Neli pilku eesti kammermuusikale

Mida, milleks, kuidas, kellele? Eesti muusika nädal kinnitab, et interpreedid on enda jaoks vastuse valmis mõelnud ja langetatud valikus veendunud.

AARE TOOL

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti interpreetide liidu Eesti muusika nädala kontserdid 5., 7., 9. ja 11. XII EMTA suures saalis. Artur Lemba, Erkki-Sven Tüüri, Eino Tambergi ja Ester Mägi kammerteostega autoriõhtud.

Viirus levib, elektri hind tõuseb, jõulud lähenevad … Õnneks on detsembrikuus kõige masendava kõrval ka nii mõndagi sellist, mis teeb meele heaks. Kõige suurem on kordaminekutunne ikka siis, kui saab halle ajurakke turgutada ja midagi uut õppida. Hiljuti avanes selleks võimalus Eesti muusika nädalal, mille neli kontserti olid pühendatud eesti heliloojate rohkem või vähem tuntud kammermuusikale.

Nime poolest on Eesti muusika nädal veidi nagu Eesti muusika päevade poolvend. Sellest ei tasu lasta end eksitada, sest need on õigupoolest üsnagi isesuguse suunitlusega: heliloojate liidu korraldusel toimuvad päevad on mõeldud olema igakevadine uudisloomingu hüppelaud, sellal kui interpreetide liidu algatusel tänavu esimest korda korraldatud nädalas väljenduvad pigem ajaloolise kaemuse ambitsioonid.

Artur Lemba, Erkki-Sven Tüüri, Eino Tambergi ja Ester Mägi kammermuusikast moodustus ligi sajandit hõlmav panoraam, mille ühes kronoloogilises äärmuses oli Lemba „Lembitu tütar“ (1905/1908) ja teises Tüüri keelpillikvartett „Lost Prayers“ (2012). Seejuures oli kava valikul silmas peetud, et laval oleks interpreetide liidu liikmeskond oma erialases mitmekesisuses. Niisugusena on Eesti muusika nädal loogiline jätk 2018. aasta festivalile „Virmalised“, mille keskmes oli sajandi jagu eesti heliloojate klaverimuusikat.

Eesti muusika nädala lõppkontserdil välja kuulutatud aasta interpreedi nimetuse pälvis trompetist Indrek Vau, kelle repertuaaris on olnud kesksel kohal Eino Tambergi looming.

Rasmus Kooskora

Avakontserdil kõlanud Artur Lemba muusikas oli avastamist kõige rohkem. Peterburi konservatooriumi priimusena ladusa akadeemilise kompositsiooni­tehnika omandanud Lemba trotsis meele­kindlalt XX sajandi alguskümnendite kõikvõimalikke „isme“. Lemba loomingu saatus oli paradoksaalne: ta oli nimelt liiga andekas, et olla originaalne.

Veelahe uuendusliku ja vanamoodsa vahel kujunes ja süvenes tol perioodil kiiresti. Samal ajal kui Artur Lemba kirjutas oma ühe parema teose, klaverikontserdi nr 1 (1905/1910), töötas tema põlvkonnakaaslane Igor Stravinski sümfoonia Es-duur op. 1 kallal. Kuid just ajavahemikul 1905–1910 leidis Euroopa muusikas aset helikeele järsk radikaliseerumine. Kui Stravinski loomingus juhatas see tendents peagi „Kevadpühitsuse“ (1913) paganliku rütmi­orgiani, siis Lemba, kelle lähtepunkt oli Stravinskiga sarnane, jäi oma lüürilis-romantilisele stiilile lõpuni truuks.

Alustuseks kõlas kimbuke Lemba soololaule ja aariaid kui meeldetuletus tema pürgimustest vokaalmuusika vallas, esitasid tenor Oliver Kuusik ja sopran Arete Kerge. Kava põhiosa moodustas siiski instrumentaalmuusika: paljumängitud „Armastuse poeem“ ning kuni viimase ajani saladuslikud klaveritrio nr 1 (1929), viiulisonaat nr 1 (1931) ja klaverikvintett (1946). Klaveritrios (Mari Poll-Novaković, Henry-David Varema ja Mihkel Poll) põimuvad maestoso’lik meele­olu ja lüürika, viiulisonaat nr 1 (Triin Ruubel-Lilleberg ja Sten Lassmann) lõpeb perpetuum mobile laadi etüüdiliku karakterpalaga, klaverikvinteti teises osas ilmub äkitselt eesti polka – olgu need tähelepanekud tulevastele kuulajatele „isutekitajaks“.

Lemba juurest liiguti järgmisel kontserdil Erkki-Sven Tüüri kammerteoste manu. 1980. aastate muusikas on ajadistantsilt vaadates midagi eksimatult äratuntavat ja tunnuslikku: kaose- ja katastroofikujundid, tähendusest tiined pausid, energiapursked ning resigneerunult hääbuvad (avatud) teoselõpud, ennekõike aga lõputu tuiklemine. „Arhitektoonika II“ (1986) klarnetile, tšellole ja klaverile (Soo-Young Lee, Theodor Sink ja Age Juurikas) esindab Tüüri kammermuusikat selle parimal kujul. Tüür ei siruta oma muusikas just sageli mängutehniliste erivõtete järele, aga kui ta seda teeb, siis alati mõjuvalt: olgu selle näide just summutatult klaveri kõlakorpuses mängitud noodikordusmotiiv „Arhitektoonika II“ alguses.

Eino Tamberg oli parandamatu uusromantik, aga seejuures ka neoklassitsistlik stiilimängur. Temale pühendatud autoriõhtu oli peamiselt puhkpillidega ansamblite päralt. Kuigi ei saa just öelda, et need oleksid segamini paisanud senise kujutluse tema loomingu paremikust, on tegemist puhkpillimängijate seas põhjusega armastatud repertuaariga („Muusikat oboele“ op. 35). Eriti trompetiteoseid olevat Tamberg ise pidanud oma pärandi üheks õnnestunumaks osaks. Eesti muusika nädala lõppkontserdil välja kuulutatud aasta interpreedi nimetuse pälvis trompetist Indrek Vau, kelle repertuaaris on olnud kesksel kohal just Eino Tambergi looming.

Ester Mägi autoriõhtu oli Eesti muusika nädala nelja kontserdi seas ilmselt kõige mõtteühtsem, nagu seda on muidugi ka portreteeritud looming ise. Mägi ansamblikäsitlus on kõlalt otsekohene ja tema teoste vormikujunduses pole kohta ümbernurgajutule. Nüansirikkus käsikäes skertsolikkusega joonistus välja sonaadis klarnetile ja klaverile (Toomas Vavilov ja Peep Lassmann), mida võib julgesti pidada selle žanri üheks paremaks näiteks. Mägi etnograafilisus ei lähe kunagi maavillaseks kätte, vaid on pastoraalne selle sõna kõige avaramas ja sisendusjõulisemas mõttes. Omanäolised on ka Ester Mägi soololaulud („Ööhõlmad“, sõnad Valli Naelapea), mida dramaatilisuse ja kohati sünge poeetilise teemaringi poolest võib vaadelda kui jätku 1930. aastatel Eduard Oja kirjutatud laululoomingule.

Eesti muusika nädala kontsertidele mõeldes ei kangastu siiski niivõrd üksikteosed või -esitused, vaid pigem mahukas töö, mida sedalaadi ettevõtmine paratamatult eeldab. Kõik, kes tegutsevad ühise eesmärgi nimel, näitavad sellega oma kollektiivset tugevust. Eesti muusika kannab endas ideoloogiat ja identiteeti, seega nn suurt lugu, mille järele on just kriisiaegadel erakordne vajadus. Muusikud on pandeemiapiirangute tõttu olnud silmitsi eksistentsiaalsete küsimustega: mida, milleks, kuidas, kellele? Eesti muusika nädal kinnitab, et interpreedid on enda jaoks vastuse valmis mõelnud ja langetatud valikus veendunud.

Tasub loota, et Eesti muusika nädalal kõlanu oli vaid vahepeatus pikemal teel. Kontsertideks ette valmistatud repertuaar oleks väärt jõudma helikandjatele sarnaselt festivaliga „Virmalised“ (2018), mille järelmid on soovijail CD-komplektina käepärast. Oluline on, et interpretatsiooniloolised tühimikud aegamisi täituksid ja seeläbi paraneks võimalus mõtestada eesti muusika ajalugu tema kõigis keerdkäikudes.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht