Muusika ulatub üle jõuluaja

Immo Mihkelson

Aastalõpusaginas jäi Ülo Kriguli ja Jaan Pehki oratooriumiks nimetatud teos „Jõulujõud” peaaegu märkamatuks. Kui lähemalt vaadelda, on selle tähendus laiemas plaanis üsna oluline.

Esiettekandel Eesti Raadio I stuudios olid laval Tallinna muusikakeskkooli sümfooniaorkester (dirigent Risto Joost) ja noortekoor (dirigent Ingrid Kõrvits), mitmes vanusegrupis ja eri pikkusega muusikud, sekka ka õppejõude  ja külalissoliste (Pirjo Püvi, Andres Köster, Priit Volmer). Helilooja vaatas pealt esireast, olles osa publikust, mida stuudiosse mahtus vähem kui esitajaid. Tekstimeister Jaan Pehk astus aga Miljonäri rollis ise lavale ja esitas paar laulunumbrit.

See oli noorteteos, nagu neid õppurorkestritele on aegade jooksul kirjutanud mõnigi eesti helilooja. Parasjagu vaoshoitud kompositsioonikeerukuse mõttes. Kohati suisa lõbus, üldmuljelt helge ja headust jutlustav. Paljudel noortel muusikutel olid peas jõulumütsid, riietuskood  näis vaba ja meeleolu ennem lõbus kui tõsiselt keskendunud. Muidugi tähendas see ka siin-seal kergeid komistusi ja ümber-nurga-noote, kuid see tundus pigem asjakohane kui andestamatu.

Teose sünnilugu osutab ühemõtteliselt Alo Mattiiseni kunagisele tegevusele. Paarkümmend aastat tagasi kirjutas ta samuti muusikaõppuritele naljatlevalt oratooriumivormis risotooriumiks nimetatud teose „Näärmed”. Ülo Krigul tegi mullu sellele muusikakooli orkestri tarvis uue seade ja nii sai tema uuest oopusest risotooriumi mõtteline  järg. Tegevusliini ja kujundeisse oli sisse toodud ühemõttelisi osutusi algallikatele: kust mujalt oli näiteks pärit Roheline Muna, mida Miljonär pakkus tühja kingikoti täitmiseks, kui mitte Mattiiseni samanimelisest risotooriumist.

Laulva revolutsiooni legendaarse lauliku Mattiiseni puhul on siiani päriselt selgusetu, kas teda peaks pidama rokkmuusikuks või heliloojaks selle sõna ranges mõttes. Tõenäoliselt kvalifitseerub ta mõlemaks. Erkki-Sven Tüürilt saadud bändi In Spe liidrina andis ta sellele grupile oma hääle ja kergitas selle masside teadvusse, konservatooriumi  diplomitööks kirjutatud sümfoonia andis aga märku suuremate vormide kujundamise potentsiaalist.

Tegelikult polnud Mattiiseni kahestunud roll mingi erand siinses kultuurmuusikas. Alates 1940. aastatest kirjutas enamik heliloojate liidu liikmeid tõsirepertuaari kõrvale usinalt estraadilaulukesi, 1960ndatel ristati üllatavalt palju džässi klassikaliste vormidega ning 70ndate põlvkond eesotsas Sumera, Kangro, Eespere ja teistega tõi loomingusse rokkmuusikast nopitud elemente. Neile järgnenud tulijate, kes kasvatasid pikki juukseid ega häbenenud  noodipaberiga mäslemise kõrval end ka oma bändiga laval näidata, seas olid juba ka Tüür ja Mattiisen.

Ülo Krigulisse ja tema loomingusse puutub eelöeldu sedavõrd, et tedagi teatakse kui vabast ajast rokkmuusikut ja džässilavadel tegutsevat pillimeest. Seda lisaks filmimuusikale ja tänapäevakõlaga heliloomingule, mis on leidnud soosivat vastukaja ka väljaspool Eestit. Temast on kujunemas oma põlvkonna üks edukamaid eesti heliloojaid. See on küll vaid oletus, kuid suure tõenäosusega mõjub žanriline mitmekülgsus ja füüsiline kokkupuude  erisuguste helienergiatega muusiku tegevusele ning mõttemaailmale viljastavalt.

Noortele muusikutele kirjutatud jõuluoratoorium vältis küll väliseid atribuute, mis võimaldanuks seostamist rokiga, kuid nootide vahel oli nii mõndagi silmatorkavat. Ma ei mõtle siinkohal tekstimeister Jaan Pehki eristuvalt esitatud Miljonäri „aariat”, mis oli heas mõttes mitteakadeemiline. Pigem oli see pulss, arenduste loogika, elusus, meloodiad, vahetu „nüüd ja siin”. Paar koorinumbrit, mis võiksid lastelauludeks kvalifitseeruda, olid Krigulil nii  orgaanilise ja kena meloodiajoonega, et need võiks omistada suisa Alo Mattiisenile, kelle meloodiatunnetuses oli kohati geniaalsuse sähvatusi.

See kontsertidemelus peaaegu märkamatuks jäänud noorteoratoorium möödus koos jõuludega. Jäid vaid märgid, mida see kätkes. Ja need on väga lootusrikkad.