Noored talendid on noored talendid

Toomas Velmet

„Noored talendid”: Mari Targo (viiul), Jaan Kapp (klaver) ja Tallinna Kammerorkester (TK O), dirigent Mikk Murdvee 2. II Estonia kontserdisaalis. Pealkirja all „Noored talendid” ei anta kontserte sageli ja ega tõsiseltvõetavaid talente saagi massiliselt esile kerkida. Eelkõige peab neid otsima ja seda tööd ei ole Eesti Kontsert  jätnud kellegi teise hooleks, vaid on ise intensiivselt töötanud. Festival „Con brio” ja erialased konkursid on see peenar, kust talente nopitakse. Viimase kolme aasta jooksul on meie pühamu Estonia kontserdisaali lavale ilmunud noore talendi nime all üheksa tõesti noort ja ka vaieldamatut talenti-instrumentalisti.

Kaks tänavust talenti esinesid 3. märtsil koos TKOga, mida juhatas – ei karda seda väljendit – noor talent Mikk Murdvee. Müürilehe  talentideks seekord siiski Pärnu viiuldajate konkursi (2008) võitja Mari Targo ja „Con brio 2008” võitja Jaan Kapp. Muide, parim, mida noortele pakkuda, ongi sellisel puhul TKO, kes pole samuti ju väga eakas, kuid olulisem on selle koosluse soov teha koostööd meie omade, eestimaiste talentidega. Kontserti alustati Carl Philipp Emanuel Bachi (1714–88) ehk nn Hamburgi Bachi Sümfooniaga h-moll (Alfred Wotquenne kataloogis  182/5). Peaaegu kõige olulisemad on iga kontserdi ja iga teose esimesed hetked, sest just need loovad järgnevale baasi ja kontsentratsiooni. Sümfoonia algus oli vapustavalt hea tempolt ja ansambliliselt, aga eriti kõlaliselt. Sellist vabalt voolavat ja helisevat kvaliteeti kuuleb üldiselt väga harva. See oli sedavõrd erakordne, et kui see kvaliteet teose arenedes ka mõnevõrra hääbus, siis igatahes oli, mida meenutada, isegi mõne eksimuse võis  heatahtlikult andestada.

Teise teose oli Mari Targo just selleks kontserdiks tellinud samuti noorelt talendilt Mirjam Tallylt ning tõi nüüd teose „Birth and shadows” (2008) esiettekandele. Tally on see eesti helilooja, kes on ennast pagendanud Läänemere suurimale saarele, nii et kui Erkki-Sven Tüüril Hirmustes (Hiiumaal) käiakivi on vaja, on tal nüüd Gotlandil tutvus ees. Sellisel saarel elava helilooja põhiteema ongi arvatavasti linnud ja varjud, mille ta kohati üsnagi naturaalsel, aga samas hästi leidlikul moel on nootidesse valanud. Mari Targo paistis juba konkursil silma artistlikkusega ja aktiivse suhtega nüüdismuusikasse – kui saladus välja lobiseda, siis Eino Tambergi teose ettekanne talle seal võidu tõigi. Minu isiklik probleem on, et tänapäeva keelpilliteostes häirivad mind nn teoreetilised flažoletid ning muud sellesarnased vahendid erandlike väljendusvahendite (nt sul ponticello) kvaliteedi  piirimail. Tally teoses on kõik heas tasakaalus ja kasutatud mitte eputamiseks, vaid ikka lindudestvarjudest lähtudes. Mari Targo puhul on oluline, et tema meisterlik pillivaldamine on seotud äärmiselt kultiveeritud artistlikkuse ja eneseväljendussooviga, mis sageli jääb meie talentidele saavutamatuks. Antonio Vivaldi „La stravaganza” sarja VIII kontserdis d-moll (RV 249) oli nauditavalt kvaliteetne ja absoluutselt intoneeritud soolopartii, mis muide ei olegi  nii lihtne just selles teoses, ning kohati päris ideaalilähedane ansamblisulam orkestriga. Kontserdi teine pool algas Soome helilooja Pehr Henrik Nordgreni (1944–2008) Kokkola kammerorkestrile 1978 kirjutatud Sümfooniaga keelpillidele op. 43.

Pean ütlema, et seda heliloojat ja mitut tema teost on mulle aegade jooksul soovitanud nii Erkki Rautio kui Juha Kangas kui isikupärasemat, mis möödunud sajandi viimastel kümnenditel Soomes  kirjutatud, kuid ilmselt ei olnud minu aeg veel saabunud. Selle aja tõi nüüd kätte Mikk Murdvee koos TKOga. Ja dirigenti ei nimeta ma ilmaasjata esimesena, sest näha ja kuulda olid need impulsid, mis temalt orkestri kaudu saali saabusid. Kodus kuulasin lisaks Nordgreni Tšellokontserti nr 1 ja Kontserti keelpillidele op. 54 ja tuleb tunnistada, et minu teejuhiks Nordgreni radadele sai Murdvee. Kontserdi lõpetas Jaan Kapp Johann  Sebastian Bachi Kontserdiga E-duur BWV 1053. Sellest esitusest sai kohati – ja neid kohti ei olnud üldse vähe –, samaseid elamusi kui kontserdi avateosest, C. P. E. Bachi Sümfooniast. Eriti suure tihedusega esines sellist ohoo-elamust I ja II osas (viimane osa jäi minu mulje põhjal mõnevõrra kandiliseks ja seetõttu ka staatiliseks). J. Kapp on noorusele vaatamata ja tänu talendile üsnagi suurte kogemustega isikupärane artist. See on iseenesest väärtus, mis tasub kontserdikorraldajate poolt kultiveerimist. Toomas Velmet