Noorte talentide debüüdivõimalus

Lembi Mets

Rahvusvaheline Haapsalu keelpillifestival 19. – 25. VII        Tänavu toimus Haapsalus juba 17. keelpillimängijate festival ja sellega seonduv keelpilliõpilaste 16. suvekursus. Kuni aastani 2007, mil kunstiline juht oli Tõnu Reimann, kandis see pealkirja „Viiulimängud”. Praeguse nimetuse all korraldatakse festivali kolm viimast aastat, kunstiliseks juhiks Eva Punder. Seekord sisaldas keelpillinädal seitset kontserti, kursusel osales poolsada noort viiuldajat ja tšellisti. Eesti paljude teiste festivalide seas hakkab Haapsalu oma silma sellega, et toob avalikku kultuuriellu debütantidena noored andekad muusikud, kellest kujuneb tulevikus tõenäoliselt suuresti meie muusikalavade raudvara.     

Festivali avakontserdil Haapsalu toomkirikus  esines Tallinna muusikakeskkooli keelpilliorkester, kes oli just saabunud kontserdireisilt Bratislavast ja Ungarist. Orkestrit juhatab Toivo Peäske. Oli tunda, et noorte käed olid soojaks mängitud: peent ja täiskõlalist mängu kuulsime nii Viini klassikute teostes (Mozarti Divertisment D-duur KV 136, Haydni Viiulikontsert G-duur, solist Katariina Maria Kits) kui eesti muusika puhul (Ester Mägi „Vesper”, Urmas Sisaski „RX Cassiopeiae”, Rudolf Tobiase  „Ööpala”). Mulle kujunes elamuslikemaks Haydni Viiulikontserdi esitus. Solist ja orkester ei leidnud küll alati tempoliselt päris ühist keelt, kuid ansambel oli siiski läbipaistev ja terviklik. neljateistkümneaastane Katariina Maria Kits (Tiiu Peäske õpilane TMKKs) on juba varemgi lummanud kuulajat oma süvenenud ja musikaalse mängu ning jõulise, kuid klaari tooniga. Väga hea mulje jätsid mahlaka ja värvika orkestrifaktuuri poolest ka Sisaski  ja Tobiase teoste ettekanne. Pisut rabeda ja rahutumana mõjus, kas siis avaloo erutusest või nooruslikust tormakusest, Mägi „Vespri” esitus.     

Uuemõisas on kontserdisituatsioon väga  hõrk: kaunis interjöör ja merevaade aknast, keelpillikvartett mõistagi koosseisudest lavale sobivaim. 22. juulil kuulsimegi Uuemõisas keelpillikvartetti Artest (asutatud 2007, praeguses koosseisus 2009): Danae Taamal (I viiul), Kristel Arund (II viiul), Laur Eensalu (vioola) ja Ardo Västrik (tšello). Ettekandele tulid Beethoveni Keelpillikvartett D-duur op. 18 nr 3, Timo Steineri „Kolmas tseremoonia” ning Dvořáki Keelpillikvartett F-duur op. 96  B179 „Ameerika”. Kontserdi naelaks kujunes viimane oma suure dünaamilise diapasooni, hea vormikujunduse ning imekauni II osaga. Helilooja kohalviibimine andis lisaväärtust Steineri teosele. Tema muusika on tormakavõitu, rütmiliselt keerukas ja koosneks justkui rittapandud klippidest. Immo Mihkelson ütleb Steineri plaati tutvustades: „Muusikalises mõttes on Steiner pisut kameeleonlik, haarates kilde siit ja sealt, vormides neid oma käega  ümber kirjutatuna erksavärviliseks tervikuks.” (PM 10. IX 2008). Raske oleks teda täpsemalt iseloomustada. Ettekanne tõi eredalt esile nii teose rahutumad kui ka lüürilisemad karakterid. Kvarteti vioola ja tšello on väga heas ansamblis, II viiul sulandub samuti hästi, aegajalt kipub I viiul nii tooniliselt kui intonatsiooniliselt jääma omaette. Enim mõjutas see Beethoveni esitust. Keelpillikvartetiga on juba kord nii, et tema kokkusulatamine võtab aastaid  ning aastakümneid. Usun, et Artesti parimad ajad on veel ees.   

23. VII õhtul esinesid Wiedemanni gümnaasiumi saalis vennad Jonathan Roozeman  ja Jan Paul Roozeman. Jonathan on 12aastane andekas tšellist, kellel juba väga lai lavarepertuaar. Meie publikule on tšellist tuttav mulluselt konkursilt „Noor muusik”, mille ta oma vanuserühmas võitis. Tänavu sai Jonathan kõigi aegade noorima osavõtjana eripreemia Turu tšellistide konkursil. See on tegelikult täiskasvanute võistlus, mille II voorus (kuhu Jonathan pääses) tuleb esitada tunnine kontserdikava. Rõhutan, et Jonathan ei ole imelaps. Ta on tavaline  tormakas teismeline, kelle annet muusikutest vanemad, soomlanna ja hollandlane, on parimal võimalikul viisil toetanud. Vanem vend, 15aastane Jan Paul, on samuti konkurssidel pärjatud ja üliandekas. Tänavu Brüsselis toimunud EPTA rahvusvahelisel konkursil sai ta II preemia 15–18aastaste kategoorias. Aasta varem esinesid vennad koos Soomes „Pro Musica” konkursil, mille põhjal nad valiti 2009. aasta noorteks muusikuteks. Haapsalus esitasid  vennad koos Saint-Saënsi „Allegro appassionato” ning I ja II osa Prokofjevi Sonaadist tšellole ja klaverile C-duur op. 119. Jonathan esitas veel tšellol klaverisaateta Magnus Lindbergi „Coranto” ning Gaspar Cassado „Intermezzo” ja „Danza finale” süidist soolotšellole. Jan Paul mängis E. Englundi „Introduzione” ja „Toccata”, Liszti kontsertetüüdi „Un sospiro” ning Chopini „Andante spianato et Grande Polonaise brillante” op. 22. Vendade mängu  iseloomustab tugev emotsionaalsus ja värvikus, eriti säravana mõjus Prokofjevi Sonaat. Tšellisti ettekandes torkab silma veel eriline mängujulgus, õieti muusikaga mängimine – teen, nagu praegu meeldib! Pianisti mänguvabadust kammitses kindlasti klaver, mis Wiedemanni koolis on ikka hästi kehv. Kujutlen, kui keerukas on Chopini ja Liszti muusika kõlakihte diferentseerida, kui iga klahv kõlab erinevalt. Klaveri soolonumbritest oli muljetavaldavaim  Englundi esitus. Ansambel on aga poistel suurepärane: on sügavust, sära ja suurt joont. Arvestades, et peres on kasvamas veel 7aastane andekas viiuldaja Rebecca, võib ilmselt oodata ka Roozemanide trio tekkimist.       

Hilisõhtul lustis kuulajaskond Haapsalu kultuurikeskuse rõdusaalis ansambli Elavad Klassikud kontserdil. Ansambel koosseisus Neeme Punder (flöödid, laul), Jaan Arder (laul, mandoliin), Ants Nuut (tromboon, tuuba, laul), Allan Jakobi (akordion) ja Lembit Orgse  (klaver) on leidnud mooduse, kuidas klassikat vanadest armastuslauludest ja Bachist kuni Verdini esitleda humoorikalt värskes rüüs, kaotamata sealjuures vähimatki hiilgavast professionaalsusest ja tõsiseltvõetavusest. Kuulajal oli vahel põhjust pisarateni naerda, emotsioonilaeng oli tugev. Arder õhtujuhina pani i-le punkti.       

Traditsioonilisel festivali galakontserdil puupüsti täis toomkirikus esinesid peamiselt kursuse õpetajatest koosneva (lisajõududest puhkpillidega) festivaliorkestri saatel ja Mikk Murdvee dirigeerimisel noored solistid, kelle kunstiline juht oli valinud üle-eestilistel õpilaste võistlustel auhinnatute seast. Ise orkestris osalenuna ei saa ma küll adekvaatselt hinnata  kõlatasakaalu ja -pilti, kuid julgen väita, et kontserdil oli kaasakiskuvat kirge ja hingust (sama ilmnes ka publiku reaktsioonist). Andres Metspalu (õp Reet Mets) esitas III osa Breváli Tšellokontserdist nr 2 D-duur tulise hoo ja kadestusväärse näpuosavusega. ValleRasmus Roots (Mart Laas) mõjus tõsiseltvõetava tulevikutšellistina Haydni Kontserdi nr 1 C-duur I osa süvenenud ja mahlaka ettekandega, mis tipnes üliraske ja harva mängitava  Britteni kadentsiga. Ise sain haarava koosmänguelamuse viiuldajanna Maria Tiimuse (Tiiu Peäske) Saint-Saënsi „Havanaise’i” peenest ja elavast helikoest. Marike Kruup (Mari Tampere- Bezrodny) on vilunud ja pealegi väga intelligentne viiuldaja, kes võib tekstiga teha, mida soovib. Tšaikovski „Valss-skertso” on täiesti tema lugu: virtuooslik, kirglik, kuid nõuab head maitset ja selget pead. Väga harva näeb eesti lavadel kontrabassisolisti. Regina  Udod (Meeme Saareväli) esitas I osa Bottesini Kontrabassikontserdist nr 2 h-moll veendunult ja virtuooslikult.   

Ka kursuseorkestri kontserti kuursaalis 25.  juuli keskpäeval juhatas Mikk Murdvee. Ettekandele tuli kolm teost: uudisteosena Mirjam Tally „Talvine saar” kahele solistile ja kammerorkestrile (solistid Kristiina Pähno vioolal ja Indrek Leivategija tšellol). Tally muusika on väga värviline, esitus oli lummavalt pingeline ja vaheldusrikas; Gotlandil elav helilooja austas ettekannet oma kohalviibimisega. Samal kontserdil kanti ette Lepo Sumera „Muusika kammerorkestrile” ning keelpillirepertuaari  maiuspala, Elgari „Serenaad” keelpilliorkestrile. Mõlemas ettekandes oli palju mõjuvat, nii et kuursaalis olid eelisseisus kübarakandjad, sest kübaraserva alla saab edukalt peita liigutuspisara. Murdvee dirigendina on viimasel ajal uskumatult kasvanud – avatumaks, julgemaks, kirglikumaks. Keelpillimängijana oli tal võimalus orkestrist nädalaga välja võluda maksimum ja seda ta ka tegi. Pean lisama, et kursusel oli ka loenguid:  pillimeister Leho Ugandi rääkis pillide ajaloost ja ehitamisest, tuntud viiulipedagoog Ivi Tivik teismeliste poiste muusika juures hoidmisest, vendade Roozemanide ema, Tapiola Sinfonietta viiuldaja ja Espoo muusikakooli õpetaja Maarit Kyllönen aga rahvamuusika ja liikumise osast pilliõppes. 

Keelpillimängijaile suunatud sündmusi on suvisel Eestimaal veel mitu: ka Värska keelpillikursus (praeguseks toimunud 13 korda), Neeme Järvi dirigentide kursusega seonduv orkestri- ja keelpilliõpe Otepääl ja Leigol, koosmängulaager Põltsamaal, juuniti Vanalinna Muusikamaja initsiatiivil lastelaager Juurus.  Igasuvine Viljandi vanamuusikafestivalgi toob välja mõne suurvormi hulga keelpilliõpilaste osalusel, milleks valmistutakse ettekandele eelnevas laagris. 

Näiliselt on seda palju, aga arvestagem, et Eesti muusikaõppeasutuste kõigis astmetes kokku on ikkagi sadu keelpilliõppureid. Seega ei kata eeltoodu isegi poole õpilaste võimalust oma oskusi suvel värskendada ja täiendada. Keelpillimäng ülimalt keerulise tegevusena vajaks aga aeg-ajalt „treeneri” pilku, et valed mänguvõtted ei takistaks muusikaliste mõtete elluviimist. Ja, mis salata, eks neid mõtteidki saa suvesündmustel värske pea ja ilusa ilmaga  rohkesti juurde. Seega sooviks kultuurkapitali ja kõiki teisi abistajaid tänades jätkuvalt mõistmist ja lahket toetust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht