Neli aastat Läti Ooperit Eestis

HEILI VAUS-TAMM

Läti Rahvusooperi külalisetendused Pärnu ooperipäevadel. Puccini ?Boheem?, Mozarti ?Don Giovanni?.Dirigendid Andris Nelsons, Gints Glinka. Lavastajad Peteris Krilovs, Kristina Wuss (Saksamaa).25. ja 27. VI Pärnu kontserdimajas. Läti Rahvusooperi puhul ei saa enam rääkida külalisetendustest, vaid pigem iga-aastasest ülevaatusest. Seetõttu on ka vaataja lätlaste heade häältega harjunud ja ootab jälle uut imet. Aga Läti Ooper ei suuda neli aastat järjest meid üllatada ja nii kujunes selle aasta etendustest kohtumine tuntud headuses vanade tuttavatega ja ootuspärase, ent siiski kõrge kvaliteediga. Kusjuures Kristina Wussi põneva eripäraga lavastatud ?Don Giovannit? näidati juba teist korda.

Tipphetked

2001. aastal erutas ðveitsi lavastaja Dieter Kaegi stiilselt frivoolne ?Sevilla habemeajaja? koos aluspesus hiilgavaid koloratuure viskava primadonna Sonora Vaicega. 2002. aastal jälgis Kuressaare ooperipäevade publik hinge kinni pidades kõrgel linnusemüüril tormituule käes kõikuvaid lauljaid (?Don Giovanni?) ja elas kaasa Sonora Vaice vapustava vokaali ning näitlejameisterlikkusega esitatud Lucia hullumisstseenile (?Lucia di Lammermoor?). 2003. aastal tegi Läti Ooperi külalisetendused sündmuseks Kristine Gailite unelmate tehnika ning hingemineva sarmiga lauldud Violetta Verdi ?Traviatas?. Heade osatäitmistega on varasemast meelde jäänud veel Giedrius ?alys (ere Figaro), Aivars Krancmanis (andeka miimika ja liikumisega Leporello), Aleksandr Antonenko (raevunud Alfredo) ja Samsons Izjumovs (isa Germon ?Traviatas? ja murtud Onegin). Kusjuures Antonenko raskepärasele esitusmaneerile on seni Eestis nähtust kõige paremini sobinud hoopis Estonia teatris kevadel esietendunud ?Padaemand?.

Lätlasi on Eestis esindanud mitmed omamaised lavastajad, tõelised elamused on aga saadud külalislavastajate Dieter Kaegi (?Sevilla habemeajaja?) ja Kristina Wussi (?Don Giovanni?) töödest. Kusjuures viimane oli Kuressaare väliolukorra dramaatilistes tingimustes märksa võimsamaks. Läti ooperilauljad paistavad muuseas silma oma kõrgusekartmatuse poolest. Kui Kuressaare etendusel turnis saatuslik kolmik (Elvira, Anna ja Ottavio) pimedas kõrgel linnusemüüril, siis sel korral ilmus teispoolsusest kutsuv komtuur Pärnu kontserdimaja lae alla kõrgemate orelivilede vahele. See julge trikk andis küll hea sisulis-visuaalse efekti, kuid Saaremaal kajas sama laulja Romans Polisadovsi hääl judinaid tekitava tugevusega üle tormituule kaugele Kuressaare tänavatele.

Nagu El Greco maal

Tubane etendus lasi aga selgemalt näha lavastaja sisulisi aktsente. Sünge ja kurjakuulutav, ehedalt hispaanialik don Juani versioon: värvidelt must-valge, varjud, pimedus ? väga hea valgusreþii. Kogu lavastus (Hispaania aadliku draama) samas värvigammas nagu (samuti Hispaania) kunstniku El Greco sünged maalid. Sekka mahapillatud punast (lille õielehed) ja punane sulg peategelase mustal kübaral. Isegi tavaliselt värvirõõmsana kujutatud pulmi pidavad talupojad seekord kahvatu-valges.

Eestlase Neeme Kuninga lavastatud värvirõõmus ja liikuv versioon on selle kõrval tõesti itaalialik don Giovanni (don Juani itaaliapärane nimi). Läti don Juan (Juris Adamsons) on sünge kuju, kes naisi oma sarmiga mitte ei võlu, vaid pigem tõmbab ligi ja halvab neid mingi pahelise võimukusega. Lavastaja Kristina Wuss selgitab kavalehel ka, et kes tema puudutust tugevalt kogenud, see enam teisi mehi ei taha. Nii jätabki don Juan endast maha murtud ja räsitud hingega, kuutõbistena talle järgnevad naised (Anna, Elvira) ? lavastuses põrandat katvad langenud õielehtede hunnikud. Wussi don Juan on lausa jõhker ? astub taluneiu Zerlina poole mööda tema meetritepikkust pruudiloori, tallates sõna otseses mõttes jalge alla tema neitsiau. Samas on Adamsonsi näol pidevalt mingi kurjakuulutav mask (justkui etenduses osalevatel miimidel), Mozarti poolt sissekirjutatud naermised on Wussi-Adamsonsi kontseptsioonis kõik vaid häälega, mitte südamest naermised.

Trupp oli vokaalselt ühtlasel heal tasemel, puudujäävat lüürilist poolt kandis oma kahe aariaga donna Anna pehmeloomuline peigmees don Ottavio (Viesturs Jansons).

Enamik lauljaid olid samad kui kaks aastat tagasi Kuressaares, ainult et selleaastasel gastrollil olid kõik Läti Rahvusooperi lauljad ? ei ühtegi külalisnime. Ka trupi tugevnemise näitaja. Dirigendilt meeldis täpsus ja energilisus, kuigi orkester kõlas kohati mustemalt kui ?Boheemis?.

Lätlased ? karmid mehed

Viesturs Jansons välja arvatud, paistavad Läti peaosade meeslauljad silma isegi liiga karmi rolliloomega. Varasematele etendustele tagasi mõeldes oli Izjumovs hea halastamatu Germoni ja sõbra mõrvamisest murtud, aga mitte naistevallutaja Oneginina, Antonenko hääl ja natuur lõid särama alles hüljatusest ärritunud Alfredona. Ka selleaastase ?Boheemi? esimene armastaja Rodolfo (Aleksandr Antonenko) oli tugev ja jõuline mees, aga mitte Pariisi katusekambri hingeliigutav poeet. Lugu jutustab Pariisi boheemlastest, jõuluõhtul tuleb küünlale tuld küsima naabertoa neiu, kellesse poeet armub. Kunstnikupoisi armastatu on subretilaadne lõbus Musetta. Pärast lühikest kooselu viib elu tegelased lahku, kohtutakse uuesti kopsuhaige Mimi surivoodil, kus kõik pingutused asjatuks osutuvad. Kuigi ? Mimi uinub õnnelikuna igavesele unele.

Ajaloo vähemalt kaks parimat Rodolfot on olnud Beniamino Gigli ja Luciano Pavarotti ? mehed, kelle hääl ulatub ebamaisest õrnusest joovastavalt meheliku tundetulvani. Puccini muusika eripäraks ongi lühikese aja jooksul toimivad peadpööritavad crescendod, mille eelduseks on aga piano olemasolu. Antoneko küll kasutab ajuti pianot, kuid see ei veena sedavõrd nagu forte ? ja nii jääb üks dimensioon puudu. Siinjuures peab kiitma orkestrit ja dirigenti, kellelt kostis nii õhkõrna dünaamikat kui crescendos üleslahvatavaid, kauni kantileeniga puhanguid.

Nooruke, veel Läti Muusikaakadeemia juures end täiendav Maija Kovalevska oli kopsuhaige neiu Mimi rollis piisavalt õrn ja tabavalt kohmetu, ka vokaalselt armas. Nad olid nii häälelt kui natuurilt Antonenkoga vastandlik paar, kuigi muusikaliselt on mõlema rolli sisse kirjutatud puccinilikult lai skaala tundeväljendusi. Hea oli kuulata kunstnike meeskvartetti ? hästisulanduvad ja ühtlased hääled. Kuigi lavastus tervikuna ei köitnud, oli vaatamisväärset kõrtsistseenis, hea üksildane kuju oli III vaatuse tukkuv söepannimees ja armas boheemlasmeeste Mimile vooditegemine.

Nii et Läti Ooper läbi vaadatud, saab minna geograafiliselt edasi ? sel aastal tuleb juuli lõpus Kuressaarde juba Leedu ooper ? Kaunase Riiklik Muusikateater.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht