Meister katsetab ja mängib

Heili Vaus-Tamm

Tambergil on olulisi orkestriteoseid, aga tema suhtes vokaali ning luulega on midagi ainuomast.

60 aastat muusikat kirjutanud (mitte vana-) meister Eino Tamberg näitas oma esiettekandes kõlanud lugudega, et on jõudnud rahutusse otsinguperioodi. Uute kõlavärvide-rütmide kaskaad ja vokaaliarmastus lasevad selginedes oodata uut tähtteost. Ning just vokaal?anris. Tambergi kui helilooja kontos on olulisi teoseid sümfooniaorkestrile, aga tõmme vokaali ning luule poole on midagi talle ainuomast.

Eino Tambergi ametlik looming algab lauludega: aastanumbriga 1945 seisab nimekirjas esimesena ?Hiline ärkamine? vokaalile ja klaverile, järgmiseks ?Kätkilaulud?. 1955 kirjutab ta ?Viis romanssi Sandor Petöfi sõnadele?, mis on üks tema esitatavamaid teoseid. Ise on ta nimetanud neid laule koos oratooriumiga ?Amores? oma lemmikuteks. Tuntumatest vokaaliga seotud teostest veel ?Öölaulud?, lühiooper ?Olevused? ja kolm täispikka ooperit. Ja kustumatult on kõrvus Tambergi tekstivalik ? tundlik, meeleline, sügavalt puudutav. Tambergi sensuaalsus on pehme, mitte lahtiselt ärritav ega Sumera üleskeeravalt erutav.

 

Õnnelik meister

uurib armastust

 

Eino Tamberg näib endast läbi laskvat nii palju luulet, et ei raatsi oma loomingus piirduda vaid ühe poeedi või luuletusega. Nii on tema suuremad vokaalteosed omamoodi luuleantoloogiad: ?Öölaulud? 6, ?Amores? 13 ja üdini sobiva nimetusega ?Armastuse antoloogia? jällegi 13 luuletaja tekstidele. Uskumatu hulk! Ja kui ?Amores?es? on aega oratooriumi jagu, siis 15minutilises (!) ?Armastuse antoloogias? on tekstid lühendatud ja segi hakitud. Mõnelt luuletajalt vaid rida: Matthias Claudiuselt (1740 ? 1815) juhtlause ?Armastust miski ei peata?, Louise Labelt (1524 ? 1566) ?Veel suudlusi! Veel, veel ja ikka veel!?. Ka luuletajate daatumid teksti juures annavad antoloogialikkust juurde. Õnneliku mehe (ise tunnistab) Eino Tambergi kokkuvõte armastusest läbi aegade.

?Antoloogias? on valdavalt ühtse helikeelega Tambergi kohta lausa kaleidoskoobina vahelduvat muusikalist materjali. Ja peadpööritavat luulekarusselli. Kord toimub kannapööre muusikas, kord luules, kord mõlemas koos. Tahaks kinni pidada ja hüüda: oot-oot! Aga Tamberg anno domini 2003 on selline ? veiklevalt rahutu stiiliga. Omamoodi põnev ja kindlasti väga ootusärevust tekitav.

Ka Tamberg anno domini 2005 on sarnane ? seda aastanumbrit kannavad ?Dialoogid? t?ellole ja klaverile. Dissonantne motoorika, kõikvõimalikud võtted t?ellol (sahinad, fla?oletid, löögid korpusel, teisel pool roopi mängimine) ja klaveril (kumin klaveri seest keelte tõmbamisel). Helilooja justkui ütleks: ma võin ka nii kirjutada. Teosest jäänud tervikmuljes aga on kuskilt maalt kahju temale seniomasest südamlikkusest, meelelisusest ja dramatismist.

 

Tambergi dramaturgianne

on väärtus

 

Kui neid uusi värve annaks ühendada läbiva dramaturgilise kulgemisega, oleks vahest allakirjutanu ootus täidetud. Ja kohati see nii ?Dialoogides? ka on: algusosas ülal nimetatud võtetega kujundatud ähmasest tühjusest hakkaks justkui midagi looma. Järgnevad impressionistlikud kõlad, haprad glissando?d. T?ello hakkab laulma, õhku täidavad viimseni pingestatud üksikud kõlad. T?ellist Aare Tammesalu ja pianist Lea Leiteni interpretatsioon on äärmuseni pühendunud.

Muudest ettekannetest jäid eredamalt meelde klarnetist Toomas Vavilovi reaalsuse piiril piano ja metsosopran (Tambergi lemmik-hääleliik) Helen Lokuta sume keskregister ja emotsionaalne esitus.

Igatahes tekitas kontsert soovi peatselt Tambergi uusi teoseid kuulda. Ja helilooja produktiivsus annab selleks ka lootust, alles ju oli tema Tuubakontserdi igas mõttes õnnestunud esiettekanne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht