Muusikateaduses võetakse elulisem suund

Uues muusikateaduse ja muusikakorralduse õppekavas pööratakse erilist tähelepanu muusikast rääkimisele ja muusikast kirjutamisele.

MARIA MÖLDER

Eesti muusika- ja teatriakadeemia muusikateaduse bakalaureuse õppekava on uuendatud ja järgmisest õppeaastast kannab see nimetust „muusikateadus ja muusikakorraldus“. Õppekava eesmärk on pakkuda muusikahuvilistele noortele võimalust leida eneseteostus professionaalses muusikamaailmas muusikateadlase, muusika populariseerija või muusikakorraldajana. Eriala loob eelduse õpingute jätkamiseks nii muusikateaduse kui ka kultuurikorralduse magistriõppes, ent annab ka erialase kompetentsi, et töötada mõnes muusikaorganisatsioonis. Muusikateaduse endise õppekavaga võrreldes on lisandunud muusikakorralduse valikmoodul, õppekavas pööratakse erilist tähelepanu muusikast rääkimisele ja muusikast kirjutamisele eri žanrides. Sisseastumisavaldusi saab esitada 25. juunini 2019. Uuest õppekavast kõnelevad muusikateaduse õppejuht prof Toomas Siitan ja kultuurikorralduse dotsent Marko Lõhmus.

Kelle algatusel te seda õppekava ette valmistama hakkasite?

Marko Lõhmus: Pärast struktuuri­reformi on muusikateaduse, interpretatsiooni- ja muusikapedagoogika ning kultuurikorralduse osakond ühendatud. Üks ootus n-ö teadusepoolele, nagu me seda kutsume, on ka see, et tekiks ühisosa ja see väljenduks õppekava muudatustes. Eks siin on mõlemalt poolelt tulnud mõtteid.

Toomas Siitan: Rektor Ivari Ilja tegi kohe pärast ametisse asumist ettepaneku, et muusikateaduse õpetamise struktuuris tasub midagi muuta ja avardada. Et kõigepealt oleks potentsiaalsete tudengite baas laiem ja teistpidi oleks väljund mitmekesisem. Need on omavahel muidugi seotud, sest kui 18–19aastane noor inimene tuleb gümnaasiumist muusikateadust õppima, siis on muusikateadus hästi abstraktne mõiste, eriti kui ta on tulnud tavalisest humanitaargümnaasiumist, ei ole tal kerge ette kujutada, mis temast saab, kui ta on ühel hetkel muusikateadlane. Ka vana õppekava järgi õppinutel on kontserdikorraldus alati olnud väga tugev väljund. Päris paljud töötavad kontserdikorralduse alal, aga ei ole selleks saanud spetsiifilist ettevalmistust. Need asjad on nüüd loomulikku teed pidi kokku jooksmas.

Mis need täpsemad ootused rektoraadil olid? Mida peaks muutma?

Lõhmus: Kõigepealt praktilise poole sissetoomine ja kuivõrd EMTAs kultuurikorraldust bakalaureusetasemel ei ole, siis tuleb nii muusikateaduse kui ka kultuurikorralduse magistri­õppele noori ette valmistada. Peame arvestama sellega, et meie elanikkond, eriti selles vanusegrupis, väheneb veel mitmeid ja mitmeid aastaid. Meid jääb ju enam-vähem Viljandi-suuruse linna jagu vähemaks. Paratamatult tuleb anda inimestele mitmesuguseid oskusi. Kaks-kolmkümmend aastat tagasi oli meil vertikaalne karjäärikäsitlus, nüüd horisontaalne. Inimesed peavad paljude asjadega hakkama saama ja olema valmis elus oma karjääri muutma – ja seda võetakse normaalsusena. See ei ole midagi, mis oleks vastuvõetamatu. Samal ajal tuleb säilitada muusikateaduse fundamentaalteaduslik osa: kõigepealt vajame ise neid noori siia tulevasteks õppejõududeks ja teadlasteks, aga peale selle saavad need inimesed juba bakalaureusetasemel baasteadmised kontserdi- või muusikakorraldusest, autoriõigustest, turundusest. Nad ei pea siis hakkama juba tööturul olles täiendkoolitustel seda kõike juurde õppima, sest neid teadmisi võib vaja minna ükskõik millises süsteemis töötades.

Siitan: Muusikateaduse õppimine on igal pool maailmas muutumas. Fundamentaalset käsitust on hakatud rikastama rakendusliku poolega. Oleme ise esimesena hakanud puudust tundma sellistest rakenduslikest ainetest, kus õpetatakse konkreetseid praktilisi asju, näiteks kuidas kirjutada kontserdi- või plaadiannotatsiooni, kuidas kirjutada tutvustavat artiklit või reklaamartiklit. Kui ma vaatan, kuidas inimesed tööturul käituvad, siis meie lõpetajad on sagedasti natuke keerulises seisus vahetult pärast lõpetamist. Otsitakse küll muusikateadusliku haridusega inimesi, aga juba töökogemusega. Mis on see töövaldkond, kus ta oma esimese töökogemuse saab? Kui ta läheb näiteks õpetajaks, siis mu enda kogemus algaja pedagoogina on just nimelt see, et mul oli väga hea sisse elada sellesse töösse väikese koormusega õpetades. Ma olen väga ettevaatlik soovitama kellelegi kohe pärast lõpetamist täiskoormusega õpetajatööle minna. See on väga raske. Aga nüüd võiks luua mingisuguse kombinatsiooni eri tegevustest, kus üks võiks olla õpetamine ja sinna juurde võiks tulla kirjutamine, tõlkimine, mingit laadi korralduslik töö – neid kombinatsioone ma kujutan ette väga erinevaid. Iga inimene peab selle kombinatsiooni omale ise kujundama ja selleks tahame juba koolis pakkuda rohkem niisuguseid praktilisi kogemusi ja õpet.

Praktikaaineid on muusikateaduse erialal vabatahtlike ainetena pakutud juba mõnda aega. Kui võtta näiteks see probleem, et on vaja tutvustavaid tekste ja plaadiannotatsioone kirjutavaid inimesi. Kuidas seda lahendada? Kuidas seda õpetada?

Siitan: Asi ei ole esmalt muidugi kirjatöö žanris, vaid inimese silmaringis ja varasemas kogemuses. See ei kujune niisama baaskursuste põhjal, vaid see on oskus, mida saab arendada konkreetsete õppeülesannetega.

Lõhmus: See, kuidas millestki rääkida, on sihtrühmiti erinev. Teaduskonverentsiks või seminaritööna kirjutatakse ühes võtmes, Sirpi teises võtmes, gümnaasiumis räägitakse samast asjast hoopis teises keeles. Muusikast rääkimine ja ka kirjakeelne eneseväljendus oli ka selle õppekava kokkupanekul üks keskseid teemasid. Kirjutamisvorme on erinevaid kuni selleni, kuidas teha kontserdi kavaraamatut – ja ka seal on eri sihtrühmad ja eri žanrid. Peale selle oleme kolmandal õppeaastal õppekavasse juurde pannud teema „muusik ja tema profiil“: kui see noor korraldaja või muusikateadlane hakkab tööle interpreedi või mingi kollektiiviga, siis võiks tal olla eelteadmisi. Üks asi on sihtrühmaga suhtlemine ja turunduslik pool, teine asi aga see, kelle kontserti korraldada ja kuidas temaga tööd teha. Meil on muidugi ka mujalt majast õpetamiskaadrit võtta. Kui meil EMTAs on üle 550 interpreedi, siis siin on seda materjali, kellega töötada, kellega õppeülesannete käigus kontserdi- ja etenduskeskuse kaudu kontserte korralda. See ei ole lihtsalt paberil mõtlemine.

Siitan: Sügisel valmib meil suurepärane uus kontserdisaal, kus hakkab toimuma väga palju tudengiprojekte. Meie osakonna üliõpilased on siis kõige õigem kontingent, kes aitaksid neid korraldada.

Lõhmus: Ja siin on ka eri žanrid. EMTA ooperistuudios tuleb alati aastas üks-kaks produktsiooni välja. Seal on vaja inimesi, kes korraldavad väga erinevaid asju. Ka näiteks ooperilavastuse tiitrite panemise oskust on vaja õppida. Kõige suurem tänutunne kontserdikorralduses valdab mind siis, kui pianist avastab viis minutit enne kontserti, et ta ei tea, kes tal lehte keerab. Siis mõtlen: jumal tänatud, et ma muusikat olen õppinud. Need, kes ei ole seda teinud – nemad on paanikas. Siin on väga palju selliseid väikseid detaile, mis just nagu ei tulegi meelde. Kuidas panna lavale kahese koosseisuga orkestrit? Meil on oma orkester – praktiline ülesanne, pange see partituuri järgi lavale. Palju sellist, mida elus läheb väga palju vaja …

Siitan: Jah, kui need väikesed asjad ei ole korras, siis … Üks rakenduslik vajadus, millest on väga puudus, on muusikatekstide toimetamine. Me oleme õppinud ja õpetanud seda pigem tekste kirjutades, aga siin on väga palju selliseid spetsiifilisi probleeme, mis tuleb lihtsalt toimetamiskursusena omandada, ja selliste oskuste järele on ka tööturul päris suur vajadus.

Kas muusikateaduses on endiselt kaetud kunagised muusikateaduse põhisuunad – muusikaajalugu, muusikateooria, etnomusikoloogia ja muusikapsühholoogia – või on selles vallas üht-teist ümber tehtud?

Siitan: Hea meel on öelda, et kõik need suunad on siin majas endiselt esindatud, aga kõikidel suundadel on praegu probleem järelkasvuga. Me peame neid elus hoidma ka selle pärast, et uus põlvkond seda tööd jätkaks. Teiselt poolt hakkab suundi juurde tulema. Näiteks on ka meil viimase kümne aasta jooksul palju rohkem hakatud tegelema levimuusikaga. Ka moodsad ühiskonnateaduse suunad, nagu soouuringud, puudutavad ja mõjutavad meid. Mõtlemine muusikaajaloost on viimasel ajal tohutult muutunud. Eks me tahame kõikide nende muutustega kaasas käia ja mitte jääda nii-öelda konservatooriumiks.

Mis aitab õpilase poolt vaadatuna ajaga kaasas käia? Kuidas ta teab, mida ainete hulgast valida?

Siitan: Kõige parem on valida seda, mille järele on endal kõige suurem uudishimu – meie majas on see minu meelest võimalik laias skaalas. Vähemalt meie osakonnas ei ole iialgi pandud kätt ette ühele või teisele uurimissuunale argumendiga, et see ei ole teaduskõlblik. Tahame hoida kogu valdkonda võimalikult dünaamilisena ja selles aitab meid praegu majas olev suundade paljusus: saame kombineerida muusikateooriat, muusikapsühholoogiat, ajalugu ja muusika filosoofilist käsitlust.

Tundub, et sisseastumiseksam on endiselt väga põhjalik ja mitmekülgne. Kuivõrd te vaatate sisseastuja isikuomadusi? Kuidas muusikateaduse alale kandideerija sarnaneb või erineb kultuurikorraldaja profiilist?

Lõhmus: Jah, on mingisugused katsed, aga vestlus on ikka oluline mõlema eriala puhul. Tähtis on see, kas sära on silmis ja kas inimene teab, mis on tema motivatsioon ja mis asja ta siia ajama tuleb. See kõik muutub ja nagu Toomas ütles, siis 19aastaselt on veel vara seda kõike eeldada, aga vähemalt näeb ära, mis kategooriates inimene mõtleb. Muusikalised katsed muidugi jäävad.

Siitan: Jaa, aga need katsed on väga leebed, sest me võimaldame muusikateoreetilisi aineid õppida eri tasemel. Solfedžo ja teoreetiliste ainete katse on tõepoolest rohkem katse kui eksam: selle alusel jagatakse tudengid edaspidi nendele sobivatesse rühmadesse. Nüüd uues õppekavas ei pea muusikateadlane isegi bakalaureuseõppe jooksul jõudma kõrgeima tasemeni, mida ei ole ju tõesti kõikides valdkondades sellisena vajagi. Ühesõnaga, ma olen veendunud, et iga üliõpilaskandidaat, kes on muusikaga kokku puutunud muusikakoolis või ka mõnes kooris lauldes, kes tunneb nooti või kes on mingil tasemel muusika elementaarteooriaga tuttav, leiab endale sobiva väljundi.

Lõhmus: Siin on suurepärased solfedžo- ja teooriaõpetajad, kolme aasta jooksul jõuab palju järele teha.

Senisest jutust jääb mulle mulje, et see muusikakorraldus ja ka muusika­teadus on ikkagi inimestele, kes huvituvad peamiselt klassikalisest muusikast. Kas ma saan õigesti aru, et need, kes tahavad õppida muusikakorraldust ja kel on näiteks rokkmuusikakogemus, neil tasub minna Viljandisse?

Lõhmus: Ei tea, me väga ei piira. Nagu ka Toomas ütles, siis ka teaduslikul poolel on ju küll levimuusikast seminari­töid kirjutatud ja žanride kirjusus on tänapäeval suur. Kontserdikorralduse poolel ka: ega väga vahet ole, kas teha džässiklubi või korraldada Mustpeade majas akadeemilist kammerkontserti. Ikka peab kuidagi turundama, publiku saama, esinejatega kokku leppima, ikka peavad lepped ja lepingud pidama, peab tundma autori- ja esitajateõigust. Üks korraldaja töid on ka salvestuse korraldamine. Selles vallas on praegu EMTAs piirid täiesti lahti, nii et ma ei usu, et sellist piiri saab tõmmata. Kindlasti ei ole see selline mudel, et võtame vastu ainult neid, kes tulevad muusikakeskkoolist või Otsa ja Elleri koolist. Vastupidi, ka muusikahuvidega noored, kes on praegu tavagümnaasiumis või on käinud muusikakoolis – kõik on oodatud.

Siitan: Jah, meil muusika- ja teatriakadeemias ei ole praegu levimuusika­osakonda, aga on väga tugev džässiosakond ja kindlasti hakatakse uues kontserdi­saalis korraldama ka džässmuusika kontserte. Näiteks levimuusika teemasid oleme muusikateaduse uurimisteemadena viimasel ajal päris palju juhendanud ja õhutanud levimuusikaga tegelema, sest see on valdkond, kus teaduslik refleksioon on veel palju õhem kui süvamuusika osas.

Räägime ka inimestest, kes õpetama hakkavad. Muusikateaduses on vist üsna tuttav kaader?

Lõhmus: Kultuurikorralduses on samamoodi.

Siitan: Jah, me püüame seda teha sellesama kaadriga, mis meil on. Püüame olla paindlikud. On ju üks eesmärke ka endale järelkasvu kujundada.

Lõhmus: Korralduses oleme kasutanud ja kasutame ka edaspidi välisabi. Näiteks sotsiaalmeedia turundust meie ise kindlasti ei õpeta, vaid tuleb keegi vastava ala asjatundja, nagu see on ka praegu: paaripäevased seminari vormis kursused kas kultuurikorraldajatele või muusikutele. Ka autoriõiguse loengud tullakse kindlasti andma väljastpoolt maja. See õppekava on eestikeelne ja bakalaureuseõppes on kõik õppejõud ka Eestist, aga kultuurikorralduse magistriõppes käib meil välisõppejõude kogu aeg ja kui juba suhteliselt kallis õppejõud väljastpoolt siia kutsuda, siis oleme alati katsunud nende teadmisi ka teistega jagada: et nad peaksid seminare ka muusikutega või ühepäevaseid töötube täiendõppes.

Siitan: Muusikateaduses on meil juba aastaid käinud igal semestril üks-kaks välisõppejõudu eriseminaridel õpetamas ja nende hulgas on olnud kuulsaid muusikateadlasi kogu maailmast.

Marko Lõhmus

Jelena Vilt

Toomas Siitan

Erakogu

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht