Mendelssohn ja Feigelson Lassmanniga

Toomas Velmet

„Violino bis!”: Jossif Feigelson (tšello, USA ) ja Peep Lassmann (klaver) 27. X Estonia kontserdisaalis. 27. oktoobril esitati Estonia kontserdisaalis kogu Felix Mendelssohn Bartholdy looming tšellole ja klaverile. Mendelssohn on väga täpselt planeerinud oma loomingu mahu eelnimetatud  koosseisule nii, et see mahuks ühe täismõõdulise kontserdi kavva. Neid teoseid on neli ja need on väga eriilmelised, sest on kirjutatud autori väga lühikese eluea (38) ligi kahekümne aasta jooksul. Varaseim oopus 17 kannab pealkirja „Kontsertvariatsioonid”, millele järgnevad juba autori küpsemast perioodist Sonaat B-duur op. 45, Sonaat D-duur op. 58 ja lisaks veel üks „Sõnadeta laul” op. 109. Nii ongi õige reastada need teosed kontserdikavaks,  mida interpreedid olidki teinud. Ega Mendelssohni tšellolooming ei ole esitussageduselt võrreldav neile eelnenud Beethoveni ja järgnenud Brahmsi sonaatidega, kuid seda põnevam on neid aeg-ajalt kuulata.

Varasematest ettekannetest meenub möödunud sajandi seitsmekümnendate esimeses pooles siinsamas Estonia kontserdisaalis kuuldud D-duur sonaadi väga meeldejääv esitus jaapani tšellistilt Ko Iwasakilt (1970. aasta Tšaikovski  konkursi III preemia). Pean siin lisama, et toonasest esitusest inspireerituna ilmus sama sonaat ka minu kavadesse koos Moskva pianisti Niina Lominadzega. Viimane on oluline seepärast, et äärmiselt raske oli tollal ja üsna tõenäoliselt ka tänapäeval leida pianisti, kes üldse nõustuks mängima Mendelssohni sonaate, kuna nende klaveripartiis on ühes ajahetkes justkui liigpalju noote (eriti paremas käes), mis teeb keerukaks kõlalise partnerluse  tšelloga. Aga see asjaolu ei vähenda absoluutselt Mendelssohni tšelloteoste muusikalisi väärtusi, vaid ainult piirab nende esitussagedust. Eesti Kontserdi eduka sarja „Violino bis!” seekordne külaline oli meie kontserdipublikule vana tuttav tšellist Jossif Feigelson USAst, kelle partneriks meie pianist Peep Lassmann.

Ma ei ole kunagi uurinud ega ka otse küsinud, kust on pärit partnerite tutvus, kuid võin oletada, et ajaparalleelist Moskva konservatooriumis 1970ndate alguses. Mina mäletan Feigelsoniga seotud skandaali 1969. aasta konkursilt linnast, mida siis nimetati Kišinjoviks, kus vaieldamatult võidule pretendeeriv 15aastane Feigelson Riiast diskvalifitseeriti pärast esimest vooru, kuna konkursi reglement nägi ette osavõtjate vanusepiirangu vahemikus 16(!)–32 eluaastat. See žürii sigadus siiski ei takistanud Feigelsonil hiljem edu saavutamast Tšaikovski konkursil (1974) ja eriti J. S. Bachi  konkursil (1976) – mõlemat õnnestus ka minul kuulata. Siin ei maksa lasta end eksitada Eesti Kontserdi kavalehel kirjutatust, nagu oleks Feigelson nimetatud konkursside võitja. Teatavasti antakse konkurssidel välja palju preemiaid, seda eriti Tšaikovski-nimelisel, ning tõepoolest on premeeritud kõik laureaadid, kuid võitjaid on ikkagi üks. Asjaolu, et Feigelson sai Tšaikovski konkursil 8. preemia ja Bachi konkursil 3. preemia, ei vähenda sugugi tema  väärtust muusikamaailmas. Pigem tõestab tema õigusi oma kohale küsimus, kus on teda nendel konkurssidel edestanud Seta Baltajan (Bulgaaria) või Yvan Chiffoleau (Prantsusmaa). Seega saab teha ainult ühe banaalse, kuid õiglase järelduse, et konkursifinaalide tulemused on hädavajalik baas muusiku karjäärile, kuid edasine sõltub igaühe jätkuvast võimekusest.

Kontserdi avateos „Kontsertvariatsioonid” andis nagu suunised kogu kava esituseks.  Äärmiselt täpne, perfektne ja partneriga arvestav esitus pianistilt ning nii kõlaliselt kui tehniliselt kuuldavalt hajevil esitus tšellistilt. Põhjusi ei oska pakkuda, sest seesuguseid ei peaks ühtki olema. Ajapikku alguses serveeritud pilt paranes, kuid tähelepanu kontsentreerus ikkagi pianistile, sest see esitus oli kindlasti parim, mida kunagi Mendelssohni klaviiride esitustest kuulnud olen. Ei, tegu ei olnud kõlalise domineerimisega ansamblis, mis  seesuguse noodirohkuse juures on tänapäeva kontsertklaveritel tavaline, vaid just vastupidi. Äärmiselt tundliku partnerluse juures oli kogu klaveripartii selgelt välja kuulatav – ükski detail ei jäänud märkamata ega väärtustamata, mida siiski tšellisti puhul kahjuks väita ei saa. Mendelssohni tšelloloomingu kohta võib ju kõige üldisemalt öelda, et „Kontsertvariatsioonid” ja Sonaat B-duur on suurepärased teosed, juhul kui Sonaat D-duur ja „Sõnadeta laul” liigitada šedöövrite hulka. Nii nad kõlasid ka Feigelsoni-Lassmanni kavas.

Mida kaugemale kavas, seda rohkem tasakaalustus partnerluses ka tšellisti kaalukus ja kava teise poole õnnestumised nagu D-duur sonaadi Allegretto scherzando ja eriti Adagio ning lõpuks „Sõnadeta laul” tuleb ka kogu kontserdi tippudeks lugeda. Feigelsoni tippväärtused pääsesid siiski maksimaalselt maksvusele alles lisaks esitatud Robert Schumanni palas „Mit Humor”  tsüklist „Viis pala rahvatoonis”. Kõigele vaatamata tuleb täistänulikkust väljendada pianist Peep Lassmannile: tema esinemine oli nauditav algusest kuni lõpuni ja kuigi võis ju arvata, et Mendelssohn peaks Lassmannile sobima, ei osanud karta, et see ühel sonaadiõhtul nii kümnesse kukub. Veel valmistab heameelt, et Eesti Kontsert ei karda, ja õigustatult, enam tühja saali, kui laval on ainult kaks esitajat ning esitamisele  tulevad sonaadid. Lähitulevikus on sarnaseid veelgi ette nähtud, näiteks samas sarjas 17. novembril Aleksandr Sitkovetski (viiul) ja Wu Qian (klaver) oma žanri tippsonaatidega Griegi, Brahmsi ja Francki sulest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht