Napoli laulust vene romansini

Tiiu Levald

Andres Köster Läbinud inimtühjad ja piirdeaedadega lausa labürindiks muudetud vanalinna tänavad, jõuab kontserdijanune Gustav Adolfi gümnaasiumini. Sisenedes Mederi saali, avastad, et oled sattunud nagu Tuhkatriinu kuninglikku interjööri! Maitsekalt restaureeritud ja küünlavalgusega meeleolu lisatud, igati sobiv atmosfäär intiimseks kammermuusika kuulamiseks. Ja akustika on interpreetidele soodsam kui raekoja saalis.

27. X õhtul harmoneerusid musitseerijad teineteisega hästi: tenor Andres Kösterit ja pianist Ralf Taali ühendab sarnane temperament ning tundlikkus stiili- ja fraasitunnetuses. Õhtu lisaväärtuseks tuleb lugeda asjaolu, et see kujunes laulja ja pianisti maitsekaks duoks.

Kava algas Francesco Paolo Tosti (1846–1916) lauludega „Ideaal”, „Viimne laul” ja „Kurbus”. Nimetatud laulud on omas ajas väga populaarseks laulnud juba Enrico Caruso ja Benjamino Gigli ning need on tänase päevani itaalia stiilis laulvate tenorite ja baritonide meelisrepertuaar. Vähesed teavad vahest seda, et Tosti alustas oma karjääri laulja ja õpetajana Roomas ja et ta on koostanud oma lauluõpetusest traktaadi „Napoli laulukool”. Siirdunud Londonisse, sai temast lisaks Itaaliale ka kuninganna Victoria õukonnas oodatud lauluõpetaja. Tosti oli kõrgseltskonna salongides kõrgelt koteeritud tenor ja klaveripartner ning ta juhendas paljusid kuulsaid lauljaid, nii Carusot kui ka tolleaegset Metropolitan Opera primadonnat Nelly Melbat. Verdi hindas teda igatahes oma aja parimaks laulupedagoogiks. Tosti laulud on komponeeritud tema õpilasi silmas pidades ja kuulaja jaoks on siin kantileenset meloodiat, põletavat kirge, igatsust ning puudub maitselage kõrgustega braveerimine – valitsema jääb poeetiline mõte.

Andres Kösterit on loodus õnnistanud väga paljude omadustega, et jõuda Euroopas arvestatavate tegijate ritta. Tal on äärmiselt sensuaalne häälevärv, kirglik ja kohati üliekspressiivne väljenduslaad. Kösteri tooni tekitamises on head energiat ja fraseerimine lennukas. Ükski tema fraas ei jää mõttetult ilutsema, vaid haarab kuulaja endaga kaasa. Solistil puudub eneseimetlus, kusjuures põhjust selleks oleks ju küllaga – talle on esivanemad pärandanud kauni välimuse, sihvaka kasvu ja sarmika naeratuse. Tänases konkurentsitihedas heitluses mitte just teisejärgulise tähtsusega omadused!

Väga hea kontrastse pildi eelnenuga lõid Fauré (1845–1924) romantilised „Lydia”, „Kuuvalgus” ja „Saladus”. Siin pääses maksvusele mõlema interpreedi lüürilisus, laulja ülikaunis baritonaalsus ja hea sotto voce valdamine. Kõike seda eeldavadki need põhiliselt kirikuorganistina leiba teeninud Fauré diskreetsed ja meloodiarikkad romansid.

Tosti ja Fauré vahele mängis Ralf Taal Liszti (1811–1886) „Õhtuseid meloodiaid”, mis täiendasid kujutluspilti tolleaegsest kontsertmuusika mitmekesisusest – oli ju Liszt see, kes tõi suurele lavale esmakordselt Schuberti ja Brahmsi intiimses õhkkonnas sündinud Lied’ide transkriptsioonid ega peljanud viia klaveri kõla maksimumini. Taal valdab suurepäraselt mitmekülgset kõla diferentseerimise oskust: tema fortissimo mõjus nagu puhastustuli, jättes kuulajale alles teoses sisalduva harmoonilise põhiplaani.

Teises kontserdipooles kõlasid Dargo­mõžski (1813–1869), Glinka (1804–1857) ja Tšaikovski (1840–1893) romansid ning Rahmaninovi (1873–1943) „Eleegia” es-moll op. 3 nr 1. Kahe esimese helilooja romansse iseloomustab jällegi kindel ajastu pitser: intiimne romantilisus ja väga hea laulja hääleomaduste tundmine. Seda eriti Glinka puhul, kes sarnaselt Tostile oli salongides väga hinnatud tenor, tunnustatud lauluõpetaja, kes pani oma tõekspidamistega aluse vene laulukoolile. Kuna ta elas aastaid Itaalias, on tema looming väga tugevasti mõjutatud bel canto’st ning seega lauljatele äärmiselt suupärane.

Andres Kösteril on keelte puhul küllaltki hea keelemuusika taju. Võib-olla tasub edaspidi veidi enam tähelepanu pöörata vene keele vokaalide moduleerimisele ja prantsuse keele konsonandi eksaktsusele. Meeldis, et ei laskutud ülepaisutatud sentimentaalsusesse, mis nõnda sageli kummitab vene romansside esitajaid – nii tulist ja kirglikku Glinka romanssi „Mu veres hõõgub kirelõõm…” polegi varem kuulnud. Sama karges ja maskuliinses võtmes kõlas Ralf Taali Rahmaninov: siin ei häbenetud tundepuhanguid ja samas oli ka tuld tuha all.

Tšaikovski kolm romanssi „Mu sõber, ära usu mind”, „Ei sõnagi, armas” ja „Kesk voogavat balli” olid meeldivalt melanhoolsed, nii nagu Tšaikovski natuuri silmas pidades sobilik. Võib-olla ootavad need ülimat interpreediküpsust nõudvad romansid veel tulevikust lisa. Kuid see ei kahandanud üldmuljet mingilgi määral. Õhtu oli vaimustav!

Ja veel – on äärmiselt oluline, millised on niisugusel õhtul esitatavate laulude tõlked kavalehel. Seekord eristusid hästi kauni, poeetilise meeleolu ja sõnumis sisalduva iva edastajana Malle Ruumeti Tosti ja Fauré tõlked. Küll aga teevad keelt mittevaldavale kuulajale karuteene seesugused kummalised reaalused, nagu on kavalehel välja pakkunud Tiito Himma.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht