Mees parimas eas

Toomas Velmet

 

Aare Saal Figarona ooperilaval.

Kontserdisarjas “Akadeemiline kammermuusika”: AARE SAAL (bariton) ja RALF TAAL (klaver) Kadrioru lossis 4. VI, kavas Mozart, Tosti, Liszt, Verdi, Donizetti, Gastaldoni,

di Capua ja Rossini.

Bariton Aare Saal ja pianist Ralf Taal tõid läinud pühapäeval “Akadeemilise kammermuusika” kontserdisarja tõelist ooperihõngu. Tegelikult peaks selline kava kõlama orkestriga ja suures kontserdimajas või vabaõhulaval, sest programmis sai kuulda aariaid Wolfgang Amadeus Mozartilt, Giuseppe Verdilt, Gaetano Donizettilt ja lisaks Gioachino Rossinilt ning veel kolmiku Paolo Tosti, Stanislao Gastaldoni ja Eduardo di Capua populaarseid itaalia laule. Tõeline ühemehe ooperigala, kus laulja hingetõmbeaega täitis veel Ralf Taal ei millegi muu kui Ferenc Liszti “Parafraasiga Verdi “Rigoletto” teemal”.

Aare Saali nime leiab praegu Vanemuise personaaliast, kuid samal ajal võib teda näha ka rahvusooperi Estonia laval. Mõni aeg tagasi võis ka vastupidi olla, ühesõnaga meie tingimustes maksimaalne rakendus. Lugedes rollide nimistut, leidsin, et pärast loetelu kahekümne kolmandat numbrit järgneb “jne”. Ükskõik, mida see lühend ka ei tähendaks, nimekiri ei ole kindlasti lõpetatud. Mees parimas eas ja kindlasti eesti baritonide esireas ning küllap ka nende keskel. Väga hea koostöö pianisti Ralf Taaliga paneb tahes-tahtmata otsima paralleeli minevikust ja selleks on duo Georg Ots – Eugen Kelder. Tegelikult päris adekvaatne vihje, sest Aare Saal on ju pälvinud ka Georg Otsa preemia. Mis sest, et aastaid tagasi.

Midagi hästi olulist on nende aastakümnete jooksul siiski muutunud, ja mitte just paremuse poole. Kui Ots ja Kelder esinesid omal ajal Estonia kontserdisaali laval kammerlaulu kavaga täismajale, siis tänases olukorras peavad Saal ja Taal leppima Kadrioru lossi palju väiksema saaliga ja sugugi mitte järjekorraga ukse taga ning seda vaatamata populaarsele ooperiprogrammile.

Kontserti alustati Mozarti “Figaro” kahe aariaga ja lisaks kõlas veel serenaad ooperist “Don Giovanni”. Seejärel puhkuseks publikule Tosti “Penso” ja “Non t’amo piu” ning puhkuseks lauljale Liszti “Parafraas”. Ralf Taal, kes selle virtuoosteosega lauljale puhkust andis, väärib pianistina üldse suuremat tähelepanu kui lihtsalt üks kontsertmeister. Mozarti aariate klaviirid kõlasid kui suurepärane orkester, isegi “Don Giovanni” serenaadi “mandoliin” oli täiesti tuntavalt olemas ja noodirohke Liszt ei tapnud ei kammersaali ega kabinetklaverit dünaamikaga.

Ooperigala kulmineerus suurepäraselt esitatud “Rigoletto” monoloogiga ja sellele järgnes juba kui lahendus kavatiin Donizetti “Armujoogist”. Edasi galaprogrammile omaselt Gastaldoni “Musica proibita”, di Capua “Oj, Mari”, Rossini Figaro kavatiin ja lõpuks Tosti “Marechiare”. Artistid teenisid publikult ootuspäraselt marulise aplausi.

Oma loo lõpetuseks esitan ma kaks küsimust, millele minul vastused puuduvad. Esiteks: miks “Akadeemilise kammermuusika” sarjas pakutakse sellist galakontserti? Teiseks: kus on meie produtsendid, kes peaksid Aare Saalile lausa tormi jooksma, et korraldada üks korralik suure orkestriga ja suures saalis, hästi reklaamitud tõeline kontsert? Suurepärane laulja, mees parimais aastates, itaalia kooliga – see on rahvuslik aare, mis väärib suurt saali ja suurt publikut.

Neile küsimustele ei pea artistid vastama, nendega on kõik korras.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht