Mõttekilde fantaasialennust suvelavadel

Tiiu Levald

Ajendiks Birgitta festivali ooperilavastused        Olles värskete muljete kütkes seoses Albu vallas nähtud Urmas Lennuki Tammsaare teemadel mängeldud-komponeeritud ning lavastatud „Tammsaare varjus. Mari lugu” etendusest ning Katariina kirikus Iraanist pärit 30aastase lavastaja Homayun Ghanizadehi n-ö variatsioonidest teemal „Antigone”, kus samuti lubati oma fantaasiatel lennata ja antiikkreeka ainesega omatahtsi mängida, julgen arvata, et on vaimustav ja kohati uskumatu, kuivõrd  rabavaid kontseptsioone võib sünnitada andekas inimaju juba väga-väga mitmet kanti interpreteeritud teemade puhul. Tammsaare „Tõde ja õigus” on tänu lavastajatele (A. Särev, V. Panso. M. Karusoo, J. Tooming, E. Nüganen, J. Rohumaa, U. Lennuk) avanud vaatajale selle põhjatuna näiva teose äärmiselt erinevaist vaatevinkleist. Ka Mari kuju on need lavastajad ja erakordselt omanäolised osatäitjad (Aino Talvi, Raine Loo, Helene Vannari, Epp Eespäev  ja nüüd siis Ülle Lichtfeldt) näinud hämmastavalt erinevana, ehkki läte on sama. Kui Lennuki kohati „krutskilik” sõnaseadmine ja tegelaste hinge piilumine toob romaani juurde taas uue noore lugeja, on see ainult tervitatav!   

Uskumatu näis seegi, et nii traagilist ja aateist pakatavat teost nagu Sophoklese „Antigone” on võimalik sellise absurditeatrina peegeldada ja vaatajat psühholoogiliselt raputada (õõvastav lõpp: põrandalt pühitakse kühvlile ühe tahte- ja põhimõttekindla olendi peast välja jooksnud aju!). Selle asemel, et lavale tuua antiikkreeka tragöödiate traditsiooniline  kommenteeriv koor, on kõik tegelased pandud pidevalt tegema olematuid kärbseid peletavaid liigutusi ja näiliselt mõttetult sibama – linnamüüri ääres lehkab Antigone venna matmata laip ning elanikke vaevab lisaks kärbestele lämbe kuumus, veepuudus ja toidunappus. Need tegelased, kes peavad vastuvaidlematult alluma kuningas Kreoni tahtele, on rüütatud commedia dell’arte teatrist pärit Pulcinella särki, peas pikk tuttmüts, samast  pärit küürus olek on äärmiselt kõnekas. Meeltesse on jäänud Jean Anouilh’ „Antigone” Mikk Mikiveri lavastuse (1967) meeletuseni kruvitud, energiast tulvil pinge Antigone ja Kreoni (Iivi Lepik – Jüri Järvet, hiljem Heino Mandri) sõnaduellis ning tõestisündinud loo lõpu taevani kisendavalt valus alltekst tolles ajas. Praeguse lavastuse võti on mäng antud teemal ja põnevad rollivõimalused – loodan, et Elina Reinold pälvib tuleval teatripäeval preemia Antigone  rolli eest! Efekt on mõjus, sest iva pole kaduma läinud ja noores vaatajas on äratatud uudishimu algmaterjali vastu! Mis seos sellel kõigel on Birgitta festivaliga? Aga otsene.   

Eri Klas on festivali kavaraamatus publiku poole pöördudes öelnud: „Pakume alati midagi uut”. Ja seda on ka tehtud juba 2005. aastast saadik. Iga festival on pakkunud midagi igale maitsele: balletti, ooperit, suurvormi, nüüdistantsu ja jazzi. On olnud võimalus kuulda rohkelt väga häid lauljaid Venemaalt, aga ka meie noori ja juba maailmalavadel nime teinud soliste nagu Annely Peebot, Juhan Trallat, Ain  Angerit …   

Nüüd aga fantaasiatest. Kõigil neil aastail, mil Pirita kloostri varemete vahel on esinenud Dmitri Bertmani ooperiteater Helikon, nägime  äärmiselt põnevaid ja kõrgetasemelisi lavastusi: Poulenci „Karmeliitide dialoogid”, Šostakovitši „Leedi Macbeth Mtsenski maakonnast” ja Verdi „Falstaff”. Glucki „Orpheus ja Eurydike” Seekord avati festival Christoph Willibald Glucki ooperiga „Orpheus ja Eurydike”, kaasa tegi füüsiline teater Pan.Optikum Saksamaalt. Samalt maalt on ka lavastaja-kunstnik Georg Rootering, dirigent oli Andres Mustonen,  peaosas Miikael Bellini (Rootsi), solistideks ka Helen Lokuta ja Heldur Harry Põlda, trupis veel kontsertmeister Zoja Hertz, kammerkoor Voces Musicales (koori dirigenti kavaleht ei reeda!), Tallinna Kammerorkestri laiendatud koosseis ja tehniline abi Trikivabrik. Haaran kinni viimasest sõnast „trikivabrik”. Kui tegemist on, ja mitte ainult minu meelest, geniaalse teosega (loe ka Kristel Pappeli artiklit 13. VIII Sirbis) ja teostajaiks sellise kvaliteediga  lauljad, nagu sel õhtul kuulda saime, siis on kahju, kui väärtteose „visuaalne lisand” lahjendab muljet, mõjudes kohati lausa diletantlikult. 

Etenduse avastseenis, kus kaunihäälne ja oma ala perfektselt valdav kontratenor Bellini kaebleb Orpheusena kaotatud armsama pärast, ilmusid lae alla kangelaste alter ego’d, kelle hõljumine tekitas isegi mingi emotsiooni. Kuid etenduse kulgedes ei ilmunud nende liikumisse midagi uut peale pöörlemise iseenda  telje ümber finaalis. Kogu tehniline atribuutika üksnes segas muusika kuulamist. Lavastaja selgitab kavalehel: „Me töötame lavastuses suurte, aga lihtsate piltide ja allegooriatega, et lavapilt vormiks selgeid stseene ja märke, mis oleksid ideaalses kooskõlas muusikaga. Otsime lavalist vastet psühholoogilistele stseenidele.” Neis mõtteis on kaalukas tuum, ent kannatas just seos muusikaga. Teades Mustoneni põhjalikkust, usun, et ka tema soov oli süüvida psühholoogilisse  seisundisse, mille Gluck on Orpheuse kannatustesse kätkenud. Kuid juhtus midagi lausa kurioosset: tempod, mis autoril on nt Andante ja Allegro moderato, interpreteeriti enamasti lausa Lento’s ning dramaturgiline pinge hajus lõpmatult kestvasse staatikasse. Peaksin seda ooperit tundma päris korralikult: olen näinud Dresdeni ooperiteatri lavastust, videosalvestust Inglismaa uhkuse metsosopran Janet Bakeriga Orpheuse rollis,  dirigent Harnoncourt’i interpretatsiooni ja õpilastegagi selle ooperi aariaid lugematul arvul ette valmistanud – ometi kogesin jahmatusega, et lihtsalt ei tundnud mitmeid numbreid ära! Pean eriti kõrgele tõstma mütsi peaosalise ees, kes suutis sellises tempos esitada lõpuaaria „Che faro”.       

Muidugi ei saa maha vaikida Eurydike rolli täitnud Lokuta äärmiselt kõrget vokaalset taset: tema hääles kasvab pidevalt hea energeetiline laeng, mõtte intensiivsus ja sopranlikule särale on lisandunud tuumakas keskregister. Nauding on kuulata tema strihhide peenust ja nüansseeritust – selle taga  on ilmselt tema viiuldaja algharidus. Poisike Põlda on teinud väga suure arengu – kuulsin teda viimati samal laval Britteni kammerooperis „Kruvi keere” (see lavastus ja teostus püsib seni suveräänselt selle festivali kodumaiste ettekannete tipus) – tema kristallselge sopran kõlas Amori rollis liigutava siirusega ning tema lavaline vabadus ja suhtlus publikuga lausa hämmastas. Jääb vaid loota, et see musikaalne inimeselaps pärast loomulikku häälemurret  ikka muusika juurde jääb! Voces Musicales on säilitanud Risto Joosti käe all saavutatud kauni ja hea fookusega kõla ning musitseerimise paindlikkuse. Kammerorkestris mängivad ju parimad pillimehed, kuid täiendatud koosseis polnud saavutanud veel kõikjal ideaalset kooskõla, kummalised tundusid ka dirigendi äkilised fraasirõhud, mõjudes liialt raskepärastena ja kohati puudus seni kuuldud elegants.     

Küll aga on hea meel, et publiku ette toodi taas teos, mis teenimatult meie ooperilavadelt puudunud. Tasuks mõelda selle eheda variandi lavastamisele, sest meil oleks praegu ka hea Orpheuse osatäitja metsosopran Teele Jõksi näol (tema soolod Haapsalu vanamuusikafestivali  lõppkontserdil „Vivaldi inglid” annavad selleks suuri lootusi). Novaja Opera Moskvast Seekordne külalisteater oli Moskva Novaja Opera, mille peadirigent on Eri Klas. Kui Helikon on oma lavastaja nägu, siis see on ilmselt solistide teater, kellel on vedanud dirigendiga. Mõlemad siia toodud lavastused on külalislavastajate töö, tõsi, vägagi eriilmelised. Kasper Holteni (Taani) „Lohengrini” lavastust olin näinud  kevadel Tamperes seoses sellega, et Ortrudi rollis osales Lokuta (vt 13. III Sirp). Nüüd saan rääkida kahe õhtu erinevustest. Birgittal avaldasid muljet Jan Latham-Koenigi (Suurbritannia) dirigenditöö, äärmiselt nõtke orkester, kompaktne ja heakõlaline koor ning üllatavalt stiilitundlikud lauljad. Wagneri laulmisel puuduvad Venemaal traditsioonid, sest paus on olnud pikk, kuigi maailmalavadel ilma teinud Leonid Sobinovi ja Antonina Neždanova  Lohengrinist ja Elsast 1908. aastal Imperaatorliku teatri laval on räägitud legende. Lavastus ise on pildiliselt minimalistlik ja sisuliselt kasin. Lohengrinist on tehtud antikangelane, 

Kuningas Heinrich aga aheldatud ratastooli, kogu muinasjutuline ja sisuline mitmeplaanilisus on taandatud väga ühesele võimuvõitlusele „kes keda”. Kuid õnneks oli õhtus tänu lauljatele ja orkestrile küllaldaselt eredaid hetki. Kuningate kuningas oli meie Ain Anger! Tema hääle tämbrirohkus igas registris, perfektne stiilivaldamine, fraseerimise elegants ja täpsus ning persooni jõulisus, mis intensiivse  pilgu ja nappide žestidega kinnitati – kõik see lummas terve esimese vaatuse, kus tal nii ulatuslik osalus. 

Meeldiv Elsa oli Galina Badikovskaja – täiuslik hääl, hea laulukool, kaunite strihhidega  musitseerimine ja korrektne saksa keel. Jõulise hääle ja rollilahendusega olid Telramundi ja Ortrudi osatäitjad Andrzej Beletski ja Jelena Popovskaja. Ehk olid need karakterid liialt üheplaanilised, kuid häälte mastaapsus ja vastupidavus väärivad lugupidamist. Lohengrini osatäitjal Aleksandr Skvarkol on kahtlemata täisväärtuslik instrument Wagneri laulmiseks – siin on dramaatilise tenori sära ja läbilööki. Kuid roll oli taandatud väga  ühesele, mõttetult tänapäevasele kontseptile – kas pintsaklipslasest mafiooso, kel Telramundi tapmiseks kohe põuest revolver võtta? Ja see, et Elsa allus Ortrudi intriigile, andes järele naiselikule uudishimule ja murdes sellega Püha Graali tingimused, nagu ei pannudki teda eriti kannatama. Ja ongi vastuolu teose iva ja fantaasiate vahel. Minule jäi festivali tänavuseks lõppakordiks Rossini „Sevilla habemeajaja”.

Lavastaja  Elijah Moshinsky (Suurbritannia) ja dirigent Eri Klas paistavad olema ühises, väga vitaalses kunstilaevas – tabatud on Rossini ja Beaumarchais’ mängleva, krutskeid täis loomingu iva. Ka siin oli ajastut nihutatud meile lähemasse, kuskile quickstep’i moesoleku aega, doktor Bartolost on tehtud tõesti tohter, kelle eestoas ootel patsiendid: kohe-kohe sünnitama hakkav noor ema lapsevankriga, kipsis jalaga mees ja meditsiiniõdede kari, serenaadi mängivale  seltskonnale ja juuksurist Figaro klientidele on antud eredad karakterrolli võimalused jpm. Kuid, mis kõige olulisem, muusika on jäänud väärilisele pjedestaalile: korduvale muusikale on leitud vaimukad misanstseenid ja pildivahetusedki on nutikalt muusikasse paigutatud. Lauljatest jäi eredaimalt kõrva-silma Vassili Ladjuk Figarona. See oli väga suur ootamatus: Rossini stiil, koloratuuride kergus, pea  laitmatu itaalia keel, sealjuures väga tiheda tämbraalse kvintessentsi ja kõlajõuga bariton pole just igapäevane nähtus tänases laulumaailmas. Novaja Operas pole ilmselt ühtki kesise häälega lauljat ja lavastaja käes oli ka mängulises mõttes hea materjal. Nagu doktor Bartolo rollis Anatoli Grigorjev, kelle hääl reetis küll mitte enam esimest noorust, kuid stiil oli igati rossinilik ja karakter heas koomika võtmes. Võib-olla oodanuks Rosinalt (Galina Koroleva)  koloratuuride kergemat käsitsust, Almavivalt (Georgi Faradžev) lisaks stiilsele fraasile ja väga lobedatele koloratuuridele suveräänsemaid tippkõrgusi ning Basiliolt (Aleksei Antonov) korrektse laulmise kõval ka enamat koomilist joonist, kuid see kõik ei rikkunud üldmuljet ega vähendanud ülimalt positiivset meeleolu. Heas tempos ja misanstseenide vaimukusega lendas saali kummagi vaatuse finaal – selline Vivace ja Allegro on võimalik vaid esmaklassiliste  laulu- ja pillimeestega. Järgmiste kohtumisteni Birgittal!