Mugavalt teisiti

Kes ootas, et tänavuse programmi tellimustöödes kajastub maailmatunnetuse muutus või muutlikkus ja eksperimenteerimiskihk, jäi pika ninaga.

GREGOR KULLA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eesti muusika päevad 16. – 26. IV Tallinnas ja Tartus. Kunstilised juhid Timo Steiner ja Helena Tulve, Tartu programmi kunstiline juht Märt-Matis Lill.

2022. aasta festivalil tõstatasid Helena Tulve ja Timo Steiner mitu küsimust. Miks me midagi teeme? Miks me nii teeme? Kas ja kuidas saaks või võiks teisiti? Miks me üldse tahame või ei taha teha teisiti? Ja mis me siis teeme, tunneme ja mõtleme, kui elu läheb järsku täiesti teisiti, ootamatult ja pöördumatult? Praegu tunduvad need küsimused pooleldi aktuaalsed, pooleldi ana­kronistlikud: ei möödu päeva, mil me endale oma privileegi meelde ei tuletaks. Õigem oleks ehk küsida, miks jätkata midagi harjumuspäraselt, miks takerduda või mugavusse vajuda. Kes selle mugavuse või harjumuspärase tõttu kannatab?

Ootasin ehk, et tänavuse programmi tellimustöödes kajastub selgemini maailmatunnetuse muutus või muutlikkus. Sellest tulenevalt eeldasin ka rasvasemat eksperimenteerimiskihku, kuid jäin pika ninaga. Tegin festivali teemale mõeldes otsuse keskenduda esiettekannetele ning teostele, mis jäid enim kõrvu või erinesid minu meelest mingil moel n-ö klassikalisest lähenemisest.

Trio 95 esituses kõlanud Liisa Hõbepapli „Last Step, Last White“ ehk „Esimene samm – see viimane valge“ (2022, esiettekanne) koosneb põhiliselt klaveril kootud mustrist, mis loob sekstoolliikumisega teosele sihikindla raami, millest astutakse välja vaid paariks hetkeks. Neil harvadel hetkedel on horisontaalsed harmooniad seatud justkui vertikaalseks, tuues külma helikoesse akvarellilikku lootust, et andestamatu kulg lubab pausi. Nagu pigment, mis näitab vees silmapilguks oma sära, kuid minetab pärast seda erksuse. Ärev hingetõmme oli kui viirastus ning andestamatu liikumine jätkub muutumatult sealt, kus jäi pooleli. Hõbepaplit saatis teost kirjutades Mina Loy luuletsükli „Laulud Johannesele“ XXVIII osa: „Astmed lähevad üles lõputult / Ja nad on valged [—] Värvilised lõpud / Sulanud mu / Ilmumise / Sünteetilisse / Puhtusse“1. Teose algul ja keskel, kuid eriti lõpus jäi mulje, et klaveri kõlalt hele, sammult karm partii oli keelpillidele kui puhtus, millega ühes või mille poole püütakse liikuda. Teos ilmestab püüdluse tahet ja paratamatust, kuid samal ajal hetkes kogetava sünteetilisust: ei saa olla astmed, mida mööda kõnnitakse, või puhtus, mille poole püüeldakse – saab üksnes kõndida ja/või püüelda. Trio 95 (Robert Traksmann, Marcel Johannes Kits ja Rasmus Andreas Raide) esitus oli viimistletud ning teose ideele truu. Habrast värvi ja kerget puudutust suudeti klaveril püsivalt hoida ning rabas keelpillide ühtsus tempos, dünaamikas ja strihhides.

Mari Poll ja Momir Novaković esitasid Eesti Filharmoonia Kammerkoori kõrval Eesti muusika päevade ühe tugevama kava.

Rene Jakobson

Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli kavas on kirjas, et Õie Olinda Sacherman on arvatavalt Eesti esimene naishelilooja, kes loonud elektroonilist muusikat. Kontserdil kõlanud lint on leitud teatri- ja muusikamuuseumi fondist. Sachermanil oli arvatavasti ligipääs Eesti Raadio tehnikale, millest annab tunnistust toona kasutusel olnud drossel-võnkekringide eriline kõla. Teoses on kasutatud tolle aja kohta üllatavalt ajakohaseid elektroonilisi lahendusi. Tema elektrooniline süit „Eestimaa rännakud“ (eeldatavasti 1950. aastatest) koosneb kolmest osast: „Vaikelu lumisel pankrannikul“, „Rongisõit läbi Vooremaa“ ja „Kevadöine mets“. Mind rabas süidi stiiliülesus ja -puhtus ning ajatus: Sachermani puhul võiks vabalt olla tegu mõne tänapäeva müramuusika autoriga, kelle loomingut Spotifys voogedastada. Lindikompositsiooni esimene osa toob kahe siinusheli ja taustamühinaga silme ette tuulise ja karge ranniku. Rongisõitu on Sacherman kujutanud abstrakselt lõbusalt ning erinevalt eelnevast osast pole siin püütud keskkonnahelisid imiteerida. Kolmandas osas on jäljendatud varahommikust linnulaulu. EMA kontserdil oli see kõige üllatavam leid ennekõike sellepärast, et väidetav Eesti esimene elektroonilise muusika helilooja on naine ja ka seetõttu, et katsetus on pärit 1950. aastatest.

Irina Zahharenkova tõlgenduses kõlanud Toivo Tulevi teos „shining through“ („kumab meist läbi“, 2022, esiettekanne) võiks olla Liisa Hõbepapli teose järg: mõlemad kujutavad samalaadset ideed, küll pisut teistsuguse nurga alt – õigemini teise teksti abil. Mõlemal on idee kirjeldamiseks samalaadne värvipalett. Tulev on teosele kaasa andnud al-Hamadani luuletuse: „pärastlõuna / ei mina ei sina / läbistab meid / valgus valgusest / pärastlõuna / valgus valgusest / kumab meist läbi / ei mina ega sina“2. Keerukasse, kuid tohutult väljendusrikkasse partiisse on helilooja põiminud ka n-ö klaveriülese liikumise. Kolmest osast koosnev teos kujutab peale kromaatilise laskuva motiivi töötluse protsessi kehatumast kehaliseks, millest andis kaudselt märku äkkpedaliseerimine esimeses, sahistamine teises ja kolmandas osas ning partituuri märgitud sisse- ja väljahingamine vahest enne teose lõppu. Värskelt vabrikust väljunud klaveri pedaalid liiguvad kui nuga toasoojas võis, sestap ei hakanud pedaali­vahetused hästi kõrva, see-eest sahistamist oli märgata küll. Nagu Hõbepapli oma on ka Tulevi teos impressionistlikult valge. Mõlemas jõudis värv kõrvu ringiga – samuti aimdus, et valge on värvide summa. Kui Hõbe­pappel on keskendunud värvile, siis Tulev valgusele, mis superpositsioneerib end endas ja teistes, tühistades ja taasluues seeläbi oma olematut olemasolu. Partituuri märgitud esimene sisse- ja väljahingamine vallandas justkui kuhjunud pinge, mis liikus lainena kolmemõõtmeliselt laiali ning kadus kui pigment veetilka, siin­kohal kui valgus valgusesse või pimedus pimedusse.

Arash Yazdani „Hurreh“ (2022, esi­ettekanne) tugineb samuti luulele: „Külmal talveööl / ei põle päikese ahi / nagu ka minu lambi kuum süda, / ja ükski lamp ei helenda nii nagu minu oma / samuti ei külmuta teda kõrgel sirav külm kuu“3. Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses kõlanud „Hurreh“ on rituaalse loomuga ning haaras oma läbipaistvusega. Protsesse oli hõlbus jälgida ning need töötasid ühes tekstiga mitmemõõtmeliselt: sisisemine ning vilistamine raamina kirjeldab süte hõõgumist, millele hakkab aegamööda peale kasvama monotoonne lausumine. Helilooja on teose kirjutamisel tuginenud pärsia keele (lisaks lori dialekti) formantidele ning kasvatanud sellest välja spektraalse kulminatsiooni. Alusheliks on võetud kontraoktavi D. Ülemhelide rida on ehitatud neljandast ülemhelist kuueteistkümnendani, korduvad ülemhelid on vahele jäetud. Teos on lauljatele katsumus, sest on valdavalt mikrotonaalne ning ka oktavi-, nooni- või septimihüpetega kaunistused ei ole vana rasva pealt teostatavad. Liikumised tõusevad valdavalt glissando’s ning veerandtoonides. Teose alguses ja keskel lahenevad need pidevalt allapoole, kuid lõpus tõuseb teos kui sütest vallanduv kuumus vilena lae alla. „Hurreh“ jäi enim meelde, sest oli üks vähestest teostest, mis erines teistest nii kõlalt kui ka kompositsioonitehnikalt. Lauljate tähelepanu ja kohalolek oli sedavõrd intensiivne, et seda jälgides oli mulgi tunne, nagu laulaksin. Kui EMPist midagi järele kuulata, siis Yazdani „Hurreh“ võiks olla järjekorras esimene.

ERSO kontserdilt Kaspar Männi juhatusel jäi enim kõrva Helena Tulve „Mäena vaikin ma paljust“ (2013), mis oli minule esiettekanne. Ka Tulve teosega on kaasa antud luuletus: „tasa, tasa / pudenevad kollased mägiroosid / kärestikumüha“ (Matsuo Bashō)4. Haikus on kujutatud Nishiko kärestikku ja maalitud pilt, kuidas Yoshino jõe kärestiku ramm puhub tuulde kollase mägiroosi õied (jaapani keeles yamabuki ’mäe hingus’). Ilm on tuuletu ja vaikne. Tulve kihiline teos kujutab allegooriliselt mäge, mis lööb vaikuses omaenese hinge tuulde. Teoses on kihistusi sedavõrd palju, et partituurita on neid jälgida peaaegu võimatu. Haarata võis meloodilisi liikumisi, mis hetkeks lainetena ookeanipinnalt tõusevad ning õige pea sinna tagasi vajuvad. Kärestiku müha kostub teoses distantsilt, esiplaanil on lenduvad õied, mille märkamine pole kaugeltki lihtne, vaid nõuab täit tähelepanu. Selle taustal kõlab tihti kristalne tuiklev (beating) niit, mille kärestik lööb meloodiaks hargnema. Teose lõppedes lendub veel kaks õit I ja II sooloviiuli vahelduvate flažolettidena, need pühib horisondile keelpillide sillal mängitud tutti laine. „Mäena vaikin ma paljust“ on esmapilgul tagasihoidlik, kuid pakatab sisust, milleni on tarvis ise jõuda: ta ei laiuta kuulaja ees avasüli, vaid temaga on tarvis dialoogi astuda, et ta end avaks. Ning siin ei piisa üksi kõrvast.

The Bright Future Ensemble’i esituses tuli täismahus esiettekandele Helena Tulve teos „Was It Light?“ ehk „Oli see valgus?“ (2020/2019). Teost saadab Theodore Roethke katkend luule­tsüklist „The Lost Son“ ehk „Kadunud poeg“, mis kõlab kohe teose algul otsekui kauge kajana: „Oli see valgus? / Oli see seesmine valgus? / Oli see valgus valguse sees? / Liikumatus tärkamas elule, / liigutamata siiski / Erkelus endastmõistetav hing / vaimustas kord sind. / Ta tuleb taas. / Ära liiguta. / Oota“5. Helilooja on saateks märkinud, et teos on kirjutatud enne suuri muutusi, teatava aimdusega, et midagi seisab ees, ehk mõnetise eelkajana. Nõnda on ka heliteosega: see võtab pidevalt ettearvamatu kursi ega lase endast viimse piisani aru saada. Mõistmatust süvendavad lühikesed improvisatsioonilised jupid partiides, kohatine segadus ning pealtnäha taotluslik sihitus. Läbi harmoonilise avaruse kõlava paigalseisu, üha kaalukamate ja tempolt raskemate liikumiste ning plokkflöödi laisa iseloomu joonistub teoses välja kõikehõlmav jõuetus. Teos justkui ei lõpe ära, vaid jääb lahendamatu küsimärgina õhku rippuma. Luuletuse lootusrikas lõppakord ei leia muusikast tuge ning tekitab sestap paradoksi: kas see oligi üldse valgus või sain millestki valesti aru? The Bright Future Ensemble on tämbraalselt eriilmeline ning elektroonika abil mitmekülgsete võimalustega kollektiiv, mille võimalused pandi tänavusel festivalil esimest korda proovile. Loodetavasti võib sellega tulevikus tihedamalt tutvust teha, sest ansambel tõotab olla heliloojatele otsekui lõbustuspark.

Tatjana Kozlova-Johannes ja Liis Kolle lõid Maarja Kangro „Klaaslapse“ ainetel muusikale ka visuaalse tahu. Muusikateatrilavastus „söövitab.tuhk“ on Maarja Kangro raamatus väljendatud tunnete helivaste ja tõlgendus. Kavas on kirjas, et lavastus käsitleb vaimset ja emotsionaalset seisundit, mille määravad kehasse ja hingeellu talletunud ning sinna lukustunud mälestused. Tuhastava protsessi käigus on peategelane muutunud läbipaistvaks, näidates otsekui nii oma füüsilise kui ka vaimse seisundi röntgenipilti.

Mari Poll ja Momir Novaković esitasid Eesti Filharmoonia Kammerkoori kõrval festivali ühe tugevama kava. Esile toon Elo Masingu teose „… becoming with …“ ehk „… muutudes koos …“ (2022, esiettekanne), mis kõneleb ühekssaamisest mitte kui võimalusest moonduda kellekski täiesti teiseks, vaid muutumisest koos teisega; mitte tunda sama, mida teine mõtleb või tunneb – tunda nagu koormaks olev kaasatundja –, vaid pigem võtta vastu ja luua võimalus astuda lähedus- ja vahetussuhtesse, millel pole midagi tegemist enda samastamisega teisega. Selgemini tuleb teose idee välja selle vormi kaudu. Viiulipartii koosneb kümnest n-ö kaardist, mida mängida, akordionipartii üheksast. Nende hulka olen arvestanud ka vaikuse. Mängijad nagu ka tantsija pidid partii enda sisse mängima. Kaarte hetke ajel kujundatud otsuste alusel välja käies tuli märgata, kuidas suhe materjaliga muutub – kuidas muutub kaartide tonaalsus – ning mil moel mõjutavad mängitavat materjali partneri materjal ja hetkeotsused – kuidas kõiguvad tempo, dünaamika ja tämber. Seega uuritakse teoses ühekssaamist intuitiivsete vastasmõjude ja tähelepanu kaudu. Missugune pinge tekib interpreedi ja materjali vahele? Kui tugeva säraka saab sellega kontakti astuv teine pool? Kuidas sellele reageeritakse? See teos on tähelepanuharjutus, mille taotlus oleks justkui kultiveerida sallivust või tingimusteta hoolt.

Eesti muusika päevade lõppkontserdil kõlas Tallinna Kammerorkestri esituses ja Andres Kaljuste juhatusel Marianna Liigi „Rõõmust ja kurbusest“ (2022, esiettekanne), milles väljendub helilooja vaade kurbusele kui taas­loovale tundele. Teose pealkiri pärineb Kahlil Gibrani raamatust „Prohvet“. See katkend kõneleb kurbuse ja rõõmu vastandamisest: „Mõned teist ütlevad: Rõõm on suurem kui kurbus, ja teised vastavad: Ei, kurbus on suurem. Aga mina ütlen teile, et nad on lahutamatud. [—] Tõesti, tõesti, te kõigute otsekui kaalud oma kurbuse ja rõõmu vahel. Ainult siis, kui olete tühi, seisatute te tasakaalus“6. Liigi teos põhineb samuti kontrastsel materjalil, nii harmoonia kui ka rütmi poolest. Dünaamiliselt paisuvat ja pisenevat liini ähvardavad äkiline sünkopeeritud motoorika, aktsentueeritud kvintoolid või kuueteistkümnendikud. Peamiselt kahe vastanduva liini kaudu kujutab teos paradoksaalset summat, milles mõlemad osapooled on selgelt tajutavad ega sula ka teose lõppedes tundmuslikult üheks. Nii ei leia teos endale lõpuks lahendust, vaid viskab justkui mündi õhku keerlema.

Samal kontserdil kõlanud Madli Marje Gildemanni teose „Three Studies on Plant Biology“ ehk „Kolm uurimust taimede bioloogia kohta“ teine osa „Transpiration“ ehk „Transpiratsioon“ erines kontseptsiooniliselt kõigest muust, mis tänavustel Eesti muusika päevadel kõlas. Helilooja kirjutab teose lühitutvustuses, et kujutab teose teises osas vee aurumist taime lehtedest ja muudest osadest ning loob seega kuulajaile helirännaku, mis kirjeldab inimesele tajumatut protsessi. Sellega pöörab Gildemann tähelepanu nähtusele, mis lubab otsida meil puhtust, sõita rongiga läbi vooremaastiku, kujutada valgust, mägiroosi lenduvaid õisi või rõõmu ja kurbust. „Transpiratsioon“ tõi fookusse muusika allika, millest inimene on end kõrgemale seadnud. Teos andis festivali teema toel Eesti muusikale perspektiivi, mille poole vaadata ka väljaspool festivali.

Brasiilia indiaanlaste, suja rahva seas levis arusaam, et inimesel pole oma laulu, kuid ta saab õppida teiste liikide laule, mida õpitakse spetsialistide, šamaanide abil, kes võivad kehastada end mõneks teiseks elusolendiks ning siseneda nende ruumi. Selle põlisrahva silmis on kõigil elusolenditel hing ning iga liik näeb end inimesena, kasutab keelt, tööriistu ja osaleb tseremooniatel, mille juurde kuulub tavaliselt muusika ja tants. Metssead, hiired ja mesilased elavad sujadega samasuguses külas, kus võtavad oma naha maha ja räägivad omavahel nagu meiegi. Metssead näevad üksteise meelest välja nagu inimesed, kuid hiired näevad välja nagu hiired. Igal loomaliigil on maailma nägemisel mõnevõrra omanäoline perspektiiv. Näiteks raisakotkaste maitsev tseremooniatoit tundub inimesele mäda­lihana.7 Fluminense’i ülikooli antropoloogiaprofessor Lima8 on kirjeldanud seda ühe teise Brasiilia põlisrahvaste rühma vaatepunktist. Jurunad arvavad nii: „Pekaarid mängivad enda arvates flööti, mis inimesele on lihtsalt kookospähkel (seest tühjaks söödud). Pekaarid närivad tühja pähklit, tekitades justkui vilistamist meenutavat heli, kuid selle heliomadused on pekaari kõrvadele sama rikkalikud kui meile flöödi omad“9.

Sujade meelest tugevdab üheskoos laulmine kogukonna sidemeid. Samas funktsioonis on ka teiste liikide laulude laulmine – nendega ollakse ühel meelel. Häälestatakse end nende sagedusele ning mõistetakse heli kaudu: nii sünnib üksmeel, mida pole tarvis tõestada. See heli ei pruugi kosta keskkonnast, vaid on midagi enamat või teistsugust – seesmist. Kuidas laulaksid liblikad, kui nad oleksid inimesed? Või kuidas kostab meie laul liblikatele? Madli Marje Gildemann on olnud teost kirjutades kui šamaan: ta õppis ära taimede laulu ning tõi selle arusaadavas keeles publiku ette.

Seega aitab „Transpiratsioon“ meil ehk ka oma elukeskkonda teisiti mõista ning näha end mitte sellest kõrgemal seisva, vaid sellega sümbioosis elava olendina – ökosüsteemi osana. Heli meelelahutuslikkuse kõrval oleks kasulik näha ka selle algset rolli – näha heli mõistmisvahendina. Vahest pole tuleviku kese enam lennukatel ideedel, meelelahutusel ega inimtekkelistel nähtustel, vaid millelgi avaramal ja laiemal, mis on seni jäänud igavusehirmu peletamisel silme all märkamata. Ehk pole tarvis võtta puiesteelt maha puid, et meie autoelu oleks kiirem, lasta metsas maha paar karu, et nad meid linnas ei hirmutaks, niita õuel muru, et tunneksime end rikkamana. Madli Marje Gildemanni teos on mõttevoog, mida võiks rohkem kohata nii muusikas kui ka omaenda mõtetes.

1 Tõlkinud Kadri Kosk.

2 Tõlkinud Toivo Tulev.

3 Tõlkinud Virge Joamets.

4 Tõlkinud Helena Tulve.

5 Tõlkinud Tõnu Pootsmann.

6 Tõlkinud Doris Kareva.

7 Anthony Seeger, Natural Species, Sounds, and Humans in Lowland South America: The Kĩsêdjê/Suyá, Their World, and the Nature of Their Musical Experience. – Current Directions in Ecomusicology: Music, Culture, Nature (1st ed.). Toim Aaron S. Allen, Kevin Dawe. Routledge, 2015, lk 89–98.

8 Tânia Stolze Lima, O dois e seu múltiplo: reflexões sobre o perspectivismo em uma cosmologia tupi. – Mana 1996, kd 2, nr 2, lk 21–47.

9 Rafael José de Menezes Bastos, Apùap World Hearing Revisited: Talking with ‘Animals’, ‘Spirits’ and other Beings, and Listening to the Apparently Inaudible. – Ethnomusicology Forum 2014, kd 22, nr 3, lk 287–305.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht