Muusikud ja tervis

Jaan Ross

Ühiskonnas võib teinekord muusikast kaugel seisvate inimeste seas kohata hoiakut, mille järgi pillimäng või laulmine polevat muud kui üks lust ja lillepidu. Tõepoolest, olen inglise keeles lugenud ütlust „Never met a musician who regretted for being one”, mis viitab sellele, et muusikaga tegelemine võib ka elukutselisele muusikule pakkuda suurt emotsionaalset ja intellektuaalset rahuldust. Siiski leiab teaduslikus  kirjanduses viimasel ajal üha sagedamini näiteid, et tänapäeva lääne professionaalne muusikakultuur nõuab pillimängijatelt või lauljatelt ligikaudu sama suurt pingutust kui tippsportlasteltki. Selle juures on tippsportlased reeglina ümbritsetud tugimeeskonnaga, kuhu kuuluvad treenerid, arstid, massöörid jt ning avalikkus tunneb üsna suurt huvi ka spordi n-ö köögipoole vastu (mõelgem kas või igapäevaste spordiuudiste sisule televisioonis pärast „Aktuaalset kaamerat”). Muusikud on sportlastega võrreldes rohkem  üksi. Võib tuua kurioosseid näiteid, kuidas mõni muusik on pidanud eriarsti juurde pääsemist ootama nädalaid, kuigi vajanuks oma igapäevatöö tegemiseks vältimatut abi kohe.   

Ühe 1988. aastal Inglismaal läbi viidud uurimistöö järgi, kus küsitleti rohkem kui kaht tuhandet muusikut, kannatab kolm neljandikku nendest mõne kutsetööga seotud tervisehäire all. Teise, 1986. aastal sooritatud küsitluse tulemused osutavad, et enam kui poolel muusikutest on lihaskonda ja luustikku puudutavaid kaebusi ning et 37 protsenti pillimeestest on nende kaebustega pöördunud ka arsti poole. Kolmas töö on aastast 2000, kui küsitleti üle viiekümne eri riikides  tegutseva sümfooniaorkestri mängijaid. Tulemused näitavad, et üle poole nendest on küsitlusele eelnenud aasta jooksul vähemalt korra mängu ajal kogenud valu ning, enamgi veel, umbes kolmandik mängijatest kogeb valu sagedamini kui korra nädalas. Enamjagu valutab instrumentalistidel kael, õlg või selg. Muusikud ise nimetavad tervisehäirete põhjustena kõige sagedamini üleliia suurt töökoormust, keerulist repertuaari ning ebastabiilsest ja ebastandardsest eluviisist tulenevat stressi. On üldiselt teada, et muusikute tööpäev  kipub olema hakitud ning et neil tuleb tihti esineda sel kellaajal, kui teised inimesed puhkavad. Tunnustuse saavutanud muusikud peavad palju reisima, mida lugejal ei maksaks võrrelda oma isikliku Sharm el-Sheikis või Hurghadas saadud puhkusekogemusega: muusikakollektiivide töögraafikud võivad gastrollidel teinekord olla uskumatult pingelised.       

Omaette tegur, mis muusiku elukutset raskendab, on lavahirm ehk neutraalsemalt sõnastatuna esinemisärevus. Lavahirm võib muusikute kõrval tabada keda tahes suure hulga inimeste ees seisjatest nagu näitlejaid, tsirkuseartiste, poliitikuid või kooliõpetajaid. Lavahirmu all ei kannata mitte ainult üksikud ebastabiilse närvikava ja keskpäraste võimetega mängijad, vaid hinnanguliselt umbes veerand tegevmuusikutest, kelle sekka võib kuuluda maailmakuulsaid interpreete (näiteks lauljad Maria Callas ja Enrico Caruso, tšellist  Pablo Casals või pianist Vladimir Horowitz). Üldiselt arvatakse, et mõõdukas koguses avaldab lavahirm esituse kvaliteedile pigem soodustavat kui pärssivat mõju, sest ta sunnib mängijat end paratamatult kokku võtma rohkem, kui viimane teeks seda lõõgastatud olekus. Kui lavahirmu määr aga ületab teatud optimaalse piiri, võivad tulemused olla muusika esituse seisukohast katastroofilised.   

Muidugi pole muusikute tervise eest hoolitsemine mitte ainult arstide mure. Esimeses järjekorras peab sellega tegelema inimene ise. Retseptid on siin üldiselt  teada: kehaline aktiivsus ning tervist kahjustavatest harjumustest loobumine. Võib-olla tasuks meenutada, et arstide sõnul mõjub südame-veresoonkonna talitlusele hästi juba pooletunnine kiire jalutuskäik viis päeva nädalas – teiste sõnadega, piisab, kui näiteks iga tööpäeva hommikul Pääsküla raba servast hommikul Vabaduse puiesteele 18. bussi peale kõndida ja õhtul sama teed tagasi. Lavahirmuga võitlemine on muidugi mõnevõrra keerulisem, kuigi füüsiline aktiivsus võib ka sel puhul anda positiivseid tulemusi. Ei ole põhjust salata,  et nii alkohol, uimastid kui ka trankvillisaatorid võivad muusikul aidata lavahirmuga mõne aja jooksul toime tulla, kuid nende ainete mõju pikaajalises perspektiivis on organismile ja isiksusele hävitav. Seetõttu soovitavad mõned arstid lavahirmuga võitlemiseks tarvitada – kui teisiti kuidagi ei saa – nn beetablokaatoreid, mis mitmeti aitavad vähendada organismi talitluse aktiivsust, nt alandada vererõhku või aeglustada südametegevust. Ühtede andmete kohaselt tarvitab beetablokaatoreid korrapäraselt umbes viiendik Ameerika Ühendriikides  tegutsevatest orkestrantidest.       

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht