Muusikapoliitika arengusuundi lähikümnendeiks
Eesti Muusikanõukogu juhatus moodustas 12. veebruaril neli töörühma ülesandega ette valmistada muusikaosa „Kultuuripoliitika arengusuundadele aastani 2020”. Loomemajanduse temaatikaga on tegeldud Marje Lohuaru eestvedamisel, muusikaelu laia teemaringi vaetud Olav Ehala juhtimisel, muusikahariduse problemaatikat Aarne Saluveere ning seadusandluse küsimusi Marko Lõhmuse juhtimisel. Tulemused viiakse 30. mail EMNi üldkoosolekule arutada-kinnitada. Sirp annab töörühmadele võimaluse tehtut tutvustada. Loomemajandus. Välissuhtlus. Eksport MARJE LOHUARU: Meie töörühm määratles lakooniliselt seisundi, mis tuleks aastaks 2020 saavutada, ning tõi esile tähtsamad meetmed soovitu saavutamiseks, lisades näitajaid, millega tulemusi mõõta. Seisund aastal 2020 Eesti osaleb eduka ja arvestatava partnerina maailma muusikaelus ja -tööstuses, kus meie muusika ja muusikute osalus on märgatavalt kasvanud. Tegutseb jõuline riiklikult toetatud ekspordistruktuur, mille juhtival üksusel on püsiv aastane eelarve nii eksporditoetusteks muusikaettevõtjatele ja artistidele (toetatakse tuure, messidel ja kontaktüritustel osalemist, välisturundust jms) kui ka halduskuludeks. Üksus osaleb rahvusvaheliste võrgustike töös, pakub uusi algatusi ning koordineerib ja toetab ekspordipotentsiaaliga ettevõtete rahvusvahelistumist. Toimivad ekspordisuutlikud kirjastamise ja plaadistamise ettevõtted, salvestusstuudiod, kontserdisaalid ja võrgu-müügikeskkonnad. Eesti muusikute konkurentsivõime tagamiseks on taasasutatud pillifond.
Tegutseb rahvusvaheline loovettevõtluse ja muusikauuringute keskus, mille süstemaatiline statistika annab muusikaelust ja -tööstusest hea ülevaate.
Eestis on tugev rahvusvahelisel tasemel kultuurikorralduse ja muusikaettevõtluse haridus ning ettevõtluse alal käivitatud regulaarne elukestva õppe koolitus.
Eesti kultuuridiplomaatia laienenud võrgustik aitab muusikaeksporti arendavate organisatsioonide tehtut võimendada.
Peamised tegevussuunad
Laiendada muusikavaldkonna partnerite ringi, arendades igakülgset koostööd ettevõtjatega ja soodustada muusikaettevõtluse enese arengut. Töötada koos kultuuri-, majandus-, välis- ja haridusministeeriumiga välja ekspordi stabiilne rahastamisloogika, kaasates nii kohalikke kui ka rahvusvahelisi finantseerimise allikaid.
Osaleda rahvusvahelistel muusikamessidel ja kontaktüritustel läbimõeldud strateegiaga. Arendada välja püsiva rahastusega ekspordiüksus, mille eesmärk on Eesti muusika ja muusikute ekspordipotentsiaali ja konkurentsivõime suurendamine. Üksus toetab eksportivaid ja ekspordivõimelisi ettevõtteid, luues seega ka uusi töökohti.
Rahvusvahelise konkurentsivõime tõstmiseks ühtlustada tingimused, et Eesti kontserdisaalid, muusikastuudiod ja -instrumendid vastaksid rahvusvahelistele nõuetele. Luua riigi ja erasektori koostöös pillipank (fond), mis soetab, haldab ja rendib välja kvaliteetseid instrumente.
Muusikainstitutsioonid osalevad aktiivselt loomemajanduse strateegiate väljatöötamises ja elluviimises.
Eesti loovisiku, kultuurikorralduse ja muusikaettevõtluse koolitus on suunatud rahvusvahelisel tööturul osalemiseks ning hõlmab muusikaspetsiifiliste teemade kõrval sissejuhatust ettevõtlusesse, turundusse ja rahvusvahelisse suhtlusesse, kaasates välislektoreid ja tunnustatud praktikuid. Klassikalise muusika ekspordi arendamiseks ja tõhustamiseks suurendada muusikamänedžeride ja -agentide hulka.
Laiendada ja tugevdada koostöös ministeeriumide ja ekspordiorganisatsioonidega märgatavalt kultuuridiplomaatide ja kontaktide võrgustikku. Arendada kultuurivahetust jõuliselt peale Euroopa ka Aasia ja Ameerika turgudel.
Mõõdetavaid tulemusi
On loodud püsirahastusega ekspordiüksus, mis koordineerib ja toetab ekspordile orienteeritud tegevust ning kuhu on kaasatud vähemalt 30 muusikaekspordiettevõtet ja -organisatsiooni. Üksust rahastab võrdselt (50/50) riik ja liikmesorganisatsioonid.
Aastast 2013 koostatakse iga-aastast muusikaturu ülevaadet, mis kajastab muusikaorganisatsioonide ja -ettevõtete toodete, teenuste ja intellektuaalse omandiga seotud tulusid, muusikaturu mahtu ja olulisemaid trende. On loodud loomeettevõtluse ning muusikauuringute ja -teabe keskus, mis koordineerib statistika kogumist, uuringute läbiviimist ja vahendab rahvusvahelisi stipendiumiprogramme.
2020. aastal teenib Eestis eksporditulu 30 muusikaorganisatsiooni ja -ettevõtet.
Muusikaorganisatsioonid ja -ettevõtted osalevad igal aastal vähemalt 12 rahvusvahelisel kontaktüritusel ja messil.
Muusika- ja kontserdielu
OLAV EHALA: Üldistavalt võib öelda, et kõik need probleemid ja soovid, mis nüüd on sõnastatud, on olnud pikemat aega aktuaalsed. Üks peateema on ikkagi kontserdielu laienemine üle terve Eesti. Selleks tuleb maakondades luua kultuuri- ja hariduskeskused, kus oleks ka kontserdiks sobiv saal ja, mis kõige tähtsam, peab olema üks palka saav inimene, kes korraldab regulaarset muusikaelu. Üks keskseid küsimusi oli ka kõrgharidusega kultuuritöötaja ja muusiku palk, et see mingiski proportsioonis oleks võrreldav vastavate näitajatega Põhjamaades, kust me muidu palju eeskuju võtame. Kuna suurteks muudatusteks nagu uute riigi toetatud kollektiivide loomiseks ei ole raha kuskilt võtta, siis pidasime oluliseks, et saaksid areneda praegused muusikaelu tugisambad (ERSO, Rahvusooper Estonia jt).
Seisund aastal 2020
Eesti ühiskond peab lugu omamaisest muusikakultuurist ja hoolib Eesti muusikutest, tunnustades nende kõrget professionaalset taset.
Kõigil on elukohast sõltumata võimalik osa saada Eesti muusikaelust nii kontsertide, salvestuste, helikandjate kui ka mitmesuguse suhtlusmeedia vahendusel. Kontserdielu korraldust toetavad järjekindlalt riik ja omavalitsused.
Iga Eesti elanik külastab kuus keskmiselt kaht kontserti. Kontserdielust osasaamine on laste ja noorte baashariduse lahutamatu osana kujunenud vaba aja veetmise eelistatud harjumuseks. Seda toetab piletihinna doteerimisskeem, mis kindlustab ligipääsu rahvuskultuuriliselt olulistele üritustele.
Järjepidev ja mitmekesine kontserttegevus ning festivalid Eesti eri paigus meelitavad siia kultuurihuvilisi turiste. Eestist räägitakse kui ühest Euroopa edumeelsemast muusikamaast.
Valminud on EMTA II ehitusjärk ning TMKK, Otsa-nimelise muusikakooli ja balletikooli ühine õppehoone ning alustatud uue ooperimaja ehitamise ettevalmistust.
Peamised tegevussuunad
Riik tagab nii muusikakultuuri aluseks olevate institutsioonide kui tippkollektiivide arengutingimused.
Riik tagab kontserdikorralduse nii rahvusvahelisel, riiklikul, regionaalsel kui ka kohalikult tasandil, säilitades selles toetaja rolli.
Riik toetab piirkondlike kontserdi- ja muusikahariduskeskuste teket ja arengut kohaliku kultuuri ja muusikaelu säilitamiseks.
Suurendatud mahus ja iseseisvate ühikutena jätkuvad senised riigieelarvelised toetusprogrammid muusikatrükiste väljaandmisele, rahvuskultuuriliselt oluliste muusikakonkursside korraldamisele, era-kontserdikorraldajatele ja -kollektiividele ning festivalidele, muusika viimisele rahvusvahelisele areenile ning heliloomingu tellimisele.
Uue riigieelarvelise programmina käivitub maapiirkodade kontserttegevuse toetamine, sellest saavad raha taotleda nii kontserdikorraldajad, artistid kui kohaliku kultuurielu juhid.
Valdkonna arenguks tuleb riigi kontserdisaalide (EK) liisingumaksete lõpul suunata investeeringutest vabanenud raha sisulisse tegevusse.
Eesti muusika populariseerimiseks suurendada mahtu ja vahendeid riigimeediale muusika salvestamiseks ja vahendamiseks.
Riik loob Eesti interpreetidele ja heliloojatele pikemaks perioodiks stipendiumid, mis eraldatakse konkursi alusel. Suurendatakse kultuuri aasta- ja elutööpreemiate arvu.
Muusikaharidus
AARNE SALUVEER: Kultuuri kõrgus(t)est pole ju teab mis popp teema rääkida, masside meeli lahutab kaubanduskeskustes easy-listening ja päevapoliitiline ralli. Aga nii nagu me vajame elu edendamiseks kosmoselaevu, ehkki me nendega töölt koju ei sõida, nii peaksime suutma kaasmaalasi veenda, et vajame kultuuriilminguid, mida massiliselt ei tarbita, kuid mis meid inimestena kõrgemale-kaugemale viivad …
Kui põhiseadus ja meie endi tahtmine tulevikus ühtivad, siis peaks muusikaharidus looma tingimused rahvusvaheliselt arusaadava, aimatavalt siit võrsunud, iga looja äratuntavalt isikupäraste helimaailmade tekkeks. Töögrupp, kus osalesid kõikide haridusastmete ja oluliste tööandjate esindajad, sõnastas mõned põhipunktid.
Eesti muusika järjepidevuse tagamiseks tuleb seada eesmärgiks, et pedagoogina töötaksid hea väljaõppega muusikud ning neil oleks Euroopas konkurentsivõimeline motiveeriv töötasu. Kurb, aga tõsi – Eesti läks ju 1990ndatel muusikaõpetajatest lausa pooltühjaks. Soome täitus eesti interpreetide ja pedagoogidega, mindi ka Saksamaale, Jaapanisse, Ladina-Ameerikasse ja Islandile … Sellele polegi ehk piisavalt tähelepanu pööratud, aga mõneti tunneme neid haavu veel praegugi (teatud sarnasus arstide väljavooluga). Tasemel muusikaharidus on individuaalne ja kallis. Tänasesse Eestisse tagasi tulles peaks ületama metsiku lõhe, mis on tekkinud hariduse ja kultuuri jaotamisest riigi ja omavalitsuste vahel sellisel moel, et kõik huvihariduseks liigitatu – aga just siit, muusikakoolidest, saab alguse ka professionaalne muusika – on jäänud vaeslapse ossa.
Seisund aastal 2020
Loov ja piisavalt mitmetest allikatest rahastatud kultuurikeskkond, mis taastoodab andekaid muusikuid.
Kvaliteetset muusikaharidust nii üldharidus-, huvi-, keskastme- kui ka kõrgkoolides on võimalik saada üle Eesti.
Rakendub elukestev õpe: ka täiskasvanu saab alustada või jätkata poolelijäänud muusikaõpinguid.
Muusikakoolid saavad konkureerida keskmuusikakooli staatusele.
Üleriigiline muusika kompetentsikeskuste võrgustik toimib, eelkutseõppena käsitletav muusika- ja huvihariduse omandamine võimaldab osaleda orkestrite ja ansamblite töös, kontserttegevus on regulaarne ja mitmekesine.
Muusikapedagoogid on hea kvalifikatsiooni ja väljaõppega ning neil on motiveeriv töötasu.
EMN kureerib erialaliitudega välja töötatud mentorprogramme, kvaliteetne õpetamine jõuab võimekate õpilasteni.
Peamised tegevussuunad
Arendada igasse maakonda kontserdi- ja muusikahariduskeskuste võrgustik (heaks aluseks võivad olla juba tegutsevad muusikakoolid), keskmuusikakool valitakse kindlate kriteeriumide alusel teatud tähtajaks. Need toimivad nii produktsiooni kui ka hariduskeskusena ning täidavad nii üldkultuurilisi, elukestva õppe, kohaliku muusikakeskuse kui ka professionaalse alusõppe funktsioone. Keskuses on võimalik õppida laias valikus orkestripille ja teisi instrumente. Keskus, kus toimub tegus kontserdielu, on piirkonna elanikele ka oluline vaba aja veetmise koht. Keskusi finantseeritakse (võrdselt) kolmest allikast: õppetasudest ning omavalitsuse ja riigi toest, kusjuures riigi toetust kasutatakse professionaalse õppesuuna finantseerimiseks ja kaadri koolituseks ning metoodiliste materjalide ja pillide muretsemiseks.
Muusikaharidust andvate huvikoolide puhul rakendatakse tulemuspõhist riigi toetust. Riik premeerib kooli ja õpetajaid, kelle õpilased on osalenud konkurssidel ja saavutanud häid tulemusi. Koolid, kelle kasvandikud on jätkanud muusikaõpinguid järgmises haridusastmes, saavad toetust vastavalt edasiõppivate õpilaste arvule. Andekatele õppuritele võimaldatakse tulemuslikkuse alusel tasuta muusikaõpe.
Muusikahariduse ja professionaalse muusika järjepidevuse tagamiseks tuleb välja töötada toetusskeemid nii tulemuspõhiseks rahastamiseks kui ka konkursi alusel valitud keskuste rahastamiseks.
Toetada koole pillide ostmisel.
Luua kvalifikatsiooninõuded õpetajatele ja tagada sidusus riigi õpetajapalga alammääraga.
Kindlustada jätkusuutlik muusikaõpe ja muusikalise kirjaoskuse andmine üldhariduskoolis.
Nii huvikoolide kui eraõppurite tulemuste ja taseme üle teostab kontrolli eraldiseisev organisatsioon.
Suutlikkuse tõstmiseks jätkata rahvuslike ja rahvusvaheliste konkursside riigipoolset rahastamist ja selle toetusprogrammi vahendite suurendamist (võtta eeskuju sporditoetustest, raamatukogude finantseerimisest jms).
Seadusandlus ja õigused
MARKO LÕHMUS: Teemad, mis olid muusika valdkonna seadusandluse töörühma laual, kajastuvad usutavasti ka teiste valdkondade „Kultuuripoliitika arengusuundade 2020” töödokumentides. Meie esmane ja peaaegu ainus reegel oli, et lähtutakse soovidest ja ideaalseisundist aastal 2020, mitte sellest, milline on praeguse parlamendi või valitsuse poliitiline vaatenurk ühele või teisele teemale.
Muusikas on oluline nii loomine kui interpretatsioon ja siin ollakse kõige lähemal teatrikunstile. Esimene seadus, mis läbi analüüsiti, ongi nende kahe valdkonna ülene reeglistik – „Etendusasutuse seadus”. Töörühm leidis, et riigi tasandil tuleb selles valdkonnas siiski asju korraldada ehk siis seadust on jätkuvalt vaja. Küll aga tuleb seda kõvasti muusika spetsiifikale kohandada. Oluline on, et reguleeritaks etendusasutuste juhtimist (ka kunstilist), loominguliste töötajate töötingimusi (eelkõige on siin teemaks tähtajaliste töölepingute pikkus) ning meie teatrite, kontserdiorganisatsioonide ja muusikakollektiivide riiklikku rahastamist. Selles, et loominguliste töötajate töölepingute viieaastane maksimumpiir võiks tõusta, oldi ühte meelt. Iseasi, et sel juhul vajaks seadustamist loominguliste töötajate taseme kontroll (atesteerimine). Ühe lähenemise järgi võiks see olla kollektiivlepingute teema. Kui kollektiivlepingud puuduvad, peaks mingid reeglid siiski seaduse tasandil paigas olema. Mõtlemise ja arutamise ainest siin on.
Üsna suur osa koosolekute ajast kulus autori- ja esitajaõiguste temaatikale. Kuivõrd napilt aasta tagasi justiitsministeeriumi haldusesse läinud autoriõiguse problemaatika läbib kuuldavasti ka seal majas ajakohase analüüsi, siis ilmselt seisavad siin debatid veel ees. Autorite ja esitajate organisatsioonid on meil olemas, nende õigused paigas ja suuri muutusi siin ükski osapool ei nõudnud. Oluliseks peeti seda, et seaduse tasandil tuleks anda avalikest ressurssidest palka saavate kollektiivide (loe: riiklikud- ja munitsipaalkollektiivid) esitajate varaliste õiguste teostajaks tööandja. Näitena: ERSO salvestuse puhul teostab õigusi ning annab litsentse kõikide salvestusel osalenud mängijate nimel ERSO direktor.
Olulisem muudatus võiks töögrupi meelest tulla aga nn tühja kasseti maksust. Just selles „kasseti”-nimetuses ongi häda peidus: salvestusseadmete ja andmekandjate nimekiri, mille järgi riik maksustab, pärineb aastast 1996, kui VHS või audiokassett oligi veel täiesti kobe andmekandja. Maksu laekumine on aga langenud nagu Kreeka usaldusväärsus finantsturgudel ning eelmisel aastal kogutud u 46 500 eurost kulus juba üle poole maksu kogumisele ja administreerimisele. Töögrupp leidis, et tuleb teha põhimõtteline muudatus uue tehnoloogia ja ressursside maksustamise suunas ning suunata kokku korjatud summad loomeliitude ja valdkonna esindusorganisatsioonide kaudu tagasi nendele, tänu kellele tekib see, mida me mobiilide või i-podidega salvestame – loovisikutele. Usutavasti on siin mõttekaaslasi audiovisuaalia valdkonnast.
Üks seadus, mida puutuda ei soovitud, oli Eesti Kultuurkapitali seadus. Selle arutelu käigus joonistus aga taas välja karjuv vajadus „Tulumaksuseaduses” selgelt määratleda stipendiumi mõiste. Pagana keeruline on, kui ühel ministeeriumil on stipendiumist üks, teisel teine, riigikontrollijatel aga sootuks kolmas arusaam. Ka on oluline, et nii interpreedid kui heliloojad saaksid võrdse kohtlemise osaliseks loominguliste stipendiumide jagamisel. Praegu on need kaalud heliloojate kasuks kaldu.
Maksuõiguses oli teemana laual sponsorluse suurendamine ning see, et tulumaksmaksusoodustustega mittetulundussektorit kokku ei tõmmataks. Tulumaksu osas on probleemiks see, et isikliku pilliga meie esindusorkestrites või ooperiteatrites töötavad muusikud saavad teatud juhtudel küll pillikompensatsiooni, kuid see on tulumaksuga maksustatud. Sarnaselt tavalises asutuses isikliku sõiduautoga, mille kasutamist saab tööandja teatud määral maksuvabalt kompenseerida, on orkestrile oluline ju pill kui vältimatu töövahend.
Käibemaksuteemat kontserdipiletite osas ma siinkohal ei ava, kes soovib, võib selle teema kohta lugeda minu artiklist 21. X 2011 Sirbis. Küll fikseeris töögrupp vajaduse säilitada praegune soodusmäär raamatutele ja nootidele.