Maltis unistab gamelanist ja kellade keetmisest

 

Viimastel aastatel on eesti muusikapilti järjest ilmunud uusi põnevaid noori heliloojaid. Vähemalt osa neist ühendab huvi elektrooniliste väljendusvahendite vastu ning Malle Maltis (1977) on just üks neist, kes on ka eesti noorema põlvkonna heliloomingu viinud maailma muusikakaardile. Nimelt võitis tema teos ?Res? 2004. aasta sügisel maineka rahvusvahelise elektroakustilise muusika konkursi ?Musica nova?, mis toimus Prahas 7. XI. Malle jätkab praegu õpinguid EMA magistrantuuris Toivo Tulevi juhendamisel ning on käinud ennast täiendamas Hollandis Utrechti kunstide kõrgkoolis. Hollandis inspireeris Mallet võimalus mängida gamelanis, Jaava muusikat tahab ta lähemalt uurida edaspidigi. Kevadel aga plaanib ta koos paari teise noore heliloojaga viia ellu kellade keetmise idee.

Kuidas sündis teos ?Res??

Selle teose idee oli mul olemas väga pikka aega. ?Res?i? inspiratsiooniallikaks on helid, mida ma oma kodu ümbruses aeg-ajalt kuulen: need on sellised klaasjad, kõrged helid, minu jaoks on nad hästi ilusad ja puhtad. Nad vibreerivad kord rohkem, kord vähem, tekitavad glissando?sid. Nad tulevad kuskilt Peterburi maantee kandist ja ma ei ole päris kindel, mis asi neid helisid tekitab, aga kujutan ette, et need on pikad võnkuvad traadid. Samasugust heli saab ka tekitada, kui hõõruda märja sõrmega kristallklaasi äärt, mida ma olen oma loo alguses ka kasutanud. See on püüe neid helisid uuesti luua.

Loo esiettekanne oli 2003. aasta ?NYYDi? festivalil. Õnneliku juhusena langes idee teostus kokku tellimusega festivali elektronmuusika kontserdiks, nii sai see lugu ka väga kiiresti valmis. Üldiselt olen väga aeglane kirjutaja, mõtlen kaua, enne kui hakkan oma lugusid kirja panema.

Teose elektrooniline pool on fonogramm, mille materjali salvestasin koos oma sõpradega EMAs. Seda just öösiti, sest päeval on koridorides palju inimesi ja müra. Me otsisime kõikvõimalikke asju, mis tekitasid metalseid või klaasjaid helisid: trepikäsipuud, alumiiniumist prügikastid, jalgrattad, riidenagid. Näiteks pronksskulptuur fuajees tekitas eriti häid helisid just selle tõttu, et ta oli katki. Lõhkusime ära kaks klaasi ja pühkisime kilde kokku sama hoolikalt nagu pilli mängides. Lisaks fonogrammile on siin loos veel klaver ja metall-löökpillid. Muusikaline materjal on koondatud tervikuks taimeri abiga, mille järgi mängijad teavad täpselt sisse astuda, ajaliselt on määratletud ka fraaside pikkus.

Loo pealkiri ? milliseid seoseid loob see muusikalise materjaliga? Nende klaasi- ja metallihelidega, mida sa koos sõpradega öösel EMAs salvestasid?

Pealkiri ?Res? tähendab ladina keeles asja või objekti. Tahtsin luua fantaasiapildi mingist asjast, mis sisaldab metalli ja klaasi. Tahtsin oma looga esile tuua just kahe materjali helide sarnasusi.

Kuidas sa arvutis lindistatud klaasi- ja metallihelisid töötlesid?

Töötasin programmiga Pro Tools (Macintoshi montaa?iprogramm ? M. T.), kasutades üksikuid plug in?e. Väga suur töö on ka lihtsalt helitugevuste balansseerimine ja helide jagamine nelja kanalisse (fonogramm on kvadrofooniline), selle töö juures aitas mind väga palju stuudio konsultant Hans-Gunter Lock.

Hollandis õppides said sa inspiratsiooni Jaava muusikast. Kas kavatsed seda ka edaspidi põhjalikumalt uurida?

Sel ajal kui ma Utrechtis õppisin, ostis sealne konservatoorium gamelani instrumendid, terve orkestri, ja õpilased said osaleda projektis, mille käigus me õppisime selgeks paar lugu ja andsime lõpuks ka ühe kontserdi. See andis aimu, missugused on need instrumendid, mängutehnika, kuidas on gamelanimuusika üles ehitatud. See on tegelikult nüüd minu jaoks veelgi suurem müstika. Gamelanimuusika mängutehnika on selline, et iga kord, kui mängid ühe noodi, pead kohe katma. Need noodid on aga kõik erineva pikkusega. Kindlasti tahan ma gamelanimuusikaga ka edaspidi tegeleda, ideaalne oleks seda kohapeal Jaava saarel õppida. Aga praegu on see väga problemaatiline, eelkõige hiljuti aset leidnud tsunamikatastroofi tõttu. Kui ei õnnestu Indoneesiasse minna, siis Hollandisse mineku võimalus jääb ikka, seal tegutseb kaks suuremat gamelaniansamblit.

Indoneesia on olnud üle 300 aasta Hollandi koloonia, mille tõttu indoneesia kultuur on Hollandisse sisse murdnud: palju on indoneesia restorane, mitmeid ühinguid, mis korraldavad etendusi ja gamelanimuusika kontserte koos jazzmuusikutega, saksofonikvartetiga, nüüdismuusikaga. Miks ei võiks meilgi selline ansambel olla?

Kirjutad ka animafilmimuusikat. Kuidas sa filmimuusika juurde jõudsid?

See on päris naljakas juhus minu esimese kursuse ajast. Akadeemia stendil oli üleval väike teade, kuhu oli värviliste pliiatsitega kritseldatud ?Filmitegija otsib oma filmile heliloojat? ja telefoninumber. Ilmselt ma tundsin ?kritseldaja? Jelena Girliniga, kes õppis siis kunstiakadeemias, kuidagi hingesugulust, nii et ma helistasin. Just sellest filmimuusika tegemisest mu elektronmuusikaharrastus alguse saigi. Tol hetkel oli see täielikult, pea ees, tundmatus kohas vettehüppamine, ei elektroonikast ega muusika teostamisest ei olnud mul õrna aimugi, ainult soov tegutseda oli tohutu.

Filmimuusika kirjutamise juures võlub mind võimalus teha sellist muusikat, mida tavaliselt ei ole põhjust kirjutada. Näiteks romantiline muusika, samuti võib filmi pärast ?koledasti? laulda või häälest ära pillidel mängida. Katsetuse käigus tuleb välja palju selliseid ideid, mida saab mujal loomingus kasutada. Tihti on elus ka nii, et otsid midagi ja sa ei leiagi seda, mida otsisid, aga selle asemel leiad midagi muud.

Kevadistel Eesti muusika päevadel on teil koos Ülo Kriguli ja Tatjana Kozlovaga plaanis hakata kellasid keetma.

See on performance?i-laadne üritus elektroonilise ja akustilise muusika, video ja installatsiooniga. Idee sündis väikesest juhuslikust veast. Me õppisime Merike Vaitmaa eksamiks ja rääkisime Rolf Wallinist ja tema orkestriteosest ?Boyl!?, mis räägib alkeemikutest ja kulla keetmisest, konspekti oli halva käekirjaga kirjutatud ja ?kulla keetmisest? saanud ?kella keetmine?. Sealt edasi hakkasimegi fantaseerima kellade keetmise teemal, et miks neid on vaja keeta, mida see sümboliseerib, mis juhtub kelladega, kui need ära keeta ja missugune helipilt tekib, kui kellad katlas mulisedes veel tiksuvad ja tirisevad.

Performance?i põhiteema on aeg ja ajataju. Heliloojal on ajaga eriline suhe, sest muusikat kirjutades tegeleb ta tegelikult ?aja kirjutamisega?, muusika loomise protsessis toimiv aeg ja ettekande aeg on väga erinevad. Performance püüab kirjeldada ajataju muutumist jääajast tänapäevani.

Ja kellad pannakse päriselt keema?

Peaaegu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht