Meisterlikult ja tõusujoones

Tõnu Reimann

„Eliitkontserdid V”: Arvo Leibur, Ivari Ilja ja Tallinna Keelpillikvartett 11. XII Estonia kontserdisaalis. Aasta viimasel Interpreetide Liidu ja Eesti Kontserdi ühistööna toimunud kammerkontserdil Estonia kontserdisaalis olid esinejateks viiuldaja Arvo Leibur, pianist Ivari Ilja ja Tallinna Keelpillikvartett. Kavas olid romantilised teosed XIX sajandi lõpust: Brahmsi Teine sonaat viiulile ja klaverile, Ysaÿe „Andante Opus Posthumus” ning Chaussoni Kontsert viiulile, klaverile ja keelpillikvartetile. Need teosed on kirjutatud aastatel 1885–1891, kuid on sellest lühikesest ajavahemikust hoolimata väga eriilmelised. Brahmsi sonaadi helikeele intiimne romantilisus ja vormiline küpsus kõrvuti noore Ysaÿe virtuoosse tehnikaga pikitud poeemilaadse „Andante” ja Chaussoni hilisromantilis-eelimpressionistliku suurteosega andsid kuulajatele aimu mitmekesisusest, mis valitses sajandilõpu Euroopa muusikaelus. Brahmsi sonaadi A-duur op. 100 esimestest helidest peale eksponeerisid Arvo Leibur ja Ivari Ilja selle õhtu põhilisi väärtusi: viiuldaja ilus, puhas toon, mis kandis saalis ka vaikses dünaamikas, täpselt tasakaalustatud ansamblimäng pianistilt, lisaks mõlema muusiku meisterlikkus – muusikategemise köögipoole perfektne valdamine, üksteise kuulamine, maitsekus. Sonaadi esituses domineeris lüüriline alatoon, mis mingil määral kaldus üle ka keskmise osa Vivace lõikudele ja viimase osa tunglevale peateemale. Eugène Ysaÿe looming pakub keelpillimängijatele veel rohkesti avastamisrõõmu ja -võimalusi. Tema teoste kõlapilt on värske, isikupärane ja lähtub viiulist. Leibur demonstreeris selles virtuoostehnilist üleolekut ja terviku haaramist. Kulminatsioon oli koostöös pianistiga hästi ette valmistatud ja mõjus.

Kontserdi teine pool oli pühendatud Ernest Chaussoni Kontserdile D-duur op. 21, mille esitust võib pidada väga õnnestunuks. Solistide ja kvarteti vahekord oli heas tasakaalus; vahel kipub kvartett kahe solisti vahel liigselt tagaplaanile jääma, mille tõttu on teost parema kõlalise tasakaalu saavutamiseks esitatud ka kammerorkestriga (R. Capuçon). Ettekandest ei saanud pideva pinge demonstratsiooni, mida sageli ette tuleb ja mis väsitab, vaid jäeti ruumi ja aega teoses peituva ilu väljamängimisele. Oma osa meeldivas kõlapildis oli muidugi Ilja hästi diferentseeritud klaveripartiil – kui palju on selles loos pianistil teksti!

Esitus äratas mõtiskluse tempost kui väljendusvahendist ehk sellest, millisel määral on muutunud selle käsitlus  interpretatsioonis viimaste aastakümnetega. Carl Flesch ja Artur Schnabel on Brahmsi viiulisonaatide redaktsiooni varustanud soovitavate tempomuutustega, et muusikateksti eriilmelisust paremini esile tuua. Need tempolised kõikumised olid veel eelmise sajandi esimesel poolel suured. Soomlased on koostanud tabeleid Sibeliuse Viiulikontserdi finaali erinevate esituste kohta, kus 1930-1940ndate salvestustes (Jascha Heifetz, Ginette Neveu) tempod kõiguvad läbi osa umbes 40 löögi võrra, tänapäevasemate esituste (Christian Ferras, Leonidas Kavakos, Pekka Kuusisto) tempomuutused jäävad aga umbes kümne löögi vahemikku. Huvitavad tendentsid.

Kontsert möödus algusest lõpuni tõusvas joones, isegi lisapalaks esitatud Sicilienne (teine osa kontserdist) oli kordamisel veelgi paindlikum ja erksam.