Mai Murdmaa taaskohtub ooperi ja Pärnuga

Tiina Mattisen

Täna esietendub Pärnu Endlas Jules Massenet’ vähe mängitud ooper „Thaïs”. Ooperi lugu põhineb Anatole France’i tuntud romaanil ja jutustab munk Athanaelist, kes on otsustanud päästa kauni kurtisaani Thaïsi, tuues ta ristiusu juurde. Teos tuuakse  esmakordselt Eestis lavale „PromFestil”, mis n-ö juhatab sisse tänavuse Klaudia Taevi nimelise lauljate konkursi, andes eelmise, V konkursi laureaatidele Veronika Džiojevale Venemaalt, Ilja Siltšukovile Valgevenest ja Oliver Kuusikule võimaluse täita viiel etendusel peaosi nimetatud ooperis. Kaastegev on Pärnu Linnaorkester, muusikaline juht ja dirigent Erki Pehk ning kunstnik Madis Nurms. Lavastaja on Mai Murdmaa (vt ülal, Ants Liiguse fotol).  Murdmaale on see tema sajakonna lavastuse seas alles teine pöördumine ooperižanri poole. Kusjuures esimene, 1983. aastal lavale toodud ooper „Lend”, sündis usutavasti pigem tänu viljakale koostööle Eino Tambergiga kui spetsiifilisest ooperihuvist.Kui otsida mingit ühisnimetajat teie eri aegadel tehtud ja ka eri ajastute muusikale tuginevatele töödele, siis tundub, et olete väga oluliseks pidanud teose eetilist tuuma – madala ja kõrge, patu ja lunastuse temaatikat. Nüüd, „Thaïsiski” ...

 

Jah, ikka sama. Üks tahab täiesti vaimsusesse minna, eirates oma üht inimlikku külge, ja teine, kes on selle müüki pannud. Muidugi, ooperis sõltud ikka väga palju muusikast, palju  rohkem kui balletis, kus koreograafia kaudu saab isegi sisu muuta. Ooperis on põhiline ikkagi muusika ja tuleb alluda sellele, kuidas helilooja on teemat käsitlenud. Sest lauljad laulavad just täpselt seda aariat või duetti – ma ei saa sinna midagi juurde panna või muuta. Nii et ooperi lavastamine ei ole nii isiklik looming nagu balleti puhul. Keerulisem on siin küsimus, kas ja kuivõrd ooperilauljad on harjunud mulle olulist psühholoogilist alltekti  avama. Ka aeg on nii sügava teose jaoks ikka lühike. Siiski loodan, et tuleme toime.   

Olete tuntud muusika suhtes väga nõudliku koreograafi ja lavastajana. Kas Massenet’ tundus teile kohe see õige?

Ütleksin, et mitte. Tegelikult ma niisuguse ilutseva  muusika pooldaja just ei ole, Massenet’ muusika ei ole minu laad. Aga süžee on, vaatamata sellele ilutsemisele, siiski piisavalt psühholoogiline ja selles muusikas tagamaad siiski olemas. Arvan, et kui sellele läheneda natukene ka Anatole France’ilt materjali laenates, on võimalik ka sügavuti minna. Nii et praegu olen ooperi juba täiesti omaks võtnud ega saa end enam sellest eraldada.     

Kas olete toonitanud Jules Massenet’ muusika tõttu, et ka lavastus peab olema kaunis ja et seal pole kohta tänapäeva teatrile iseloomulikul robustsusel?

Ma tajun kaasaegset teatrit väga hästi, aga mul endal ei ole neid pedaale, mille peale vajutada  – uudsus uudsuse pärast, nagu ka rämedus või šokeerimise soov ei ole mulle lihtsalt omane. Samas võtan vaatajana hea meelega vastu ka selles laadis tehtut. Teatud esteetika on veres … Teeme ikkagi nüüdisteatrit, aga ainult esteetiliste vahenditega. Põhiaktsent on karakterite sisulisel lahendusel.     

Olete öelnud, et panete enne proovisaali jõudmist kõik täpselt paika – improvisatsiooni pole. Balletti luues tunnetate enese ideede „lavalist pikendust” väga hästi. Kas nüüd, kohtudes tundmatute lauljatega, on olukord teistsugune?

Keerulisem muidugi. Kompositsioon, misanstseenid on enam-vähem läbi mõeldud. Aga mis toimub misanstseeni sees – proovides  tuleb lihtsalt oma ja osatäitjate tunnetus kokku viia. Pean osatäitja panema tunnetama selle kompositsiooni põhjendatust, viima ta sellele lainele, mis on minu ettekujutuses, ja see on võõra osatäitja puhul muidugi keerulisem. „Thaïsi” osatäitjate individuaalsust ei tundnud ma enne esimest seadeproovi üldse. Nimiosatäitja Veronika Džiojevaga tekkis kiiresti hea kontakt – meie tajud läksid päris hästi kokku. Aga Ilja Siltšukoviga peame veel tööd  tegema ja teineteist alles leidma. Töö jooksul saab ikka inimesele lähemale ja leiab ka ühise keele. Hääleliselt on ta suurepärane – niisugust baritoni ei ole meil Eestis olnud! Ka kohtumine meie Oliver Kuusikuga on mulle teinud väga suurt rõõmu. Ta on nii tundlik näitleja, tunnetab nii hästi intonatsiooni ja situatsiooni, et see on lihtsalt harukordne! Aga meil on töö alles pooleli … Praegu saan öelda, et mul on väga suur rõõm nendest  kahest suurest entusiastist – Erki Pehkist ja Madis Nurmsist, kes seda projekti nii andunult ja ilma omakasuta teevad. Ainult seetõttu, et nad armastavad seda ja on veendunud, et teevad õiget asja. Üllatavalt erinevalt tavateatrite suhtumisest, et saan palka ja teen tööd … Hoopis teine psühholoogia! 

Kas see on teie debüüt Pärnus?

Ei, tegin Endlas kunagi üsna ammu (1988 – T. M.) „Ulguva möldri” – see oli minu esimene draamatükk ja päris edukas. Ma hea meelega kohtan siin kõiki vanu näitlejaid – nad olid nii armsad minuga ja püüdsid aidata. Vaat see oli küll improvisatsioon! Olin küll ennast ette valmistanud, aga proovisaalis läks kõik teisiti. See  oli tõeline ühistöö, kus oli väga palju näitlejate improvisatsiooni. Ja üldse, ega see päris nii ei ole, et teed kodus laua taga lavastuse valmis. Sagedasti tuleb proovisaalis hoopis uus mõte. Mäletan, et „Surmatantsu” proovis tegin ühe dueti pooleteise tunniga, aga hoopis teistmoodi, kui olin kodus valmis mõelnud. Kui kõikides detailides kavandatu juurde kinni jääda, on tulemus kuiv ja impulss kaob ära. Proovi ajal tuleb ikka midagi juurde, aga muidugi – ma ei lähe proovisaali, kui ei tea, mida tegema pean.       

Kõneleme praegu Pärnust, aga ütlesite mullu ühes oma juubeli-intervjuus, et jagate end oma kolme lemmiklinna New Yorgi, Moskva ja Tallinna vahel.

Olin esimest korda New Yorgis 1979. aastal, mul tekkis seal väga palju sõpru ja ka pidevad töövõimalused. Võib-olla sellepärast, et seal olid ees vene emigrandid, keda ma tundsin juba Moskva perioodilt, kunstnikud, kes olid olnud põrandaalused ja siis ära läksid. Eriti kaheksakümnendad oli New Yorgis kõige aktiivsem kunstiaeg, kui suured kaasaegse tantsu tähed  nagu Martha Graham ja Merce Cunningham veel elasid ning peale tuli ka noorem põlvkond. Minule oli see avastamise aeg: meil postmodernistlikku tantsu siis üldse ei olnud ja minagi olin moderntantsu sinnamaani teinud intuitiivselt. Siis avastasin ka ajaloo, kus ja kuidas see on tekkinud ja mida endast tegelikult kujutab – nii et minule oli see nagu teine kool. See linn on mind professionaalselt väga arendanud. Moskvas ma lihtsalt õppisin. Aga praegu  ma ei ütleks, et ta mulle enam lähedane on, sest Moskvat on praegu ikka võrdlemisi raske taluda: ta on läinud nii kommertslikuks ja odavaks. Sidemed ja töövõimalused muidugi püsivad: ma olen Venemaal, eriti Peterburis endale nime teinud ja seal tuntakse mind. Praegu on mul pakkumine, et hakkan midagi tegema koguni Saraatovis ja tegin Joškar-Olas. Lääne-Euroopaga ma nagu ei ole otsinudki kontakte, võib-olla võiks ka Euroopaga katsetada,  aga käed on alati tööd täis ja lõpuks on ükskõik, kus sa lavastad. Venemaal on väga tugevad trupid, ka Joškar-Ola suurepärane trupp on võib-olla isegi tugevam kui meil Estonias. Just Kesk-Venemaa koolkonna professionaalne tase on üsna kõrge – neil on tantsijaid kuulsast Permi koolist, aga kohalikudki koolid on väga tugevad –, iseasi, et orientatsioonis on nad pisut maha jäänud.   

Käed on alati tööd täis – see kõlab praeguses situatsioonis kui unistus. Mis on määrav ühe või teise pakkumise kasuks otsustamisel?

Praegu olen pigem ise neid pakkumisi teinud. Näiteks viimatine, Kaie Kõrbiga tehtud „Surmatants” sündis nagu iseenesest. See libreto  oli mul ammu ja olin katsetanud seda mitmel pool teha, aga ei leidnud osatäitjat. Kaie oli ideaalne osatäitja ja sain temaga oma mõtte ellu viia. Olen kas korranud oma varasemaid lavastusi või saanud tegelda materjaliga, mis mind ennast ikka huvitab. Endale ebameeldivat pakkumist ei ole ma vastu võtnud: pole olnud vajadust näiteks üle kanda klassikalise balleti lavastusi vms. Aga loomulikult tuleb arvestada, kus mida teha – sugugi kõik ei sobi  igale trupile. 

Kas sellise elustiili juures jääb aega ka meie teatrieluga kursis olla?

Paremad draamaetendused olen ikkagi ära vaadanud, tantsuetendused ja -festivalid samuti. Vaatajana on mulle viimased asjad meeldinud ikka Von Krahli teatris, sest neil on  mingi kontseptsioon ja ma tajun seal väljaütlemise jõudu. Ja need üsna originaalsed lahendused on ka läbi tunnetatud. Väga pean lugu Petersonist, aga ei ole kahjuks näinud tema viimaseid lavastusi. Olen samuti kursis, mis toimub Kanuti gildi saalis ja mis Sõltumatu Tantsu Ühenduses. Olen ikkagi uudishimulik, et kuidas see areng siin toimub ja mis tasemel see on, võrreldes maailma pildiga.   

Ja milline on tulemus?

Ma arvan, et inimesed mõtlevad huvitavalt ja on ka päris hästi kursis sellega, mis maailmas toimub. Ainuke etteheide on mul see, et kõrgprofessionaalsel tasemel viimistletud töid on siiski väga vähe. Jäädakse nagu poolele teele,  kuigi kõik, olenemata väljendusvahenditest (kontseptualism, minimalism või abstraktsus), peab alati olema lõpetatud kunstiteos. Ärevaks teebki see, et ma ei näe isegi taotlust teha viimistletud teost.   

Millest see võib tingitud olla?

Ma arvan, et kriteeriumid ei ole päris paigas. Meil ei ole ka piisavalt ettevalmistust kaasaja tantsus. Olen sellest juba kõnelnud, et tuleks hakata andma ka kaasaegse tantsu haridust, siis võib-olla hakkaks tulema. Ideid on inimestel küllaltki palju, aga ei ole piisavalt kõrge professionaalse  tasemega tantsijaid, kes võiksid olla materjal, kellega neid viimistletud töid teha.   

Kas te ei ole mõelnud sellise kooli tegemise  peale?

Olen neid asju teatriliidu kaudu ajanud – see on päris suur organiseerimine, et seda ise teha –, et avada balletikooli juures kaks osakonda: üks klassikalise ja teine kaasaegse tantsu osakond. Ma ei tea, kas see meil õnnestub, aga arvan, et see on väga vajalik. Praegu ei ole huvilistel lastel võimalust saada süstemaatilist haridust kaasaegse tantsu alal.     

Tuleme ringiga teie enda lähiplaanide juurde tagasi. Nimetasite Saraatovit.

Pean paratamatult ära tegema selle tšehhoviaana, mille libreto ma kunagi kirjutasin ja nüüd usbeki helilooja Anvar Ergašev on valmis kirjutanud. Tahtsime Kaie Kõrbiga teha veel ühe töö – „Phaedra”. Toivo Tulev kirjutab uut  ooperit ja tahab, et mina selle lavastaks.

Oleksin just küsinud, kas kõnesse tuleb veel mõni ooper, aga jõudsite vastusega ette.

Jah, Toivo Tulev tahab, aga see on küllaltki keeruline ülesanne. Aga võib-olla annavad „Thaïsi” kogemused mulle ka suuremaid oskusi sellel alal.     

Tagasi vaadates võib öelda, et teie loomingus on suur osa algupärandeil, mis on  valminud koostöös meie parimate heliloojatega.

Jah, enamik minu teoseid on sündinud koostöös eesti heliloojatega, kusjuures igaühega neist mitte üks, vaid ikka mitu teost. Näiteks Lepo Sumeraga tegime kaks asja, Tormise ja Tambergiga ka mitu. Isegi Pärdiga, kuigi tema ei ole nendest ise osa võtnud – vaid „Kuritöö ja karistuse” kompositsiooni tegime koos –, aga temagi teoseid olen suhteliselt palju lavastanud.     

Kas te ei ole mõelnud siin uuesti teha oma menulavastusi, näiteks „Joanna tentatat”?

Eri Klas on selle ettepanekuga välja tulnud. Materjalid on praegu Toomas Eduri käes. Kui ta on huvitatud tantsima seda osa, mida omal ajal tegi Tiit Härm – inimene peab tahtma seda  teha ja neid tantsijaid ei ole palju, kes seda suudaksid teha.     

Kuidas üldse suhtute Estoniat ootavatesse muutustesse – sügisest on ju Toomas Edur seal uus balletijuht.

Mina loodan muidugi Toomasest palju! Ta on ju väga ergas inimene ja väga palju Londonis näinud. Olen väga selle poolt, et ta sinna läheb, kuigi see on väga raske positsioon. Aga loodan, et ta toob midagi uut ja loob teatris loomingulise  atmosfääri.   

Katkestasin teid oma loominguliste plaanide tutvustamisel. Kas peale „Joanna … ”  on varasemast veel midagi südamel?

Muidugi teeksin hea meelega ka Sumera „Anselmi lugu” – meeletult kaasaegne teema –, aga hoopis teistmoodi. Seal on väga hea III vaatus, aga esimesed kaks ehk vähem. Teeksin dramaturgiliselt ümber, kombineeriksin ümber ka muusikat, võtaksin sümfooniatest juurde. Tegeleksin sellega hea meelega. Kunagi oli meil Helena Tulvega idee teha  „Hundimõrsjat”, aga omamoodi: tänapäeva ja Aino Kalda lugu põimides, filosoofiliselt naisloojast kui sellisest üldse. Tahtsime aluseks võtta naisloojate päevikud – neil kõigil on siiski mingi sisemine dissonants. Kõigil! Kuigi väliselt oli näiteks Aino Kalda elu väga õnnelik, on temagi päevikus depressiivsust … Rääkimata Virginia Woolfist jpt loojatest. Tavanaise ja looja sisekonflikti peale tahtsime selle teose ehitada.  Pakkusin seda Vanemuisele, kes ei huvitunud, ja töö jäi siis pooleli. Nüüd ei oska seisukohta võtta, kas jätkub jõudu, et see küllaltki komplitseeritud töö lõpule viia. Tulve ise oleks nõus, aga meil oli idee, et tema kirjutab osa balletist, naislooja temaatika, ja teise poole keegi meeshelilooja, sest Tulve loomingus võib-olla pole nii jõulisi värve. Aga kas me leiame Eestist sellise sümfonisti? Tollal pidime Kaumanniga tegema, aga nüüd on  kõigil muud tegemised vahele tulnud. Ja ei tea, kas teatergi huvituks.     

Kahju oleks see põnev töö lõpetamata  jätta.

Teate, ma ei saa oma vanust päris eirata. Kuigi ma ei arva, nagu minu eas ei võikski midagi teha, siis paneb ikka mõtlema, kui kavandan asja, mis ehk kolme aasta pärast välja tuleb. Balleti lavastamine on nii füüsiliselt kui vaimselt ja energeetiliselt ikkagi väga raske. Ma ei ole veel kindel, kas jätkub jõudu. Ja vaevalt et keegi teine minust lähtunud idee saab üle võtta … 

Ooperi lavastamine on siis kergem töö?

Jah, muidugi, tunduvalt kergem – sa ei pea ju seda muusikat täitma liigutustega. Kui ma balleti jaoks teen eeltööd vähemalt paarkolm kuud, siis ooperiga kolm nädalat. Tunduvalt  kergem! Kui sul ikka kõrvad on peas ja tajud teatrit. 

 Ega muud kui tulebki hakata ooperilavastajaks, keda meil ju hädasti on vaja!

Kui „Thaïs” nüüd õnnestub … 

Küsinud Tiina Mattisen