Meie ajastu rituaal

„Drummingu“ esitajatel ei olnud taotlust kellelegi meeldida ega üldse mingisugustki poolehoidu tekitada – just see mõjus tõeliselt värskelt.

KIRKE KARJA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vambola Kriguli doktorikontsert „Drumming“ 18. V EMTA suures saalis. Löökpillidel Adam Jeffrey, Anni Karu, Reno Kokmann, Atis Kriškāns, Vambola Krigul, Gertrud Leopard, Brita Reinmann, Heigo Rosin ja Robert Valdna, lauljad Andrea Kuzilov, Laura-Liis Kütt ja Aveli Meeles, pikoloflöödil Tuule-Helin Krigul. Kavas Steve Reichi „Drumming“ (1970-1971).

Mõni päev tagasi sattusin mittemuusikutest tuttavatega vestlema hiljutistest elamustest ning oh seda üllatust ja nördimust, kui jutuks tuli Steve Reichi „Drummingu“ Eesti ettekanne: nüüd tuleb ju taas oodata mitukümmend aastat kõikide asjaolude kokkulangemist, enne kui avaneb uus võimalus seda kuulda! Selle teose esitamine nõuab suurt hulka väga häid löökpillimängijaid, võimekat ansamblijuhti ning kalleid instrumente, mis omakorda vajavad piisavalt suurt lava ja hea akustikaga ruumi. Ka produktsiooni terviklikkuses ei tehta Steve Reichi muusikat esitades tihtilugu allahindlusi.

Peale muusikalise ettevalmistuse pandi selgi korral rõhku visuaalsele elamusele: muusikute taga oli hiigelsuur ekraan, millelt võis vaadata reaalajas lähikaadreid nende mängust. Ma pole kindel, kas alati on vaja siduda muusika kogemine muude aistingutega. Helide kõrvale millegi vaatamine võib tekitada teistsuguse ja põneva kogemuse, kuid võib ka tähelepanu oluliselt eemale juhtida ning isegi ärritada, kui kontseptsioon pole terviklik ega läbi mõeldud.

Tänu ekraanile sai sel kontserdil jälgida muusikute igat silmapilgutust, oleks võinud näha ka nende kahtlusi, kui neid oleks olnud. Ekraanilt oli näha muusikute peenelt läbi mõeldud lavaline olek, mis avaldus igas detailis. Löökpillimängijad meenutasid Fritz Langi kultusfilmi „Metropolis“ töölisi, kes maa-aluses linnas mehaaniliste liigutustega masinaid taltsutades maapealset maailma üleval hoidsid. Tahes-tahtmata tekitasid anonüümse ühetaoliseks kasvatatud rahva­massiga paralleele ka „Drummingu“ esitajate ühesugused kostüümid (kõige tavalisemad sinised teksased ja must triiksärk), igasugune emotsioonide ja isikliku väljendusvabaduse puudumine. Mitte keegi pole teistest tähtsam ega vähetähtsam, kõik töötavad ühe idee nimel – leida võis palju eri sümboleid. Näha sai vaid väheseid vajalikke signaalliigutusi: „Drummingu“ esimese osa saabuvatest muudatustest andsid märku napid pilgud ning minimaalsed žestid.

Steve Reichi „Drummingu“ esitamine nõuab suurt hulka väga häid löökpillimängijaid, võimekat ansamblijuhti ning kalleid instrumente, mis omakorda vajavad piisavalt suurt lava ja hea akustikaga ruumi. Vambola Krigulist (vasakul) saab aga Eesti esimene doktorikraadiga löökpillimängija.

Marek Vilba videokaadrid

Õhtu mõjus suisa paradoksaalselt: hoolimata suurest produktsioonist andsid minimaalseks lihvitud muusika­välised liikumised ruumi just muusikale. Teiseks oli selle emotsioonitu ja masinliku esituse taga maailm, mis polnud eelnevalt üles ehitatud valmis etendus. „Drumming“ koosneb väikestest muudatustest, mis võivad juhtuda praegu, kuid ka kümme sekundit varem või hiljem. „Drumming“ võib kesta 55–75 minutit ning teose pikkus sõltub korduste arvust. Kriguli juhtimisel kestis teos soliidselt umbes üks tund, kuid mind oleks huvitanud ka pikem versioon, mis oleks andnud võimaluse viibida igas kõlamassiivis veelgi kauem.

Rõhutan, et emotsioonitus ja isikliku väljendusvabaduse puudumine ei ole etteaste väärtust puudutav hinnang. See mõjus fantastiliselt. Mulle näib, et tunnetega laetud muusikat on nii palju, et see ei saa kuulajale ammu enam ligilähedaseltki sama tugevalt mõjuda kui tegijale (autorile, esitajale või etendajale), kes teeb ju muusikat mingil talle endale tähtsal põhjusel. Olen tundelisest väljenduslaadist väsinud. Mida rohkem üritab mõni artist mulle kui kuulajale meeldida, seda vähem ta mulle meeldib. Seda vähem on aru saada, mis on teose ja esituse tuum. „Drummingu“ esitajatel ei olnud taotlust kellelegi meeldida ega üldse mingisugustki poolehoidu tekitada – just see mõjus tõeliselt värskelt. Kuulajana tekib niiviisi kohe huvi laval toimuvast osa saada. Muusika ei ole kaetud sädeleva kunstlikke magusaineid sisaldava kastmega.

Imetlen kõiki, kes võtavad mängida Steve Reichi mahukaid töid. Viis aastat tagasi esitasime TMW avamisel Reichi teose „Radio Rewrite“, mis on kirjutatud Radioheadi lugude „Jigsaw Falling into Place“ ja „Everything in Its Right Place“ ainetel. Ühes proovis juhtus nii, et kellelgi läks rütmide lugemine sassi, seejärel langetas käed tema kõrval istuv muusik, siis loobus mängimast kolmas. Peaaegu oleksid kõik muusikud mängimise katkestanud, aga viimasel hetkel suudeti olukord päästa. Paljud Reichi teosed on minu meelest üles ehitatud nii, et iga muusik toetub kindlale teadmisele, et teised mängivad veatult. „Drummingu“ esitus oli puhas ja ma arvan, et osaliselt ka seetõttu, et kõik löökpillimängijad esitasid selle teose peast. Kui komplitseeritud ansamblirepertuaari peastmängimine saab standardiks, teeb see rõõmsaks küll. Amsterdami džässiskeenel pidavat see olema väga moodne. Kuulasin hiljuti Hollandi heliloojat ja bändi liidrit Tijn Wybengat koos orkestriga AM.Ok (Amsterdams Modern Orchestra) ning kõik muusikud esitasid keerulist repertuaari otsast lõpuni peast – esitus mõjub veenvamalt ja ka sisutihedamalt, sest muusikutel on aega üksteist jälgida ning haarata kinni kõikidest ideedest, mida neile pakutakse.

Peastmängimine võimaldab palju paremini teosele pühenduda, see on otsekui nõiduslik etendus. „Drummingut“ kuulates ja vaadates tekkis paralleel paganlike rituaalidega. Mitmel korral mängisid sama marimbat kolm löökpilli­mängijat korraga – väga keskendunult ja sihikindlalt nagu keerulist meditsiinilist operatsiooni tehes.

„Drummingus“ oli ka kaks spontaanselt mõjuvat helisaart: kolm lauljat töötasid ühtse tiimina nagu sireenid. Nad suhtlesid omavahel varjamatult ja langetasid laval uusi muusikalisi otsuseid. Veenva soorituse tegi flötist Tuule-Helin Krigul, kelle esteetilised otsused sobisid Reichi muusikaga hästi kokku.

Kogu „Drummingu“ idee rajaneb ühel lühikesel Lääne-Aafrika rütmimotiivil, mida on manipuleeritud mitmesuguste tehniliste võtete abil. Näiteks on sellele rütmimotiivile lisatud noote, neid eemaldatud ning kasutatud ka faasi­nihketehnikat – nende kompositsioonitehnikate patent kuulub küll Reichile. Reich on kirjutanud palju protsessimuusikat – ta on selle printsiibi pioneer –, mis tähendab, et talle on tähtis, et kuulajad oleks võimelised tajuma kõiki muusikas järk-järgult aset leidvaid sündmusi ja muutusi (ehk protsesse). Selle kompositsioonitehnika kasutamine laiendab tõepoolest kuulaja kogemust: näiteks ei teki hirmu, et ei pane tähele mõnd olulist komponenti, mille mõistmine lubab tervikuks siduda kogu teose. Protsessimuusika kuulamine on teistmoodi kogemus. Peale selle on Reich mänginud ka akustiliste ja pillidele omapäraste võimaluste kasutamisega. Näiteks oli kontserdil momente, mil ma ei saanudki aru, kas kõlab inimhääl või marimba, flööt või kellamäng – nende tämbrid sulandusid ühte nii veenvalt ja hõrgult. Niipea kui jõudsin eri hääled ja muusikute partiid välja raalida, rõhutati juba uusi noote, mis tõid välja järgmised meloodiakatked.

Vambola Krigulist saab aga Eesti esimene doktorikraadiga löökpillimängija ning ulatuslikud, harva esitatavad, süvenemist nõudvad nüüdisteosed sobivad talle juhtida hästi. Meie võime selle rikkuse üle vaid rõõmu tunda!

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht