Narva muusikud ei anna alla

Anatoli Štšura: „Kuna anname kontserte vähe, peab elamus olema kustumatu, et publik meid vahepeal ei unustaks.“

TIINA MATTISEN

Narva õbluke (süva)muusikaelu püsib kahel kangel: muusikakoolil ja linnaorkestril. Esimese hea töö annab noorele ja musikaalsele narvakale võimaluse ja enamasti igal aastal sealt mõni andekas ka edasi õppima jõuab. Teine hoiab hinge sees kohalikul kontserdihooajal ja korraldab kevaditi Jevgeni Mravinski nimelist rahvusvahelist muusikafestivali. Kuna viimane saab Narva Linnaorkestri (NLO) dirigendi Anatoli Štšura kunstilisel juhtimisel just täna 22. aastat järjest alguse, võtsin Narvas suuna Geneva keskusele, kus orkester tegutseb.

Kuidas muusikul ja muusikal Narvas läheb?

Anatoli Štšura: Alati võib öelda, et kõik on halvasti, ent oleme juba harjunud ja elame seda elu, mis siin võimalik. Inimene saabki ju teha üksnes seda, mis kujunenud situatsioonis mõeldav. Ja meie linnas on ka suurepäraseid ettevõtmisi. Kas või Eesti Kontserdi kaheksa kava lõppeval hooajal sellessamas hoones, kus praegu oleme. See oli meile väga oluline. Just kvantiteet, kontsertide hulk, saab anda mingi tulemuse. On neid, kes ütlevad, et olgu vähe, aga häid kontserte, ent mina väidan, et kui puudub regulaarsus, võõrdub publik kontserdilkäimisest ega leia enam üles ka seda üksikut head kontserti või siis lihtsalt ei tule, kuna harjumus on kadunud.

Narvas on tugev muusikakool. Kas seda on ka kontserdielus tunda?

Paraku vähe, aastas tehakse aruandekontsert või paar, aga see olukorda ei muuda. Näen siin hoopis teist probleemi: juba aastaid tundub, et need inimesed, kes muusikat õpivad, kontsertidel ei käi. Kujuneb mingi paradoks: nendes riikides, kus pole nii tihedat muusikakoolide võrgustikku, täheldame muusikaarmastust ja -huvi, seevastu meil on koole palju, ent ei saa öelda, et muusikat õppivad lapsed seda armastaksid. Need ained, mida neile õpetatakse, on kindlasti vajalikud tulevasele muusikule, aga vähem võimekad lihtsalt väsivad selle tunni- ja ainekoormuse all … Võin kinnitada, et muusikaõpilased orkestrikontserte ei külasta, kuigi oleme valmis nad isegi tasuta saali lubama. Ka õpetajad ei ilmuta erilist huvi. See on justkui lisakoormus ja praegu minnakse pigem kergema vastupanu teed.

Nimetasite enne, et siin on vaikus valitsenud kümmekond aastat. Kas kontserditraditsiooni murdis Jõhvi uus kontserdimaja?

Jah, varem pakkus Eesti Kontsert meile kontserte ja linn ostis, aga Jõhvi kontserdimaja valmimisega see lõppes. Kui Jüri Leiten sai EK direktoriks, hakkasime peale käima, et kontserdid ikka ka Narva jõuaksid. Ja sel hooajal siis, aitäh Leitenile, antigi Geneva keskuses kaheksa kontserti. Olin neid väga oodanud ja arvasin, et inimesed lausa voorivad saali, aga midagi sellist ei juhtunud … See oli mulle šokk! Tähendab, et traditsioon on katkenud ja inimesed justkui ei vajagi enam muusikat. See on nagu kooliharidusega: niikaua kui seal käid, sa ka õpid ja arendad ennast. Aga kui õpiaeg läbi, võid olla lihtsalt tarbija. Seepärast rõhun regulaarsusele: orkester tegutseb juba paarkümmend aastat ja meil on oma publik. Näiteks kui Reinut Tepp NLOga esines, olid kõik saali 600 kohta täis ja solist oli ikka väga üllatunud, et oli nii hea mängida ja vastuvõtt lausa suurepärane.

Teine põhjus, miks Eesti Kontserdi head kavad jäid väärilise tähelepanuta, on see, et eesti interpreete enam ei tunta. Kulub palju aega ja vaeva, kas nüüd just kümme aastat, et eesti muusikute nimed saaksid tuttavaks, taastuks publik ja atmosfäär, kus inimesed tunnevad end koduselt. Vahel tundub, et meie regioonis viiakse läbi mingit eksperimenti, et kui kaua me vastu peame …

Jõhvi kontserdimaja ongi linna äratanud, aga loodeti, et see elavdab muusikaelu kogu Ida-Virumaal.

Jah, öeldi, et ehitame Jõhvi kontserdimaja ja kõik hakkavad seal käima. Ei hakka! Kui poolsada inimest sõidabki Jõhvi, siis on see maksimum. Aga mida see muudab? Inimesed tahavad kuulata kontserti või vaadata teatrietendust oma kodukohas. Võrrelge näiteks Pärnut ja Narvat! Makse maksavad ju kõik ühtviisi, ent meile on kultuuriraha eraldatud ikka kõvasti vähem kui Pärnule, ka Rakverele või Viljandile. Juba mõne teatri eelarve võib ületada kogu Narva kultuurivahendid. Nii elamegi oma piiratud elu, mis linnale jõukohane. Paraku on linna rahaga väga raske hoida kõrget taset, see ei tööta. Ja riigil pole sellega justkui asja.

Kõneldakse ju lõimumisest, toetatakse integratsiooni …

Integratsiooniprogramm on meil olnud vist juba 15 aastat – ei teagi, kui palju sinna on raha maetud –, ent kasutegurit pole. Ei ole seda tunnet, et kuulume kokku, oleme üks riik. Nii et teatud mõttes on need aastad jooksnud tühja: parem oleks võinud anda need summad teatritele, orkestritele, kes oleksid üles astunud ka Narvas. Integratsioon ongi ju see, kui me üksteist näeme, kuulame, kõneleme. Tooge siia vähemalt paar-kolm korda aastas eestikeelne teater! Meie inimesed külastaksid etendusi hea meelega, harjuksid kuulma eesti keelt. Kuidas me seda õpime, kui siin keegi eesti keelt ei kõnele! Kõike seda pole olnud. Arvan, et kui teater annaks sajast etendusest 90 Tallinnas ja ülejäänud kümme mujal Eestis, muudaks see juba palju. Niisamuti ei vaja Tallinn sellist kontserdiküllust, pigem tuleks need kontserdid ja ooperiõhtud planeerida eri piirkondadesse. Praegu narvalane lihtsalt ei tea ega tunne pealinna kunstirahvast. Ja kui siis juhuslikult satub siia mõni Eesti kollektiiv, nagu hiljaaegu Hortus Musicus, on saalis napp sadakond inimest.

Minu arust on ammu aeg, et kultuuri­kollektiivid ja ministeerium vaataksid oma töökava ümber ja tegutseksid laiemal pinnal. Eesti on väike riik, siin saab asju paindlikult ja kiiresti muuta – see on meie eelis. On viimane aeg tegelda sellega, et meil ei tekiks kultuurilist tühermaad.

Mitmel pool Eestimaal on kontserdi­paiku ehitatud või renoveeritud. Hea, et Geneva keskuse eraomanik püüab kultuurielu arendada, paigutab siia oma raha, on orkestri proovisaali ilusti korda teinud ja kavandab ka saali remonti, ent riigi vahenditega pole Narvas ükski kultuuriasutus korda saanud.

Siin on läinud pigem vastupidi, kui pidada silmas Aleksandri kirikuga juhtunut. On see suur kaotus Narva muusikaelule?

Aleksandri kiriku kontserdisarjad olid muidugi tänuväärt. Orkestergi on seal juunikuistel Narva päevadel oma kolm-neli korda esinenud. Aga praegu inimesed enam ei reageerigi: pandi saal kinni ja mis siis – nagunii meil midagi pole, mingu pulgad ka. Negatiivse informatsiooni üleküllus justkui sulgeb kõik kanalid. Tundub, et nende vahenditega tahetakse meiega manipuleerida, et oleksime halvas tujus ja rõõmustaksime vaid osteldes, mõtlemata üldse sellele, et elu on tegelikult imeline. Seetõttu olen ise juba neli aastat hoidunud teleri­vaatamisest ja lehelugemisest. Kui inimene loobub kuulamast halbu uudiseid ja otsustab, et ta elab hästi, loeb raamatuid, käib teatris, siis nii ongi.

Kas positiivseid uudiseid ikka kuulate, näiteks, et Narva Vaba Lava saab miljoneid?

Mulle tundub, et see pole päris õige käik. See annab küll teatrile võimalusi, aga näiteks klassikakontserte seal ilmselt korraldada ei saa. Esmajärjekorras tulnuks Narva ehitada selline polüfunktsionaalne saal nagu Jõhvi kontserdimaja, kus saab vaadata-kuulata nii ooperit, balletti, draamatruppi kui ka orkestrit. See lahendanuks korraga palju probleeme. Jah, Vaba Lava loob ehk võimalusi noortele, aga meie linna elanike enamikule (eakamate osakaal on meil suur) see suurt tulu ei tõota. Teate, Narvas polegi kohta, kuhu inimesed saaksid pidulikult minna, end ilusti riidesse panna ja kultuurselt aega veeta. Sellist kohta pole! Nagu poleks narvalasel sellele õigust. Ja see ei lähe korda ei kohalikule valitsusele ega mõtle sellele ammugi riik.

Ilmselt on vaja ka rohkem omaalgatust. Teie tulite 1992. aastal Narva ja juba kaks aastat hiljem andis Narva Linnaorkester esimese kontserdi.

Kui asutasin meie orkestri, siis oli palju kahtlejaid – see ei õnnestu. Aga mina tahtsin narvalastele anda eneseuhkuse. Tean, et enamik, võib-olla lausa 99 protsenti neist ei jõuagi klassikakontserdile (see on kogu maailmas niimoodi), ometi anname neile võimaluse tunda uhkust – kodulinnas tegutseb orkester. Kui inimene on oma linna üle uhke, suudab ta ka ise enamat saavutada. Kõige olulisem ongi, et inimene armastaks ja tunneks uhkust oma kodupaiga üle.

Sellepärast see meil vist korda läkski, et ma ei teinud orkestrit iseendale. Algul töötasime lausa tasuta: esimese kontserdi andsime 1994. aastal, aga esimese väikese eelarve saime alles 1998. aastal … Meie orkestris mängimine pole kellelegi põhitöö: tasume vaid proovide ja kontserdi eest. Umbes kolmandik meie orkestrante elab Narvas. Teine osa on siin sündinud, aga läinud edasi õppima ja töötavad peamiselt Tallinnas või Tartus, aga tulevad kodulinna orkestriga esinema. Kuid on pille nagu oboed, fagotid või metsasarved, mille mängijaid meil pole võtta, ja neid tuleb otsida kas Tallinnast või ka Peterburist – kes millal vaba juhtub olema.

Nii et kui kõnelda klassikalisest muusikast Narvas, siis lasubki põhi­raskus meie orkestril. Oma eelarve piires suudame anda kaheksa, maksimaalselt üheksa kontserti hooajal. See on ikka piisk meres. Iga kavaga teeme ainult ühe kontserdi ja püüame need hajutada nii, et publik meid peaaegu igal kuul saaks kuulata. Kontserdihooaja paneme kokku võimalikult mitmekülgsest muusikast, et oleks nii barokki, klassikat kui ka romantismiajastu teoseid.

Minu eesmärk on, et meie orkestri ees soleeriksid ainult suurepärased muusikud. See ei tähenda alati, et need peavad olema n-ö maailmanimed. Nii mõnigi kord juhtub, et täht tuleb provintsiorkestriga esinema, kuid sisuliselt lõõgastub siin kalli honorari eest. Püüan töötada ka vene solistidega: on odavam kutsuda mõni tuntud esineja Peterburist kui Berliinist või New Yorgist – ja tase on kindlustatud. Eriti otsin orkestri ette noori muusikuid, kes on end juba konkurssidel tõestanud, ent pole veel saavutanud üleilmset tuntust. Nemad on koostööst väga huvitatud ja annavad endast parima. Selliseid hetki kuulaja ei unusta! Kuna anname kontserte vähe, on oluline, et publik meid vahepeal ei unustaks – elamus peab olema kustumatu. See on mõistagi raske eesmärk, aga ainuvõimalik. Peame iga kontserdi andma nagu oma viimase …

Kas Narva hõre kontserdielu pole šanss vene muusikutele?

Kontaktid sõltuvad ju vahendajast ja siia tuuakse peamiselt meelelahutust – mulle pole see huvitav. Tõsine kunst on igal pool kallis ja riikliku toeta ei tee ega too seda keegi.

Teine asi on koostöö. Käin ise juba neli aastat Peterburi filharmoonia suures saalis juhatamas sealset teist, akadeemilist sümfooniaorkestrit. Teeme seal kavu koos jazzmuusikutega. See pole päris populaarmuusika – jazz on siiski keerulisem ja improvisatsioonilisem –, aga siiski mitte nii keeruline, nagu arvatakse olevat klassika. Seaded teeme ise ja püüame, et orkester kõlaks ikka klassikaliselt ja kooslus jazzmuusikutega annaks mingi uue värske värvi. See on olnud väga huvitav kogemus ja leidnud head vastukaja. Viimati nüüd kogunes 22. aprillil Peterburis jälle täissaal ja kuulajad olid väga rahul. Sama kava pakkusime mullu septembris Narvas, solistideks Sofia Rubina, Läti saksofonist Deniss Paskevitš ja Peterburi trio.

Peterburis on ka täna Narvas algava rahvusvahelise festivali juured: 22. maini kestab seal XXI Jevgeni Mravinski nimeline festival.* Kas suure dirigendi nimi veel kõnetab siinset kuulajat?

Jah, algusaastail tulid saali inimesed, kes olid Mravinski kontsertidel käinud, aga nüüd on see nimi pigem festivali tunnus. Küll on see väga oluline muusikutele endile.

Sedagi traditsiooni on keeruline elus hoida, aga ma ei või protsessi peatada – jääb aasta vahele ja kõik võibki lõppeda. Eesmärgiks on festivali kõrge tase, olgu siis mõnel aastal kontserte vähem, teisel jälle rohkem. Koostöö Eesti Kontserdiga loob muidugi kindlama fooni. See teeb võimalikuks, et tänase avakontserdi annab Moskva Novaja Opera Sümfooniaorkester. Olen väga tänulik nende dirigendile Jan Latham-Koenigile, kes nõustus kava ümber tegema, kuna palusime Mravinski festivalile tuua just Šostakovitši muusikat. On ju teada, et need kaks suurkuju olid hingesugulased, ja kuna tänavu möödub 110 aastat helilooja sünnist, tahtsime seda märkida. Nii et maailmas austatakse teda endistviisi. Ja kui austad teisi, hakatakse ka sinust lugu pidama. Arvan, et tulemegi viivuks siia maailma, et teha midagi endale ja teistelegi meeldivat, et meist jääks maha midagi head. Ei muud. Nii mõeldes läheb kõik hästi.

Ja Eesti on selleks sobiv paik?

Mulle Eestis meeldib. Eesti meenutab suures ookeanis väikest osavat laevukest, mis vabalt seilab ja leiab hõlpsasti uue sobiliku hoovuse. Aga kultuurielus peame küll midagi tõsiselt muutma, sest ääremaastumine hakkab varem või hiljem kogu riigi arengut pärssima. Kui piirkonnad on võrdväärsed, siis on ka riik terviklik. Kui on tekkinud suured erinevused, siis on juba väga raske mingit ühtsust saavutada. Vahel ongi tunne, et elame siin justkui teises riigis …

*Peale Novaja Opera sümfooniaorkestri osaleb festivalil klaveritrio Vivo koosseisus Michael Foyle (Suurbritannia), Raphael Lang (Prantsusmaa) ja Maksim Štšura. Kontserdid on 17. V Narvas, 18. V Sillamäel, 19. V Tallinnas ja 20. V Peterburis. Lõppkontserdi 22. V sisustab Narva Linnaorkester Anatoli Štšura juhatusel, solist on Konstantin Kolesnikov (Venemaa).