Muusika ja endorfiinid

Marju Raju

Nagu maailmas oleks veel vähe heietusi teemal „Milleks meile muusika?” Minu kuuekuune tütar oskab juba hinnata aktiivset muusikategemist. Väsimatult Mozartit tinistava voodikarusselli asemel teenib laia kahehambalise naeratuse hoopis „Põdra maja” (eelistatult liigutustega) esitav emme või issi. Mu „üliarenenud emakõrv” kuuleb lapse lalinast välja ka püüde ise mõnikord kaasa laulda. „Põdra maja” on muuseas üks minu salarelvadest, mis viib lapse tähelepanu kõrvale jonnihoolt, hirmult või ebaõnnestumiselt. Mitte siiski ainult see laul, vaid muusika üldse näib ühtviisi köitvat nii paarikuist beebit kui täiskasvanuid. Miks see nii on? Laulva revolutsiooni rahvana teame ju üsna palju muusika kaasaviivast mõjust, oleme seda omal nahal kogenud. Aga sellise väite taha vaadates tuleb mõista, et muusikal iseenesest mingit imejõudu ei ole. Ühtsustunne, soov midagi koos teha, kuhugi koos minna, saab alguse iga üksikindiviidi seest, mis omakorda viitab mingisugusele bioloogilisele alusele. Kusagil hakkab midagi nõrisema. See on organismi mõnuaine endorfiin, täpsemalt on need β-endorfiinid, mis vallanduvad ajus reaktsioonina muusikale. Skeem on järgmine: kui kuuleme muusikalist stiimulit, vallandub endorfiin, selle mõjul tekib emotsioon, mis väljendub mõõdetavas/jälgitavas käitumises ja kehalistes reaktsioonides (näiteks tõustakse spontaanselt püsti, voolavad pisarad, pulss sageneb). Reaktsioon muusikale oleneb stiimulist ja keskkonnast ning võib varieeruda üsna leebest kontserdisaali-kananahast (kuigi flöödid on jälle häälest ära) täieliku eufooriani, kui inimene võib massi hulgas käituda ette­arvamatult, isegi ohtlikult, suutmata seda hiljem enam täpselt mäletada või analüüsida. Endorfiin on opioidne peptiid, millest teine nimepool tähistab teatud molekuli tüüpi ja esimene viitab selle sarnasusele opiaatide ehk mõnuainetega. Nii et muusika võib põhimõtteliselt tekitada organismis narkojoobega sarnase ajukeemia. Seega oleneb konkreetsest retseptist ja doosist, kui kange „laksu” me saame. 

Tänu endorfiinide seotusele valukeskusega ajus, nende valu vähendavale mõjule, on juba päris palju uuritud ka muusika mõju valutundlikkusele. Enamik seda laadi uuringuid hõlmab muusika kui passiivse stiimuli kasutamist valuvaigistina ehk siis muusika kuulatamist valu tekitavas paratamatus olukorras. On leitud seoseid valutundlikkuse vähenemisega näiteks hambaarsti juures, kui kõrvaklappidest meelepärast muusikat kuulata, aga ka muusika­kuulamise leevendavat mõju vähi või krooniliste haiguste tõttu valu all kannatajatele.

On mõistetav, et seoses eetiliste tõeks­pidamistega ei korraldata tänapäeval enam eriti uurimusi, kus katseisikutele tehakse valu tahtlikult, või selliseid, kus juba mingil põhjusel valu käes vaevlejatelt oodataks lisaks veel ka aktiivset musitseerimist. Selle valguses väärib esiletõstmist üks hiljutine eksperimentaalne uurimus,¹ kus võeti vaatluse alla ka aktiivse musitseerimise mõju valutaluvusele. Korraldati rida eksperimente, kus pärast mitme­sugust muusikaga seotud tegevust paluti valu talumise mõõtmiseks katseisikutel hoida oma kätt võimalikult kaua jäävees. See tundub küll üsna humaanne viis, kuid ilmselt on igaühel olnud kogemusi külma veega ja midagi mõnusat selles pole. Võrreldes kontrollgruppidega, kes muusikaga seotud tegevuses ei osalenud, suutsid eelnevalt laulnud, pilli mänginud või tantsinud inimesed niimoodi tekitatud valu kauem taluda. Lisaks valutaluvusele uuriti ka muusikast põhjustatud afektiseisundit ehk n-ö muusikalist „laksu”, meeleseisundi hindamiseks kasutati küsimustikku, mille katse­isikud pidid täitma. Kõige tugema afekti said ise aktiivselt musitseerinud grupid, näiteks orkestriproovis osalenud, kelle mängu proovi jooksul pidevalt katkestati, aga mitte. Uurijad leidsid, et nii katkestati muusika loomulikku voolavust ja takistati sellest tuleneva võimaliku flow-seisundi teket.²

Uurijad arutlevad, kas tulemused võiksid olla seotud muusika evolutsioonilise põhjusega, milleks võiks (muu hulgas) olla ka inimestevahelist sünkroonset koostööd tagav mehhanism. Inimene on sotsiaalne olend, loodud elama grupis. Ometi ei ole meil kollektiivset teadvust, mis aitaks koos tegutseda. Vastupidi, ühised ettevõtmised nõuavad palju vaeva, et veenda grupi liikmeid koos tegutsema. Psühholoogiliselt on inimese esimene reaktsioon ju eitus. Samuti oleme pigem alalhoidlikud ja reageerime muutustele vastumeelselt. Järelikult on vaja mingit välist mehhanismi, mis soodustaks ühistegevust ja masside sünkroonsust. Muusika mõjul nõrisevad endorfiinid teevad olemise mõnusaks (isegi võimalik valutunne väheneb), see omakorda soosib suhtlemist ja koostöövalmidust, mis on eriti oluline mõne ühist jõupingutust nõudva tegevuse eel. Seega, koos musitseerimine aitab gruppi häälestada ühele lainele. Selline selgitus aitab mõista muusika ülitähtsat rolli paljudes valdkondades ja situatsioonides ka tänapäeval, näiteks sõjaväes, jumalateenistusel, aktusel. Muusikat, täpsemini koos musitseerimist võib pidada kommunikatsiooni supermehhanismiks, mis on alateadlikult (ehk siis teadvustamata ajukeemia muutuste tasandil) suhtlemisel keele kõrval abiks.

Mida veel võiks ära kasutada teadmistest muusika bioloogiliste ja psühholoogiliste mõjude kohta? Siinkohal varitseb oht laskuda stereotüüpidesse, kuid kas teilegi ei tundu, et muusikud on enamasti lahedad tüübid, head suhtlejad, empaatilised, huumorimeelega. Vähemalt minu tutvusringkonnas on just niisuguseid muusikuid rohkem kui teistsuguseid. Kui palju nendest isikuomadustest on arenenud seoses musitseerimise kui superkommunikatsiooniga, oleks siinkohal vaid spekulatsioon, kuid arvata võib, et tõde selles on. Koos musitseerimine paneb endorfiinid nõrisema, aga mitte ainult. Üheskoos musitseerimise eeldus on partnerite ülim jälgimine, mikro­liigutustele reageerimine, sõna otseses mõttes hingetõmmete sünkroniseerimine. Kui juba millegi niisugusega hakkama saada, on sõnaline suhtlus selle kõrval köömes.

Muusikal on nii enesestmõistetav osa meie elus, pole kahtluski, et seda ka koolis õpetama ja õppima peab. Muusikatunnid on alati olnud. Aga kas suudame neist uute teadmiste valguses maksimumi võtta? Laste enesekeskus, vähene empaatilisus, keskendumis- ja käitumisprobleemid ning kehvad suhtlemisoskused on Eesti koolide murekohad. Kui võtta aluseks teadmine, kuidas aktiivne muusikaga tegelemine võiks koostööoskuste arendamise kaudu „kaasproduktina” kaasa aidata loetletud probleemide lahendamisele, tuleks kaaluda, kas on mõistlik näha muusikaõpetuses traditsioonilist laudade ja tahvliga klassis toimuvat tundi, kus õpikulugemise, plaadikuulamise ja kontrolltööde kõrval ka vahelduseks mõni laul lauldakse. Peale laulmise oleks mõistlik soodustada ka pillimängu, muusika saatel liikumist. Guugeldamise ja You Tube’i ajastul ei ole mõtet veeta hulgakesi aega, et koos ühes ruumis fakte ja aastaarve õppida või lihtsalt muusikateoseid kuulata. Mõttekas on koos teha midagi sellist, mida üksi üldse ei saa. Koos laulda, pilli mängida ja tantsida on lõbus ja lahe ning nagu teadusuuringud kinnitavad, ei õpi me sel moel ainult paremini laulma, pilli mängima või tantsima, vaid ka paremini koos tegutsema ja looma pinnast ühiste eesmärkide saavutamiseks.

1   R. I. M. Dunbar, K. Kaskatis, I. MacDonald, V. Barra, Performance of music elevates pain threshold and positiive affect: implications fof the evolutionary function of music. – Evolutionary Psychology 2012,
nr 10(4), lk 688­–702.
2   Mõiste flow võttis kasutusele ungari psühholoogiaprofessor Csíkszentmihályi, kirjeldamaks ülima kontsentratsiooni seisundit, kus „kaovad aeg ja ruum“ ja mis võib tekkida inimesele meeldiva tegevuse käigus. Flow-seisundit on palju uuritud näiteks sportlastel, kes suudavad võistlustel oma sooritusele ülimalt keskenduda.