Muusika teekond muuseumis

Muuseumide andmebaas MuIS täieneb pidevalt, kuid sinna ei ole veel kantud kõik muuseumis hoiul käsikirjad.

KRISTO MATSON

Muusikateoste käsikirjad on oluline allikmaterjal nii muusika uurijatele kui ka esitajatele. Sageli on kirjastamata heliloomingu puhul ainuke originaal­käsikiri või ümberkirjutus säilinud Eesti teatri- ja muusikamuuseumis. Kuidas aga muusika muuseumi jõuab ning millised on muusikavaldkonna ootused seoses käsikirjade uurimise, esitamise või kirjastamisega? Kuidas teha suurem hulk käsikirju digitaalselt kättesaadavaks? Millised on sealjuures õiguslikud piirangud ning kuidas käsikirjad eri andme­baasidest üles leiab?

Kuidas muusikat kogutakse?

Enne kui vaadata põhjalikumalt helitööde käekäiku muuseumis, on vaja saada selgust, kuidas ja milliseid käsikirju muuseum kogub. Uusi museaale võetakse vastu ja kogusid täiendatakse tänapäeval kogumispõhimõtete järgi.¹ Kui arvestada, et Eesti teatri- ja muusikamuuseum on oma ligikaudu 741 000 museaaliga kogude suuruse poolest teine muuseum, siis hoiavad täpselt määratletud kogumispõhimõtted valdkondlikku fookust. Muuseumi 94 tegutsemisaasta jooksul on kogumispõhimõtted olnud üldjoontes samad. Suuremad muudatused on tehtud viimase kümnendi jooksul, kui kokku­leppel teiste institutsioonidega on loobutud heliplaatide, salvestuste ja plakatite kogumisest. Neid kogub ja säilitab rahvusraamatukogu, kogusid dubleerida ei ole vaja.

Käsikirjad jõuavad muuseumi mitmel viisil. Sageli annab need pärast helilooja surma muuseumile üle pärija või teeb seda helilooja juba oma eluajal. Pärandusena on muuseumi kogusse jõudnud helilooja Heino Elleri käsikirjad, kokku 503 museaali: käsikirjad, visandid, ümberkirjutused ja variandid, fotod, kirjavahetus, esemed jm. Helilooja Veljo Tormise looming on jõudnud muuseumi paljuski kultuuriministeeriumi kaudu, kuid hilisema loomingu andis üle helilooja ise. Pole harvad juhud, kui muusikapärand jõuab muuseumi mitme allika kaudu: osa helilooja loomingust võib anda muuseumile pärija, aga pärandit lisandub ka sõpradelt või interpreetidelt ning teistelt institutsioonidelt.

Kui helilooja või tema pärijad annavad muuseumile hoida ja säilitada originaalse muusikapärandi, siis räägib see vastastikusest usaldusest. Sageli aitab isikuarhiivide, käsikirjade ja teiste materjalide muuseumi jõudmisele kaasa muuseumitöötajate pikaajaline, isiklik ja professionaalne suhtlus heliloojate või tema pärijatega. Tänapäevases kõnepruugis väljendudes on määrava tähtsusega valdkondlik kontaktivõrgustik.

Väga suur osa muuseumi käsikirjadest on aga ostetud. Tänapäeval võib see fakt üllatada ja viidata justkui muusikamuuseumi priskele rahakotile. Tegelikult on peaaegu kõik ostetud käsikirjad pärit 1950. aastate algusest kuni 1991. aastani, kui kultuuriministeeriumi juures tegutses heliloomingu ostukomisjon. Toona oli süsteem loodud nõnda, et peaaegu kogu komisjonile esitatud helilooming osteti ära ning iga teose käsikiri toodi pärast komisjoni koosolekut muusikamuuseumi. Nii on peaaegu poole sajandi jooksul jõudnud muuseumi väga suur ja oluline osa originaalloomingu käsikirjadest. Märkimisväärne on, et komisjon ostis nii sümfoonilist, lava-, koori-, kammer- ja džässmuusikat kui ka levilaule, seadeid, orkestreeringuid, laulu­tekste jms. Kel on põhjalikum huvi ostukomisjoni töö ja makstud honorari vastu, siis koos käsikirjadega anti muuseumile üle ka makstud honoraride nimekirjad. Väiksemal määral on muuseumi jõudnud käsikirju heliloojate sõprade-tuttavate või interpreetide kaudu.

Kuidas saab käsikirjast museaal?

Muusikule on noot või partituur harjumuspäraselt esitusmaterjal, mida saab laenutada, osta või rentida. Oluline muutus toimub siis, kui käsikiri on muuseumile üle antud ning helitööst saanud museaal. Sellest hetkest hakkavad käsikirjale kehtima museaalidele kehtestatud nõuded: nooti ei saa enam laenutada ega teha korduvalt valguskoopiaid, kuna nüüd on oluline käsikirja pikaajaline säilitamine. Muuseumil on kohustus museaale avalikkusele eksponeerida või vahendada, kuid see peab käima autori­õigusega kooskõlas. Helilooja, tema pärija või kirjastaja võib keelata teatud aja jooksul (digi)koopiate tegemise või digiteeritud nootide kättesaadavaks tegemise avalikes andmebaasides. Nii võib tekkida olukord, kus museaaliks saanud käsikiri on avalikkusele kättesaadav vaid piiratud tingimustel.

Museaaliks saamisel läbib käsikiri pika teekonna: see inventeeritakse, märgitakse peale ainulaadne museaali number, tehakse elektrooniline sissekanne infosüsteemi, skannitakse ja tehakse digifailid, laaditakse failid digihoidlasse, leitakse sobiv säilik ja koht arhiiviriiulil. Aja jooksul on toiminguid aina lisandunud.

Selgitamaks, kui palju toiminguist tehakse tänapäeval muuseumi jõudnud materjaliga kohe ning kui palju hiljem, kirjeldan kogu protsessi hetkest, kui käsikiri antakse muuseumile üle. Esmalt vormistatakse paberil üleandmise akt isikuga, kelle käest käsikiri saadakse. Sinna märgitakse üleantava materjali nimetus, hulk, seisukord jms, samuti lühike tulmelegend² ning üleandja kontaktandmed. Seejärel täidab muuseumi­töötaja muuseumide infosüsteemis ehk MuISis teabe eelregistreerimislehe, millega kinnitatakse käsikirja saabumine muuseumi.³ Edasi liigub käsikiri muuseumi kogu täiendamise komisjoni, kuhu kuuluvad peavarahoidja, teised muuseumi töötajad ning vajadusel eksperdid väljastpoolt. Pärast komisjoni vastuvõtuotsust ja vastuvõtuakti allkirjastamist alustatakse materjali inventeerimist, mis tähendab süstemaatilist materjalide läbivaatamist, alajaotuste loomist, säilikutesse panemist ning museaalidele numbrite pealekandmist. Inventeerimise käigus eemaldatakse käsikirjalt plastikosad, metallklambrid ja teised pikaajalist säilitamist takistavad materjalid. Ühe käsikirja inventeerimine võtab aega kümmekond minutit, suurte isikuarhiivide moodustamine võib võtta kuni aasta, kui seal on kokku 3000–4000 museaali. Inventeerimisel kantakse iga museaal eraldi MuISi, arhiivkogude koostamisel määratakse nimistud ning märgitakse kohakataloog.⁴ Niiviisi leiab museaalid edaspidi kiiresti üles, nende üle arvestuse pidamine ning näitustel eksponeerimine on tõhus. Museaali esmase sissekandega infosüsteemi algab omakorda pikem digiteekond, sest hiljem objekt mõõdetakse, digitakse, kirjeldatakse teaduslikult ning seotakse eri sündmuste ja isikutega.

Kui käsikiri on vastu võetud, kantud MuISi ja paigutatud arhiiviriiulile, on see uurijatele kättesaadav ja avalikust muuseumide infosüsteemist leitav. Paljudele muusikutele on suur üllatus, et MuISi kaudu võib leida muuseumis hoiul originaalkäsikirju. Kuna MuIS on riiklik infosüsteem igasuguste museaalide üle arvestuse pidamiseks, siis ei ole selle loomisel eraldi arvestatud otsingu- ja filtreerimisvõimalustega muusikažanri järgi. Seda enam on hea meel, et Eesti muusika infokeskus on loonud koostöös teatri- ja muusikamuuseumi, muusikafondi ning muusika- ja teatriakadeemiaga muusikakäsikirjade andmebaasi, kuhu on juba kantud väga suur hulk muuseumi kogu käsikirju.⁵ Andmebaas täieneb pidevalt, kuid sinna ei ole veel kantud kõik muuseumis hoiul käsikirjad. Põhjus ei ole praeguses muuseumitöös, vaid pigem aastatetagune. Nimelt on aastaid tagasi muuseumi jõudnud tuhandeid ühikuid materjali, mis on küll aktiga vastu võetud, kuid jäänud ajapuudusel inventeerimata ja lõpuni vormistamata. Kuni kõikide toimingute korrektselt lõpetamiseni ei saa neid käsikirju ka andme­baasi lisada, sest andmebaas eeldab unikaalset museaali numbrit. Töö selles suunas käib ning praegu leiab andmebaasi kaudu 13 621 muuseumi kogu teost, lisaks nende teoste uusversioonid, parandatud ja täiendatud variandid, lõpetamata ja poolikud variandid. Seega, andmebaasi kaudu on võimalik leida kokku üle 20 000 kirje. Olgu võrdluseks toodud, et aastatel 1971–1980 võeti muuseumi vastu kokku 149 910 museaali ning aastatel 1981–1990 116 799 museaali. Nii ulatusliku vastuvõtu tõttu on aja jooksul paratamatult tekkinud ootel tööde hulk, mida järk-järgult vähendatakse. Kõikidest muuseumi käsikirjadest on aga koostatud esmased loetelud ja nimekirjad, nii et kui teost andmebaasist ei leia, tasub muuseumiga ühendust võtta või tulla kohapeale nimekirju uurima.⁶

Riigimuuseumidel on kohustus kanda kõik oma museaalid MuISi, sealhulgas ka käsikirjad. Selline kohustus kehtib 2013. aastast, kui võeti vastu määrus „Muuseumide andmekogu asutamine ja põhimäärus“.⁷ Üleriigilises museaalide arvestamise ja haldamise süsteemis pole midagi halba, see kõlab e-riigile kohaselt. Paraku „unustati“, et nii mahukas andmesisestus eeldab ka lisaeelarvet ja -tööjõudu. Praktikas tähendab see, et eelkirjeldatud toimingutele lisaks tuleb muuseumitöötajal MuISi sisestada andmeid ka tagantjärele. Kui kaua aega kulub 700 000⁸ museaali ühekaupa sisestamisele, kui üks töötaja jõuab keskmiselt sisestada päevas 40–50 kirjet ja seda juhul, kui tal muid tööülesandeid ei ole? Kuna muusikaarhiiviga tegeleb muuseumis kolm töötajat, jätkub seda tööd ilmselt ka järgmisele põlvkonnale. Tööde kiirendamiseks oleme algatanud koostööprojekte ning kaasanud vabatahtlikke ja praktikante.

Üha rohkem tellitakse muuseumilt digimaterjale, nii Eestist kui ka välismaalt. Selleks tuleb käsikirjad ja arhiivimaterjalid skannida ehk digida. On arusaadav, et rohkelt e-teenuseid pakkuvas riigis soovivad muusika uurijad, interpreedid, meedia- ja haridusasutused üha enam kasutada digitaalseid käsikirju. Kultuuriministeerium on koostanud ka tegevuskava virtuaalse sisuga tegelemiseks järgmisel viiel aastal.⁹ Kuidas ja millal saab käsikirju massiliselt digima hakata, pole veel teada. Pealegi on diginootide kättesaadavaks tegemisel vaja arvestada nii autoriõiguse seaduse kui ka helilooja ning kirjastaja õigustega. Praegu skannitakse muuseumis käsikirju ja arhiivimaterjale tellimuspõhiselt. Pärast digikoopia valmimist lisatakse käsikirjafail muuseumide infosüsteemi digihoidlasse (pilve). Seal määratakse kasutusõigused vastavalt autoriõiguse seadusele või eelnevate kokkulepete alusel helilooja või pärijatega.

Ühe sümfoonilise teose käsikirja nõuetekohane digimine võib sõltuvalt lehekülgede arvust aega võtta kolm-neli tundi, mis tähendab, et see töö on aja- ja ressursimahukas. Koostööprojektidena on õnnestunud Arvo Pärdi ja Rudolf Tobiase käsikirjad tervikuna digida. Digihoidlasse on kantud kõik Pärdi käsikirjad, Tobiase omad suuremas osas. Väga suurt huvi tuntakse ka Kreegi, Elleri, Saare, Tormise ja paljude teiste käsikirjade vastu, mistõttu digimisvajadus aina kasvab. 2017. aastal vahendati muusikaosakonnas kogusid 445-le uurijale, kes tundsidki huvi peamiselt heliloomingu käsikirjade vastu. Võib-olla tasuks muusikavaldkonnal teha ühiseid jõupingutusi, et uue kultuuripoliitika alusdokumendi „Kultuur 2030“ väljatöötamisel oleks originaalkäsikirjade digimine üks selgelt sõnastatud eesmärkidest.

Eller ja Lemba

Eesti teatri- ja muusikamuuseumis on väga erilisel kohal Heino Elleri pärand, sest peale käsikirjade, fotode, dokumentide, kirjavahetuse ja esemete pärandas tema abikaasa Ellu Eller muuseumile heliteoste autoriõigused. Samuti tulid pärandiga kaasa Ellu Elleri sõlmitud kirjastuslepingud, mis kehtivad praegugi. Kirjastusega Eres seob muuseumi teose „Kodumaine viis“ kirjastusleping, Edition 49-le kuuluvad 33 teose või tsükli kirjastamisõigused. Nootide müügiarv ei ole suur, kuid trükitud noodid on muusika levimise väga oluline eeldus. Eesti autorite ühingu kogutud ja muuseumile edastatud info põhjal saame öelda, et Elleri muusikat mängitakse üle maailma, sama kinnitavad ka laekuvad autoritasud.

Muuseum on Elleri loomingut tutvustanud mitmel viisil. Vahest kõige mahukam ja silmapaistvam on olnud kolme sümfoonia toimetatud trükipartituuri väljaandmine 2012. aastal helilooja 125. sünniaastapäeval, samuti tokaata h-moll klaverile väljaandmine 2016. aastal. Sel aastal annab muuseum välja orkestriteosed fantaasia g-moll ning capriccio viiulile ja orkestrile.

Teine Elleri käsikirjade ning loominguga seotud pikaajaline projekt on kogu klaverimuusika salvestamine. Selle mahuka tööga alustas 2011. aastal pianist Sten Lassmann ning viimased teosed said salvestatud tänavu juunikuus. Salvestustest on tänaseks ilmunud kuus CDd firma Toccata Classics märgi all. Kokku on plaanis välja anda üheksa plaati ning trükitud ülevaade klaveriloomingust nii eesti kui ka inglise keeles.

Nootide kättesaadavusest või nende „lukustamisest“ on Sirbi veergudel pikemalt kirjutanud Eesti muusika infokeskuse direktor Evi Arujärv.¹⁰ Peab tõdema, et huvi muuseumis hoiul käsikirjade kirjastamise vastu ei ole väga suur. Peamiselt seetõttu, et muuseum saab kirjastamiseks välja anda vaid need käsikirjad, mis ei ole enam autorikaitse all. Kaitsealuseid teoseid saab muuseumis uurida, vajadusel neist isiklikuks kasutuseks ka digikoopia tellida, kuid kirjastamiseks tuleb sõlmida kokkulepe autori või tema pärijatega.

Artur Lemba teoseid on varem välja andnud kirjastus Eres, kahjuks kirjastusõigust omamata. Lemba autoriõigused kuuluvad pärimisseaduse järgi Eesti Vabariigile ning kultuuriministeerium on nende teostamiseks sõlminud lepingud nii Eesti autorite ühingu kui ka muuseumiga. Nootide väljaandmise ja täpsema tegevuskava saab muuseum planeerida pärast seda, kui ministeerium on andnud selged juhised, kuidas ja millistel tingimustel saab kasutada Lemba teoste esitamisest muuseumile laekunud autoritasusid. Nootide kirjastamine ja trükitud nootide kättesaadavaks tegemine võiks olla ka Lemba loomingu puhul esmane prioriteet.

Käsikirjad kultuuripärandi aastal

Muuseumidel on neli peamist ülesannet: kogumine, säilitamine, uurimine ja vahendamine. Praegusel kultuuripärandi ja Eesti riigi juubeli aastal on teatri- ja muusikamuuseumis käsikirjade tutvustamiseks koostatud näitus „Pühad käsikirjad“ ning alustatud koostöös heliloojatega käsikirjaõhtute sarja. Näitusel saab näha ja kuulda 18 helilooja käsikirju, alates Karl August Hermanni lauleldusest „Uku ja Vanemuine“ tuntuks saanud laulust „Kungla rahvas“ kuni nüüdisheliloojate Ester Mägi, Jaan Räätsa, Olav Ehala, Arvo Pärdi, Erkki-Sven Tüüri, Helena Tulve ja Tõnu Kõrvitsa helitöödeni. Käsikirjaõhtute eesmärk on teadvustada praegustele tegevheliloojatele, et neil on võimalus anda oma käsikirjad üle muuseumile, samuti juhtida tähelepanu mäluasutuse rollile kultuuripärandi pikaajalisel säilitamisel. On ette tulnud, et heliloojal ei ole mõne oma teose käsikiri või noot säilinud. Sel juhul saab ta muuseumist selle koopia. Pärast ostukomisjoni töö lõpetamist 1990ndatel on oma helitöid muuseumi toonud vaid mõned üksikud heliloojad, nii et viimase veerandsaja aasta jooksul on süsteemne käsikirjade muuseumi jõudmine lakanud. Käsikirja­õhtutel vaadatakse ka tulevikku, arutatakse selle üle, kuidas koguda arvutis loodud digipartituure või säilitada multimeediateoseid. Käsikirjaõhtute sarjas on oma teoste käsikirju muuseumile andnud nii Helena Tulve kui ka Tatjana Kozlova-Johannes.

Kristo Matson on Eesti teatri- ja muusika­muuseumi muusikaosakonna juhataja.

1 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kogumispõhimõtted, 7. XI 2014.

http://tmm.ee/images/pdf/19_Kskkiri_kogumis­phimtete%20kinnitamine-1.pdf

2 Tulme – kogum objekte, mis on muuseumi kogudesse vastu võetud.

Tulmelegend – tulme kohta sisestatud üldteave, mis sisaldab üleandmisega seotud infot ja tulme füüsilisi näitajaid, nt periodiseering, teema, mida objektid kajastavad, jms.

3 MuIS http://www.kul.ee/et/tegevused/­muuseumid/muuseumide-infosusteem-muis

4 2005. aastal võeti ETMMis muuseumikogu arvelevõtmiseks kasutusele MuIS (https://www.muis.ee/). Varem kasutati 1997. aastal loodud kultuuriväärtuste infosüsteemi ehk KVISi ning enne seda tehti nimistud trükimasinaga. Muusikaosakonna arhiivides on kasutusel kolm nimistut: 1) dokumendid, fotod ja kirjavahetus; 2) käsikirjad, 3) esemed.

5 Eesti muusika käsikirjade andmebaas http://www.emic.ee/?sisu=kasikirjad&mid=229&lang=est

6 Juba 1998. aastal võeti ETMMis kasutusele käsikirjade elektrooniline andmebaas, kuhu sisestati kõik kogude käsikirjad, sõltumata sellest, kas need olid inventeeritud. Kahjuks ei ole suudetud seda integreerida praeguse MuISiga ega Eesti muusika infokeskuse käsikirjade andmebaasiga.

7 Muuseumide andmekogu asutamine ja põhimäärus. Riigi Teataja I, 10. VII 2013. https://www.riigiteataja.ee/akt/110072013070

8 2005. aastast on ETMMis museaalide vastuvõtuaktid vormistatud MuISis, seega on viimasel kümnendil muuseumi vastu võetud ligemale 40 000 museaali juba infosüsteemi kantud.

9 Kultuuripärandi digiteerimine 2018–2023. Kultuuriministeerium, 2018. http://www.kul.ee/sites/kulminn/files/kultuuriparandi_digiteerimine_2018-2023_tegevuskava_1.pdf

10 Evi Arujärv, Kui muusika on lukus. – Sirp 22. IX 2017. http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/kui-muusika-on-lukus/