Nõukogude hipidele tundmatu muusika

Üheteistkümnest „Nõukogude hipide“ albumi loost on ainult kaks sellised, mida tolleaegne Nõukogude Liidu hipi oleks saanud plaadilt kuulata.

AHTO KÜLVET

Juulikuu teises pooles esitleti Tartus ja Tallinnas dokumentaalfilmi „Nõu­kogude hipid“ muusikaga vinüülplaati. Terje Toomistu dokumentaalfilmis kõlanud kolmekümnest loost on jõudnud vinüülplaadile üksteist.

Algatuseks olgu öeldud, et ei ole olemas sellist nähtust nagu hipimuusika, nagu ei ole olemas hipsterimuusikat. On muusika, mida hipid omal ajal kuulasid, ja mõnda tüüpi muusikat kuulasid hipid rohkem kui teisi stiile.

Hipikultuuris võeti teadlikult ja laialdaselt kasutusele psühhedeelikumid ning see kogemus jõudis kiiresti kõikidesse kultuurivaldkondadesse – loomulikult ka muusikasse. Nii on 1960ndate keskpaigast stiilinimetusega „psühhedeelne“ õnnistatud ansambleid peetud automaatselt hipimuusikaks. Aga psühhedeelia ei olnud ometi ainuke muusikastiil, mida hipid kuulasid. Olulised olid protestilaulud ja -laulikud, igasugune tolleaegne rokk, popp ja loomulikult ansambel Beatles. Tänu hipide vaimsele praktikale on aga läänemaailma imporditud india kultuur ja muusika.

Hipimuusika levik Nõukogude Liidus

Nõukogude Liidu hipikultuur algas hiljem kui läänes ja kestis kauem. Filmi „Nõukogude hipid“ muusikaga plaat on lähemal vaatamisel ja kuulamisel liidu hipimuusika paradokside ja kummalisuste ehe näide. Üheteistkümnest „Nõukogude hipide“ albumi loost on ainult kaks sellised, mida tolleaegne Nõukogude Liidu hipi oleks saanud plaadilt kuulata: hipiplaadi avalugu, Tšehho­slovakkia bändi Mahagon „Sen O Zemi“ ja B-poolel kõlav Lätist pärit Imants Kalniņši lugusid esitanud ansambli Menuets psühhedeelne teos „Septiņas skumjas zvaigznes“, mille oli avaldanud plaadifirma Melodija.

Plaadi ülejäänud üheksa lugu ei olnud 1970ndatel ja 1980ndatel massiliselt tiražeeritud ning olid pigem põranda­alused. Nõukogude Liidu riiklikust plaadimonopolist mindi väga vähesel määral mööda oma ringkonnas kas kassettidel või lintmakilintidel ise- ja kodusalvestatud materjale levitades. Nii läks nõukogude süsteemist mööda Žar Ptitsa (Жар-Птица), kelle „Nõukogude hipide“ plaadil kõlav lugu „Если“ ehk „Kui“ on 1981. aastal välja antud isepaljundatud kassettalbumil „В городе желаний, под радугой мечты“ ehk „Ihade linnas, unelmate vikerkaare all“. Juri Morozov, kes on plaadil esindatud kahe looga, oli üks esimesi ja kindlasti produktiivsemaid Nõukogude Liidu kodulindistajaid. Tema veebilehe andmetel on tema loominguga väljaandeid kokku levitatud 60 ringis, neist enamik lintmakialbumid ja kassetid. Alles 1990datel, Morozovi elu lõpupoole, ilmus ka tema loominguga vinüüle ja CDsid.

Selleks et muusika saaks inimesi ühendada, peab seda saama jagada. „Nõukogude hipide“ vinüülalbumil on aga suur hulk „hipimuusika“ sildi alla paigutatud lugusid, mis paradoksaalselt ei olnud kuulsad ja mida Nõukogude Liidu hipid omavahel ei jaganud. Jagati ikkagi 99,5 protsenti lääne muusikat.

Kuidas siis Nõukogude Liidus muusika levis? Akna läände avasid lühilaineraadiojaamad ja üks olulisemaid neist oli Radio Luxembourg, kus mängiti kaasaegset pop- ja rokkmuusikat. Selle lühilained levisid üle maailma ja Nõu­kogude Liidu ning selle sageduse segamisega ei nähtud kaugeltki nii palju vaeva kui näiteks „Ameerika hääle“ puhul. Raadio­jaama olulisust tol ajal näitab nii „Nõukogude hipide“ filmis kui ka plaadil kõlav ja seni avaldamata Gunnar Grapsi ansambli Ornament lugu „Radio Luxembourg“. See raadiojaam sümboliseeris vabadust ja teistsugust elu. Tegemist oli täielikult kommertsraadioga, mille muusikavalik pandi kokku vastavalt lääne noorte soovidele ja vajadustele.

Nõukogude Liidu monopoolne plaadi­firma Melodija loodi 1964. aastal ning selle alla ühendati kümneid ja kümneid plaaditehaseid üle Nõukogude Liidu. Kokku läks Melodija alt käima põhiliselt kuus plaaditehast: neist Eestile lähim oli Riias, teised plaaditehased asusid Leningradis, Moskvas, Moskva lähedal Aprelevkas, Taškendis ja Thbilisis. Melodija tehastes täideti enamasti üleliidulist tellimust: see tähendab, et sama albumit võidi eri tehastes välja lasta mitu korda. Lääne muusikat hakati avaldama esialgu üksikute lugudena kogumikplaatidel.

Märgiliseks teetähiseks sai 1967. aasta, kui anti välja kümnetolliste vinüül­plaatide seeria „Muusikaline kaleidoskoop“ kaheksas osa („Музыкальный Калейдоскоп. VIII cерия“) ja selle plaadi A-poole viimane lugu oli Nõukogude Liidu kõige esimene tiražeeritud ansambli Beatles laul „Girl“. Klassikaliste lääne rokk- ja popartistide muusikat enne 1980ndate keskpaika Melodija plaadifirma alt reeglina ei tulnud. Olid „nõukogude inimesele“ ebasobiva muusika esitajate nimekirjad. Nii pidi „nõukogude melomaan“ seda muusikat otsima lääne vinüülplaatidelt.

Lääne vinüülid ühisomandis

Lihtinimesele oli läänes välja antud välismaa artisti loominguga vinüülplaat üsna kättesaamatu. Neid oli raske leida ja plaadid olid kallid: populaarsema ansambli plaat võis maksta keskmise kuupalga.

Tartus ja Tallinnas tegutsesid plaadi­ringid, seltskonnad, kus pandi kamba peale raha kokku ja hangiti lääne muusikaga plaate ühisomandusse. Tartus tegutsesid eraldi füüsikud ja lüürikud, kes olid enamasti üliõpilased ja kel oli ka natuke erinev maitse. Plaadiringi soetatud vinüülid olid omakorda investeering: plaate sai laenata ja vahetada lühemaks perioodiks teiste samaväärsete plaatide vastu. Samuti sai mõne rubla eest plaadi endale paariks tunniks laenutada. See tähendas aga kärmet kihutamist tehnikahuvilise sõbra juurde, kus plaat kiiresti salvestati, alguses lint­makile ja hiljem juba kassetile.

Suuremates linnades korraldati kuulamisdiskosid. Need olid muusikalise harimise üritused, kus tutvustati mõnd värsket albumit ja mängiti see publikule vinüülplaadilt maha. Järgneda võis (aga ei pruukinud) ka n-ö tavaline tantsudisko.

Välismaalt jõudsid vinüülid melomaanideni kõikvõimalikul viisi, alates välismaa sugulaste pakkidest kuni meremeeste, kaugsõiduautojuhtide ja välis­turistidega kokku puutuvate inimesteni. Ka suuremate Nõukogude Liidu linnade nomenklatuuril ja diplomaatidel oli ligipääs läände – ja nende lapsed nõudsid lääne muusikat.

Lääne muusika jõudis Nõukogude Liitu ja levis siin jõudsasti. Kindlasti olid liidu piirkondade vahel erisused. Uus muusika vinüülplaatidel jõudis ennekõike sinna, kus oli mingi kontakti­võimalus läänemaailmaga. Moskva, Leningrad, aga kindlasti ka Tallinn oma sadama ja Viru hotelliga kuulusid nende linnade hulka, kus läänega kontakte luua oli hõlpsam, aga kindlasti oli (ja on) endises Nõukogude Liidus siiani regioone, kus otsekontakte läänega ei olnud ja seetõttu olid ka mõjutused aeglasemad tulema.

Ühe huvitava näitena muusika levikust Eestis võib tuua Kraftwerki 1977. aasta märtsikuus ilmunud albumi „Trans Europa Express“. Eesti Raadio helimehed olid aasta lõpuks sellelt plaadilt teinud vähemalt kaks ikoonilist saatepead ehk signatuuri. Nii sai B-poole esimesest ja albumi nimiloost „Trans Europa Express“ saate „Maailm täna“ signatuur ning saate „Linnu­aabits“ signatuurina kasutati sama albumi avaloo „Europa endlos“ esimesi takte.

Paljude bändide muusikat Nõu­kogude Liidus ei avaldatud, küll aga jagati hoolega kontserdielamusi ja legende nende kohta. Näiteks Sven Grünbergi aastatel 1974–1976 tegutsenud ansambel Mess andis kontserte väga lühikest aega, umbes aasta ja viis kuud (17. mail 1975 kuni 31. oktoobril 1976) aastatel 1975-1976, aga need esinemised on olulised siiani. Kontserdid olid kontseptuaalsed, kaasatud oli näiteks Kaarel Kurismaa oma kineetiliste objektidega.

Tartu ansambli Suuk tegevusest on säilinud salvestis 1976. aastast, mil Eesti Raadio salvestusbuss sõitis Tartusse ja salvestas seitsme tunniga kaheksa lugu Tartu kultuurihoone (täisnimega Eesti NSV Ametiühingute Nõukogu Tartu Kultuurihoone) ansambliga Suuk ja Aleksander Mülleriga. Toona pidi iga ansambel riikliku tehnika kasutamiseks ja toe saamiseks läbima tarifitseerimise, kus määrati artistile kategooria, millest omakorda sõltus, kus ta võis esineda ja millist tasu saada. Samuti oli oluline olla seotud mõne asutusega: peale prooviruumide ja tehnilise toe andis see ansamblile legitiimsuse.

Nüüd, umbes 40 aastat hiljem, on esimest korda võimalik tõepoolest jagada üle kogu idabloki loodud muusikat, mis toona jäi sahtlisse ja avaldamata. Eesti on selles vallas teinud tänuväärset tööd: vinüülil on ilmunud Väntoreli „Väntorel“ (Frotee, 2014), Messi „Küsi eneselt“ (Strangiato Records / Svart Records, 2016), sel sügisel tuleb ka Ornamendi album (Vaiguviiul, 2018).