Meeleolukam, ekspressiivsem, tantsulisem kollaaž

Valle-Sten Maiste

Esimese hooga võiks Paabelit pidada postmodernismi musternäiteks. Juba ansambli nimi näib sellele viitavat. Eklektilisest stiilist lähtumine on siiski petlik. Mida see postmodernism muusikas üldse tähendab? Nagu muudes valdkondades, on ka muusikas postmodernsuse sildi all sageli võideldud teatud võitlusi, rõhutud klassikaliselt madalaks peetud stiilide ja vormide eluõigusele ja tõsiseltvõetavusele. Tänaseks on kõikvõimalikud punk- ja rock’n’roll-bändid aga juba aastakümneid oma primitiivhelindeid suurte klassikaorkestrite toel õilistada püüdnud, paljud suurepärased keelpilliansamblid on interpreteerinud popja rokkpalu ning eksisteerib tšellistide ja viiuldajate kooslusi, kes popkultuuri töötlemisest elatuvadki. On ime, et kuulajaskonda on senini säästetud Maie Parriku ja ER SO ühisetteastest. Niisuguses olukorras pole enam mõtet hõisata, et klassikud ammutavad popist, Philip Glass tõukub oma sümfooniates David Bowie’ plaatidest ning tõsise muusika maailm pöördub Adorno ning Schönbergi rangete mustrite juurest paljususe ja suurema vabaduse suunas, sünteesides minimalistlikult õhtumaa pärandit ja eksootilisi traditsioone. Muusikas on erinevatele traditsioonidele toetumine ammugi reegel olnud, rahvamuusikale toetumine või sellest ammutamine ei ole mis tahes laadi muusikute seas uus ega ennenägematu lähenemisviis. Paabel ei lõhu oma hübriididega mingeid piire ega ürita ka muuta tähendusetuks autorsust, nagu on rõhutatud postmodernsete miksijate puhul. Pigem vastupidi. Elame ajal, mil paljutki on sedasi sulatatud, madaldatud ja lõhutud, et suvalisi ühekordseks kasutamiseks mõeldud poplaule seadistatakse täiesti enesestmõistetavalt klassikapillide ja -elementide toel ning šlaagreid jumal teab mis kogemusega kokku sulatavad ning valikuta kõikjalt laenavad tümakad laulumemmed kehastavad rahvamuusikas mainstream’i, esinedes samas Eurovisioni lauluvõistlusel. Sellise rosolje taustal üritab Paabel saavutada pigem autentsust ja vallatuste kõrval hoopis rangelt läbi komponeeritud helikeelest koosnevat eri- ja isikupära, nii et teatavas mõttes võib Paabelis näilisele kergusele ja rõõmsameelsusele vaatamata näha adornoliku võitluse edasikandjat, s.t sügava ja pühendunud joone otsijaid keset kõike kaubastavat kerglust. Tinglikult muidugi, sest Adorno näidispoomistel kõlkus põhieksemplarina ju Stravinski, jazzist rääkimata. Paabelil polnuks lootustki pääseda.

Paabelile on stilistiline eklektika pigem klassikaline lähenemisviis, traditsiooniline vorm, mida edasi arendatakse, mitte innovatsioon. Viljandi kultuuriakadeemias on pärimus- ja jazz- ning vähemal määral popmuusikat ja lisaks kirikumuusikat aastaid kõrvuti ja sünteesile avatult viljeldud ning seda on toetanud suurepärased pärimus- ja vanamuusikaning kitarrifestivalid. Sama tulukoosluse pitserit kannavad mitmed Viljandist võrsunud bändid Vägilastest Gjangstani. Loomulikult kõigub Paabeli kohal massiivselt ka omaaegse Collage’i vari ja eeskuju, eelkäijatele viidatakse poolkaude uue plaadi saatesõnaski. Ei olegi nii lihtne leida Paabeli varamust elemente, mida Collage ei oleks juba võimsalt läbi mänginud, olgu tegu jazzilike seadete või ulatuslike progesoolodega. Õnneks on Paabeli ja Collage’i vahel ka piisavalt erinevusi. Paabel on lõbusam, meeleolukam, ekspressiivsem, popilikum, tantsulisem, esimestel plaatidel on kasutatud ka zeppelinlikke hard rock’i elemente, mis Collage’i puhul ei meenu. Ka pop tähendab Collage’i aegadega võrreldes nüüd midagi muud. Paabel pühendub vokaali kõrval ehk isikupärasema jõuga instrumentaalile. Bändis on huvitav ja suure loomejõuga kitarrist Erko Niit ja Sandra Sillamaa soleerib laulmise kõrval muljetavaldavalt rahvapärastel torudel ning sopransaksofonil. Collage’i ülimalt professionaalsed instrumentalistid vaheldusid ja allusid enam saatenõudele.

Paabeli esimese plaadi, kontsertülesvõtetest koosneva „Epöpoa” puhul arvas Joosep Sang, et siledamal stuudiolindistusel oleksid sellise muusika puhul omad voorused. Nüüd ongi jõutud kompaktsema üllitiseni. Värske plaat „Üle järve” on varasemast loomingust näiliselt lihtsam, lõbusam, popilikum, regilaulukesksem, kuulajasõbralikum, ilma raskepärase saate ja rokiriffide ning Arno Tamme häälutusteta (viimase kahe elemendi puudumisest on küll kahju). See mulje on näiline. Regilaulu või rutiinse meloodia kuulaja avastab end peagi päris huvitavate komponeeringute ja interpreteeringute laines. Tundub, et tegu on kuulajasõbraliku, kuid emantsipatoorse plaadiga, mis märkamatult ja tõrget tekitamata aitab lihtsate lahendustega piirduda lootva kuulaja tasandile, mida ta a priori ehk pelgakski. Laias laastus on Paabeli muster siiski jäänud samaks mis alustades, kui võeti mingi lihtne viisijupp (kaerajaan) ja hakati seda siis bändiliikmete õpingu- ja kogemusepagasi toel huvitavamaks, sisukamaks ja toekamaks muutma.

Paabeli puhul on arvustustes kõlanud mahasalgamatud superlatiivid. Oma tunnustuse ja õnnistuse on andnud Veljo Tormis, kes on ju muuhulgas ka Collage’i üks peamisi mõjutajaid. Kõlanud on võrdlused King Crimsoni ja progega. Nagu selliste võrdluste puhul ikka, jääb mõneti segaseks, mida täpselt just öelda tahetakse, kas tuuakse esile mõnd kitarriseadistust või laulu „Nikopensiuse Iivan” tüüpi plärtsumist? Mart Kivastik kirjutab Vikerkaares 2012, nr 3: „Kui juhtusid ühmama King Crimson, olid tehtud mees. Gunn pani kunagi üksi King Crimsonit ja pidi selle kräunumise peale otsad andma. Mõni lugu kõlbas kuulata, aga üldiselt ta pikalt ei suutnud”. Selliselt mõistetud Crimsonist on Paabel viimase plaadiga eemale liikunud, rahva- ja popmuusika dominandi suunas. Ent kitarrist Erko Niit maadleb Laura Junsoni plaadil samas jazzi toel Alliksaare ja Üdiga ning on kirjutanud „Üle järve” ühed huvitavamad lood ja mänginud paljud põnevamad ja ilusamad kohad. Bändi tulevikku ei julge küll ennustada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht