsti puudutust ja seda mitte ainult kuulajana, vaid ise juhatades. Enam polnud vahet, kas oli proov või kontsert.

12. juuli kontsert koondpealkirjaga “Venemaa kuldsed hääled” oli Moskva noorte ooperisolistide gala, orkestriks Pärnu Linnaorkester. Hetkega oli näha ja kuulda, et noored olid ja on töötanud väljapaistvate lavastajate käe all. Vaevaltmärgatav hoiaku muutus ja tegelaskuju oli käes. Pjotr Novikovi sametine hääl ja “Laimujutu aaria” Rossini “Sevilla habemeajajast”, Margarita Nekrassova “Habanera” Bizet’ “Carmenist”, Sudarikov, Dolgova ja Tolstobrov – kui nad kõik oma võimed välja panid ja lõpuks kvarteti Verdi ooperist “Rigoletto” laulsid, mida juhatas Risto Joost. On tõesti raske kirjeldada, mis saalis toimus. Õhtut juhtis Toomas Kuter, andes väikeste kommentaaridega publikule ovatsioonide vahel aega õhku ahmida.

Lõpetuseks veel mõned kursuslaste nimed, mis eelmainitutele lisaks rohkem meelde jäid: Naoki Tokuoka (Taiwan), Rihards Buks (Läti), Adam Turner (USA), Takao Knayama (Jaapan)… tegelikult võiks ju kõik ette lugeda. Kui Neeme Järvi oli juhatanud Rossini avamängu ooperile “Varastaja harakas” ja Bizet’ “Carmeni” avamängu ning näidanud, kuidas asi kõlama ja olema peaks, oli orkestridirigeerimise meistrikursus lõppenud.

Oistrahhi festivalil pakkus väga palju häid kontserte. Üks nendest oli 18. juuli Mozarti aastale pühendatud Peterburi festivali kammerorkestri õhtu, kus kõlasid helilooja instrumentaalkontserdid. Dirigeeris Neeme Järvi. Flöödimängija Sharon Bezaly on oma noorusele vaatamata muusikaajakirjades sageli esinev nimi. G-duur kontserdi esitust iseloomustas kaunis toon ja paindlik mäng. Muusikale elas ta väga kaasa, väljendades seda, ütleme siis, tantsuliste liigutustega. Kontserdi kadentsid, mis läksid Mozarti muusika vaimust pisut kaugemale, oli ta ise loonud. Paistis, et dirigendilgi oli neid harmooniaid huvitav jälgida. Muuseas, ta mängib 24-karaadisel kuldflöödil, mille tema jaoks on valmistanud Muramatsu meistrid Jaapanis.

Mozarti Oboekontsert C-duur KV 314 või Flöödikontsert D-duur KV 314 on täiesti üks ja sama muusika, mida nii oboe- kui flöödimängijad omaks peavad, kuigi flöödikontsert on ikkagi esimese versioon. Kalev Kuljuse esitus oli ekstraklassist. Eriti pääses mõjule tema pika fraasi ilu ja selle liigendus, mis näitab hingamistehnika täielikku valdamist. Teineteisemõistmine dirigendiga oli kogu esituse ajal suurepärane. Ka Kalev Kuljus oli kadentsid ise teinud, ta jäi Mozarti muusika suhtes diskreetseks ja peenetundeliseks, andes oma mõtted edasi pigem vihjetena. Kuljus töötab praegu Põhja-Saksa Raadio Sümfooniaorkestris oboesolistina, aga ta on mänginud kaasa nii Bayreuthi sümfoonikute kui Berliini Filharmoonikutega.

Lausa idülliline – Mozart ikka oskab! – kõlapilt kujunes välja kontserdis flöödile ja harfile C-duur KV 299, solistideks Sharon Bezaly ja kreeklanna Katerina Gima. Kaua ei ole kuulnud nii ilusat tasa kumisevat harfi kõla, mis koos flöödiga omandas nagu lõpmatuid kõlalisi võimalusi, mida Neeme Järvi dirigendina arendas ja kujundas.

Antti Siirala esituses kuulsime Mozarti Klaverikontserti B-duur KV 595, mis lisas selles solistide paraadis oma muusikalise tahu. Ettekande ajal oli tunda, kuidas kogu täissaal kuulab.

Kontserdil kõlas veel tõsiseid teemasid puudutav Šoštakovitsi (100 aastat sünnist) Kammersümfoonia op. 110a. Selle teose pro-grammilisusest on palju juttu olnud; viimased uurijad arvavad, et see on helilooja reekviem iseendale.

Niisugune on suvine Pärnu. Annaks jumal, et see nii ka jääks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht