Manfred MIM ja tema ooper

Nii uskumatu, kui see ka ei tundu – leiutaja Manfred MIM oli kirjutanud ooperi ning jätnud selle ootama aega, kui ilmuvad tehnilised võimalused tema ideede teostamiseks.

MIMproject

Ei tohiks olla midagi, mis seoks Man­fred MIMi ja ooperit. Me teame, mis on ooper. Isegi kui on raske ooperit defineerida, tunneme ooperi kohe ära, kui seda näeme. Ka Manfred MIMi on raske defineerida, aga erinevalt ooperist me ei tunne teda ära. Ka mitte siis, kui me teda näeme. Sest tegelikult ei näe me teda kunagi. Manfred MIM ei ole soovinud avalikkuse tähelepanu ja selle tõttu ei ole ta seda ka saanud. Aga see ei tähenda, et teda üldse ei tunta.

Manfred MIMi elust teatakse peamiselt üksikuid episoode, näiteks, et ta leiutas makroskoobi ammu enne selle leiutamist. Või et ta oli suuteline hobusest ja adrast koosneva dolomofoniga kuulama paljanduva paeplaadi häält – sealjuures terve mõistuse juures püsides.

Manfred oli kogu elu keskendunud leiutamisele. Ta tegi palju märkmeid ja hoolikale uurijale on tema tegevus suhteliselt hästi dokumenteeritud. Siis korraga, 1960ndate alguses, märkmed korraks katkesid, jätkusid aga varsti teatriuuenduse võtmes (nt Schrödingeri kardin ja selle variatsioonid). Ootamatult ilmusid ühelt Nõmme pööningult välja arusaamatud mikrofilmid.

Pärast sissejuhatavat segadust (me nimelt ei suutnud tuvastada, mida üldse neil on kujutatud, kuigi autor tundub olevalt kindlalt Manfred), tekkis täiesti ootamatult hüpotees: aga mis siis, kui see on noodikiri? Algul tundus see võimatu. Manfred oli alati olnud leiutaja ja helidega tegelemine polnud talle võõras. Kas ta tõesti kirjutas sihipärase partituuri?

Osutus, et kõik oli veelgi keerulisem. Ühe metallitolmuga kaetud töölaua sahtlist tuli välja 1960ndate sündmusi ja ajaloolisi isikuid senitundmata vaatenurgast esitav libreto, seejärel joonised stsenograafiast ja koreograafiast. Libreto sisaldas põikeid ka palju sügavamasse ajalukku, kuhugi, kus Eesti kultuurilisele olemasolule pandi dolomiidist alus. Ja see sobis kokku krüptograafilises noodikirjas mikrofilmidega. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu – Manfred MIM oli kirjutanud ooperi ning jätnud selle ootama aega, kui ilmuvad tehnilised võimalused tema ideede teostamiseks.*

Manfredi noodikiri on filmilindil, mille mahalugemiseks tuleb neli notatsiooniga filmilinti paigutada nelja projektori ette. Manfredit võis inspireerida 1950ndate Euroopa ja Ameerika elektronmuusika, mis oli suures osas lindimuusika.

MIMproject

Manfredi noodikiri

Manfred MIMi ooperipartituur koosneb filmilindi juppidest – kokku on selles neli kihti ja igale neist on kantud graafilises notatsioonis muusikalised sündmused. Graafiline notatsioon on noodikirja tüüp, kus muusikalised sündmused kirjutatakse üles graafiliste kujundite abil. Graafilised partituurid olid 1960ndatel lääne muusikas levinud nähtus. Graafilise notatsiooni mahamängimine võib olla vaba, kuid võib nõuda ka täpset sooritust. Manfredi partituur kuulub viimaste hulka – muusika on noteeritud väga täpselt.

Et Manfredi noodikiri on just filmilindil, ei pane meid imestama. Manfredit võis inspireerida 1950ndate Euroopa ja Ameerika elektronmuusika, mis oli suures osas lindimuusika: muusika komponeerimiseks salvestati see lindile, seejärel linti töödeldi (lõigati juppideks ja kleebiti teises järjekorras kokku, pandi tagurpidi jooksma jms).

Manfredi eesmärgid olid siiski teistsugused. Selle mahalugemiseks tuleb neli notatsiooniga filmilinti paigutada nelja projektori ette. Seal, kus on tegemist täpsete helikõrgustega, on kirjas sagedused hertsides. Kohati on kirjas ainult hertside vahemik, kohati just väga täpne helikõrgus. Joone kohale on enamasti märgitud vihje kõlavärvi kohta. Näiteks märge „metallkeel“, millele on lisatud viited selle ülemhelide spektri kohta. Üks tüüpilisemaid viiteid on „filtreeritud valge müra“, millele on lisatud sageduste vahemik, mis peaks kõlama jääma pärast filtreerimist.

Manfred MIM arvestab siin mõnes mõttes universaalse koosseisuga: teost võib mängida küll orkester, kuid seda annab teostada ka elektrooniliselt. Võimalik, et Manfred võis mõelda sellise tuleviku peale, kus pillid on märgatavalt muutunud. Mis puudutab rütmi ja tempot, siis Manfredi lahendus on väga lihtne: üks sentimeeter filmilinti vastab ühele sekundile muusikas.

Filmilintidest tekib neli pro­jektsiooni­kihti. Selline kihilisus asendas Manfredile dünaamikat. Ilmselt ei rahuldanud Manfred MIMi traditsiooniline dünaamiline skaala, kus dünaamikat kirjeldatakse itaaliakeelsete terminitega nagu piano, mezzoforte, fortissimo. On ilmselge, et flöödi ja trompeti piano või forte on kaks täiesti iseasja. Muusika­teoses on oluline, milline liin on esiplaanil, milline tagaplaanil ja kuidas avaldub nendevaheline suhe.

Klassikalises ja romantilises muusikas ei teki dünaamika tõlgendamisel probleeme, kuna kõik saavad aru, kus on meloodia ja kus saade, ning muusik oskab tänu sellele end õigesti positsioneerida. Kõlavärvimuusikas nagu Man­fredi teos, ei saa muusik paraku oma eelnevast kogemusest lähtuda.

Neljamõõtmeline ruum

Tänapäeval mängitakse ikka veel traditsiooniliselt orkestrimuusikat partiist (muusik näeb ainult seda, mida tema peab mängima ega tea, mida mängivad teised). Kogu partituur oleks lihtsalt liiga suur, partituurist mängimine tähendaks liiga palju lehepööramist ning suur partituur on muusikule mängimisega samal ajal raskesti jälgitav. Manfredi nelja­kihilist partituuri jälgida on seevastu suhteliselt lihtne, sest selles on esitatud muusikalised sündmused, mitte muusikute partiid.

Siiski, siin tekkis Manfredil endal teostusega raskusi. Peale partituuri leidsime mitu kaustikut Manfredi jooniste, eskiiside ja selgitustega. Nagu selgus, soovis Manfred, et lindid põimuksid üksteisest läbi. Näiteks, kui mõni heli peaks tulema tagaplaanilt esiplaanile, peaks filmilint läbi minema kõigist kihtidest ning ilmuma esimeses kihis. Paistab, et Manfred katsetas neljamõõtmelise ruumiga, paraku ei leidnud me märkmeid ühegi toimiva lahenduse kohta.

Teame, et üks võimalikest lihtsamatest lahendustest, mida Manfred kaalus, oli nn valgusprillide ehitamine, mis samal ajal suurendaks linti mängija jaoks, valgustaks läbi kõik neli kihti ja paneks nad õigesti üksteisest läbi põimuma. Manfredi kirjeldusele toetuv prillide teostamine peaaegu õnnestus, kuid nad ei töötanud piisava stabiilsusega ning hakkasid aeg-ajalt pilti moonutama.

Tekkis ka teine probleem: kui igal mängijal oleksid oma prillid, peaks igaühel neist olema ka oma partituur. Leidsime pööningult 273 filmirulli, millel on umbes 90 minutit muusikat. Valgusprillide variandi puhul oleks pidanud seda kopeerima vähemalt 50 korda igale mängijale. Manfred aimas ette tehnoloogia võimalikku arengut ning ka võimalus, et igal mängijal on oma väike ekraan, oli tema märkmetes ühe lahendusena kirjas.

Manfredi asjade hulgas leidus ka ristpistes tikitud koera portree. Tundub, et Manfred avastas oma koera ristpistes portreteerides piksli idee. Järgnenud katsetused rauast piksliga ei andnud tulemust. Selle tõttu leiutas Manfred elektroonilise piksli, mida saatis suur edu: tänu sellele on meil olemas ekraanid. Aga algas see kõik siiski ristpistest ja koerast. Tähelepanu tuleb pöörata ka koera portree ümmargusele formaadile – tegemist on hilisema CDga sarnaneva digitaalse helikandjaga. Koera portreena on salvestatud väike lõiguke ooperis kõlavat muusikat, ning seda saab spetsiaalsete seadmetega tikandilt maha mängida.

Manfred eeldas ka, et teost mängitakse dirigendita, kuna iga mängija näeb korraga kogu partituuri. Selline idealism on Manfredi puhul tavaline. MIMproject juurdles kaua, kas Manfredi teost on võimalik esitada traditsioonilise orkestrikoosseisuga. Lõpuks jõudsime seisukohale, et ainus võimalus on kirjutada Manfredi graafiline partituur ümber traditsioonilisse notatsiooni. Osa partituurist teostasime elektronmuusika vahenditega, sest Manfredil on keerulised kõlavärvikirjeldused ja sageduste skaala ületab kohati orkestripillide helikõrgusliku diapasooni. Põhimõtteliselt oleks Manfredi suurteosest saanud teha ka heliinstallatsiooni või virtuaalreaalse keskkonna, aga meile tundus, et vähemalt esimene avalik esitus peaks järgima võimalikult täpselt Manfredi algset ooperivormilist ideed.

Võib-olla oleks saja aasta pärast veel paremad tehnilised võimalused? Kahjuks jättis Manfred MIM tulevikku liikumise masina leiutamata. Seega puudub küsimusele mõistlik vastus ja me teeme selle ooperi nüüd.

* Jutt käib ooperist „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas“.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht