Meeldejääv õhtu
„Mati Palm – grimmis ja grimmita” 6. IV Estonia Valges saalis. Kontserdiga „Mati Palm – grimmis ja grimmita” tähistati Estonia tunnustatud solisti selles teatris tegutsemise 40. aastapäeva. Õhtu oli mitmeti eriline – nii kontrastirohke ja mitmekesise kava kui omapärase kontserdipaiga poolest. Kohe hakkas kõrva Valge saali paindlik akustika ja loomulik kõla. Estonia tutvustas Valget saali kontserdipaigana juba eelmisel aastal, käivitades siin kontserdisarja „Pühapäevased pärastlõunakontserdid”. Üks viimaseid kontserte oli lauljatar Kädi Plaasi päralt. Kindlasti kuulub see saal akustilises mõttes Tallinna kontserdipaikade plusspoolele ja kuigi seal on kontserte varemgi korraldatud, väärib Valge saal suuremat tähelepanu.
Mobiilselt kammermuusika paigaks kujundatav saal on hubane ja ka seintel rippuvad maalid kuulsatest estoonlastest loovad muusika kuulamiseks hea eelhäälestuse. Mati Palmi 12 muusikapala sisaldav kontserdikava andis läbilõike tema repertuaari kõige erinevamatest tahkudest ja oli kui kokkuvõte seni tehtud hiigeltööst barokist dodekafooniani, Verdist Wagnerini, Schubertist eesti kammerlaulu paremikuni. Stiilipuhast esitust ja peent musitseerimist sai kuulda näiteks aarias J. S. Bachi „Jõuluoratooriumist”, Schuberti laulus „Saladus”, Eduard Oja laulus „Me olime nagu lapsed”. Nii õhtu peategelane kui peene tunnetusega ansamblipartner pianist Peep Lassmann pakkusid seegi kord kõrgtaset. Hea akustikaga saalis sündis muusikaelamus. Kontserdi südamlikku tonaalsust rõhutasid Arne Miku asjakohased, kohati humoorikad meenutused Mati Palmi laiahaardelisest tegevusest: osalemistest Savonlinna ooperifestivali etendustel ja mujal maailmalavadel, tööst rahvusvaheliste laulukonkursside žüriides, tänuväärsest tegevusest kultuurikontaktide hoidmisel Venemaaga, laulupedagoogi ametist Eesti muusika- ja teatriakadeemias, osalemisest Schuberti laulukonkursil 1967. aastal Viinis, sealtpeale tuli ka aina süvenenud huvi Viini uue koolkonna heliloojate loomingu vastu.
Seostatuna viimase faktiga kõlasid kontserdil kõrvuti Franz Schuberti ja Arnold Schönbergi laulud. Värskelt mõjus Viini kooli kontekstis kõrvalehüpe eesti muusikasse, kui kuulsime Eugen Kapi laulu „Lilled” – eesti atonaalse muusika pärli! Lisaks muusikalistele kommenteeris Arne Mikk ka Mati Palmi sportlikke saavutusi. Küsimusele, kuidas ta on suutnud nii kaua lavavormi hoida, vastas Palm: „Minu sportlik alge on edasi läinud ka laulmisse”. Saime teada, et Palm on liikumise Eluterve Eesti eestvedaja ning spordiseltsi Kalev liige. Tänini kuulub talle koolinoorte kettaheite rekord, mida isegi Gerd Kanter ei saanud ületada, sest ketas on vahepeal raskemaks tehtud. Ooperikatked oli Mati Palm valinud Bellini „Puritaanlastest”, Tšaikovski „Jevgeni Oneginist” (Gremini aaria), Wagneri „Lohengrinist”, Boito „Mefistofelesest” ja Verdi „Attilast”. Tõusvas joones esinemise lõpetaski duett Verdi ooperist „Attila”, kus kaks võimsat väepealikut, roomlaste Ezio ja hunnide Attila, selgitavad elu ja surma küsimusi. Selles stseenis oli Mati Palmile vääriliseks vastaseks kolleeg Estoniast, bariton Aare Saal.