Neli võrdset tšellisti

Igal mängijal oli individuaalsust ja tugevaid külgi, aga silma jäi ka nii mõnigi puudus. Žüriil polnud esile tõsta kedagi, kes oleks olnud peajagu teistest üle.

MARET TOMSON

Artur Kapi nimeline tšellistide konkurss 17. – 18. VI XXII Suure-Jaani muusikafestivalil.

Tšellomängijate konkurss Suure-Jaanis oli seekord pühendatud legendaarse pedagoogi Laine Leichteri 100. sünniaastapäevale. Varem on festivali ajal korraldatud metsasarve-, laulu-, klaveri-, oreli- ning kompositsioonikonkursse, tšellistid võistlesid Suure-Jaanis viimati kümme aastat tagasi.

Esimeses voorus tuli esitada Johann Sebastian Bachi süitidest soolotšellole BWV 1007–1012 kaks eri karakteriga osa mängija valikul, seejärel üks vabalt valitud nüüdishelilooja teos soolotšellole (loodud 1980. aastal või hiljem) pikkusega kuni viis minutit ja Artur Kapi prelüüd tšellole ja orelile. Teises voorus Pärnu Linnaorkestriga (dirigent Kaspar Mänd) kõlas Joseph Haydni tšellokontsert nr 1 või nr 2.

Selle aasta konkursil oli kuus osalejat, teise vooru pääses neist neli: Silvia Ilves, Johannes Peeter Sarapuu, Valle-Rasmus Roots ja Serafim Volkov (Peterburi konservatoorium). Marten Meibaum ja Kasper Inno lõpetasid esimese vooruga ning neid autasustati diplomiga.

Kõigile neljale teise vooru osalejale anti II koht, laureaaditiitel ja rahaline preemia 500 eurot, välja anti ka eriauhindu. Konkursi žüriisse kuulusid tšellistid prof Aleksei Vassiljev (Rimski-Korsakovi-nimelise Peterburi riikliku konservatooriumi rektor, žürii esimees), prof Thomas Wall (Linzi muusikakool) ning Aare Tammesalu.

Konkursse korraldatakse üldjuhul suuremates keskustes. Milline tähendus ja mõju võiks olla selletaolisel ettevõtmisel niisugusele väikelinnale nagu Suure-Jaani?

Thomas Wall: See on suurepärane mõte – korraldada konkurss just siin. Suure-Jaani loodus on vaimustav, see inspireerib ja võimaldab linnakärast puhata. Loodetavasti tulevad paljud muusikasõbrad edaspidigi siia muusikat nautima. Ka Austria väikestes paikades tehakse konkursse, aga lõppvooruks on ikka kogunetud suurematesse linnadesse.

Aleksei Vassiljev: Konkurss on Suure-Jaanile väga oluline. Ma ei usu, et siin on nii huvitavaid kultuurisündmusi läbi aasta. Kui poleks muusikafestivali ja seda konkurssi, siis siia võib-olla ei satukski. Noored otsivad alati esinemiskohta ja neile, kes siia tulid, oli see uus võimalus, et end näidata ja saada kogemusi. Nad viivad siit kaasa hea mälestuse konkursist, aga ka Suure-Jaanist kui suurepärasest paigast.

Mida teadsite varem eesti tšellistide kohta?

Vassiljev: Ega ma varem suurt midagi teadnudki. Nüüd tõdesin rõõmuga, et teie tšellokoolkond on väga kõrgel tasemel: teil on suurepärased õpetajad ja head instrumendid.

Milliseid mõtteid tekitas konkursi repertuaar?

Wall: See oli unikaalne. Mängida esimeses voorus klaverita pole tšellistile just tavaline. Eriti huvitav oli nüüdismuusika: ma pole neid teoseid varem kuulnud, see valmistas mulle suure üllatuse. Artur Kapi kohta sain teada siis, kui Andres Uibo mulle noodi saatis. (Thomas Wall mängis Kapi tšelloprelüüdi koos ERSOga 22. VI Suure-Jaani kooli suures saalis – M. T.) Olin seda muusikat tundma õppides väga õnnelik ja arvan, et see teos võiks olla kogu maailmas laiemalt tuntud.

Vassiljev: Meid seob Artur Kapiga see, et ta õppis Peterburi konservatooriumis ja Peterburi koolkonna mõju on tema muusikas kuulda. Tšelloprelüüd annab interpretatsioonivabaduse: iga esitus oli erinev ning teos ei läinud sellest halvemaks, vaid veelgi paremaks.

Mida arvate sellest, et konkursil puudus tšellistide tavaline partner pianist?

Vassiljev: Kavas oli puudu kammerlikust musitseerimisest, kuid Artur Kapp koos oreliga – see oli ka ansamblimäng. Kiriku atmosfääri sobibki ilmselt orel paremini kui klaver. Aga soolomäng on tšellistidele väga oluline, kava oli koostatud väga huvitavalt: otse juurte juurest – Bachist Kapi kaudu romantilise muusikani, mis ühtlasi ulatub juurtega Eestimaasse – nüüdismuusikani, mida on ka vaja tunda ja osata esitada. Nii kujunes esimene voor mitmekülgseks. Lõppvoor, kus oli ainult klassitsismiaja muusika, oli erakordselt keeruline, sest see muusika näitab ära kõik puudujäägid. See muusika ei võimalda oma eriliste võimetega spekuleerida. Romantismiaja teostes on rohkem võimalusi n-ö olukorrast välja tulla ja oma tehnilisi puudusi artistlike võtetega maskeerida. Klassitsismiaja muusikas on see täiesti võimatu: siin ollakse otsekui peo peal isegi siis, kui orkestriga kõik klapib. Seega oli repertuaar huvitav ja osavõtjatele kasulik.

Milline teos jäi kõige enam meelde?

Vassiljev: Mulle meeldis eriti Tõnu Kõrvitsa „Ränduri laul“, kuigi arutelul kõlas, et see polevat päris nüüdisaegse helikeelega ja seal ei ole kasutatud tänapäevaseid võtteid. See on rohkem selline traditsiooniline pala, kuid muusika on hea ja kõigist siin kuuldud uutest teostest jäi see mulle kõige enam meelde.

Palun kommenteerige žürii otsust anda välja neli teist kohta.

Vassiljev: Igal mängijal oli individuaalsust ja tugevaid külgi, aga silma jäi ka nii mõnigi puudus. Žüriil polnud esile tõsta kedagi, kes oleks olnud peajagu teistest üle. Kuna konkursi tase oli kõrge, peaks esikoha mängija olema laitmatul tasemel, aga sellist seekord ei olnud. Kõigil teise vooru muusikutel on aga suur pagas ja tublisti perspektiivi tulevikus.

Palun iseloomustage teise vooru jõudnud tšellomängijaid.

Vassiljev: Kui see oleks kõige ilusama pillikõla konkurss, siis oleks võitnud Valle-Rasmus Roots. Rootsil on mahukas ja ilus toon, teda toetab ka eriline pill. (Celeste Farotti 1904. aastal Milanos valminud instrumendi andsid noore interpreedi käsutusse Maivi Kaljuvee ja Eesti Pillifond – M. T.) Esikohta ei saanud Roots selle tõttu, et žürii arvates ei olnud ta piisavalt hoolikas klassit­sismiaja stiiliga. Haydn näitab, kui küps on esineja, kas ta tunnetab piiri ereda esituse ja mõningate stiilivigade vahel. Haydni kontsert nr 2 D-duur kõlas selle noormehe esituses kohati romantiliselt. Ka esimeses voorus esitatud Johann Sebastian Bachi soolosüidi nr 5 c-moll prelüüdis ja sarabandis võis tähele panna mõningaid stiilivigu ja kohati veidi jämedavõitu mängu. Krzysztof Penderecki prelüüd süidist soolotšellole oli hästi mängitud, kuid eredust, avatust ja isegi tänapäevale iseloomulikku eksalteeritust oleks pidanud rohkem olema. Kõigele vaatamata on Valle-Rasmus Rootsil tšellistina ees suur tulevik.

Wall: Mulle jäi Valle-Rasmus Roots meelde ürgse mängijana. Ta on suurte kätega maskuliinne tüüp, aga seesmiselt peen muusik. Tehniliselt ja kõlaliselt suurepärane, natuke jäi vajaka muusikalistest nüanssidest.

Vassiljev: Artistlikkuse osas on Silvia Ilvesel ilmselt teistega võrreldes kõige rohkem kogemusi. Mulle tundus, et teises voorus koos orkestriga jäi tal kohati kõlajõust puudu. Ma ei oska arvata, miks, kuid kontserdi teises osas ta justkui uppus orkestrisse, kuigi see väike koosseis mängis väga korrektselt. Kõlajõudu paistab tal tegelikult olevat, kuid just selles ruumis sattus ta akustilisse segadusse. Ilmselt kuulis ta ise end hästi, aga juba mõne meetri kaugusel oli pilt teine. Sellegipoolest on Silvia Ilves väga andekas ja huvitav mängija.

Wall: Silvia Ilves on suurepärane tšellist, artistlik tüüp, kellest kiirgab temperamenti ja muusikavaimustust.

Vassiljev: Johannes Peeter Sarapuu tegi žürii arvates konkursi vältel läbi suurima arengu. Tema esinemine esimeses voorus ei olnud minu meelest eriti huvitav, tekkis isegi kahtlus, kas lubada Sarapuu teise vooru. Tema mängus puudus enesekindlus. Võib-olla esineja närveeris või tundis end ebamugavalt? Teises voorus nägi žürii aga hoopis teist Sarapuud, kes esitas eredalt ja veenvalt Haydni kontserdi nr 1 C-duur. See tšellist näitas meile palju enam, kui ma temalt esimese vooru põhjal ootasin. Selles osas oli ta teistest ees, sest teised ei suutnud end ületada. Esikohta saamast segas enesekontrolli puudumine: mõned passaažid tundusid kohati liialt kiirendatud, mõnikord hakkasid emotsioonid tema käte üle valitsema ja mängu üle kadus kontroll. Need kiirendused ei aidanud teda stiilipildi loomisel.

Wall: Johannes Sarapuu on imelise tundliku atmosfääriga mängija, rohkem sissepoole suunatud natuur, kes oskab kuulajaid lummata.

Vassiljev: Serafim Volkovi suhtes ei saa ma olla kuigi objektiivne, kuna ta on minu õpilane. Sellegipoolest võin öelda, et tehnilises mõttes oli ta sel konkursil kõige stabiilsem esineja. Ta mängis mõlemas voorus korralikult ja kvaliteetselt, tegi kõik õigesti, kuid kunsti puhul sellest ei piisa. Peab olema veel mingit emotsioonide dramaturgiat, aga Volkovi mäng tundus veidi kinnine, justnagu elaks ta tunded läbi enda sees – oluline on aga, et need jõuaksid kuulajateni. Seda on raske õpetada, kuid ta on tehnilises ja kõlalises mõttes tublisti arenenud.

Wall: Serafim Volkov on tehniliselt väga hea, tal on suur sisemine musikaalsus, kuid ta peaks õppima oma tundeid rohkem välja tooma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht