Mäng, mis vääris küünlaid

Igor Gar?nek

Raimo Kivistiku korraldatud XIII Rapla kirikumuusikafestival (22. VII ? 7. VIII) algas suurejooneliselt, avakontserdil tuli Rapla kirikus Tõnu Kaljuste dirigeerimisel esiettekandele Enn Võrgu (1905 ? 1962) mammutoopus, 44 numbrist koosnev neljaosaline oratoorium ?Valvake!? (?Vigilate?). Pea poolteisetunnise piibliainelise suurteose saamislugu on sama tähelepanuväärne kui selle nüüdne esmaesitus. Nimelt oli helilooja aastatel 1950 ? 1955 punavõimurite tagakiusamise eest Viljandimaal maapaos, kus valenime all elades kirjutaski oma suurima teose. Just nimelt kirjutas, kuna klaverit tal komponeerimiseks polevat seal olnud. Ja seda kõike vähimagi lootuseta tollases Eesti NSVs ka elavas esituses kuulda, kuna usk loeti sotsialismi ajal teadagi ?oopiumiks rahvale?.

?Valvake!? valmis eeldatavalt aastal 1953, mis on ühtlasi ka stalinismi lõputähiseks. Peab kohe ütlema, et vaevalt oleks Võrgu oratooriumi helikeel ise toona punastele ametimeestele peavalu valmistanud ? esmakuulamisel võib üllatuda selle ülimast konservatiivsusest. Ikka klassikute (Beethoven) ja romantikute (Wagner) laadis ?korralikud? harmooniajärgnevused, Händeli oratooriumide stiilis ?koolifuugasid? meenutav vokaalpolüfoonia jms. Sellise anakronistliku efekti paremaks mõistmiseks asetame ?Valvake!? oma ajastu konteksti ning vaatame, mis maailma avangardmuusikas tol ajal tehti.

Täpselt samal aastal (1953) kirjutas Messiaen oma ?Lindude ärkamise? ja Stockhausen ?Elektronische Studie I?, aasta varem (1952) hämmastas Boulez muusikaavalikkust totaalse serialismiga teoses ?Struktuurid I? ning Berio epateeris publikut ekstravagantse ?Opus Number Zoo?ga?. Cage ?okeeris kõiki oma radikaalsete perfomance?itega, modernism õitses siis nii Darmstadti suvekursustel kui Donaueschingeni uue muusika festivalidel. Sõnaga ? 1950. aastate alguse läänemaailmas tähendas helilooja ühtlasi novaatorit ja avangardisti.

Ent kunstis pole ühetähenduslikke eeskirju ja Võrgu ?Valvake!? peaks küll veenma, et heliloojal pole kohustust olla ilmtingimata novaator, et ka alalhoidlikus ja anakronistlikultki mõjuvas helikeeles saab luua sügavaid ning vägevaid heliteoseid. Ja väge oli nii kõnealuses oratooriumis kui selle ettekandes küllaga. Nüüd tervelt pool sajandit oma esmaesitust oodanud loost lähemalt.

Nagu öeldud, jaotub ?Valvake!? nelja ossa, millest kaks kõlasid esimeses kontserdipooles ning ülejäänud teises. Oratooriumi 44 numbrit on enamjaolt üsna lühikesed ja sulanduvad attacca üksteiseks üle, mis lisab muusikale terviklikkust ning muusikalis-dramaturgilisele arengujoonele pidevust. Suurteose kaheks oluliseks jooneks oleksid dramaatiline intonatsioonide ring ning polüfooniline tekstuur, mõlemad kõige selgemini väljendumas eelkõige koorinumbrites. Mis puutub koori, siis tegelikult arvestas helilooja kolme, s.o nais-, mees- ja segakooriga. Antud ettekandes osales vaid Nargen Opera oratooriumikoor, mis polnud küll teab kui suur, ent Rapla kiriku akustikat arvestades täiesti piisav, et jaotuda tutti-kõlade kõrval kandvalt ka nais- ja meesrühmaks.

Oratooriumi esimene osa räägib Kristuse hävingukuulutusest Jeruusalemmale ja jüngrite lohutusest. Dramaatilise kõrgpunktina mõjus siin koorinumber ?Rahvas tõuseb rahva vastu?, kus Tõnu Kaljuste tegi efektse tempokiirenduse, millega pingestas koori nais- ja meeshäälte tämbraalset vastandust veelgi. Järgnev Mati Turi soolo kandis seda pinget artistlikult edasi aldi (Helen Lokuta) soolonumbrisse, kus lisandus juba ka lüüriline dimensioon.

Teine osa räägib suurest viletsusest ja Inimese Poja tulekust, dramatismist saab siin juba traagika, millele vaid baritoni (Rainer Vilu) soolo tõi viivuks leevendust. Lausa ooperliku afektiga kõlas Mati Turi ?Ja siis ilmub Inimese Poja tunnustäht?, ent isegi tema häälevõimsusest jäi siin väheks, kuna Tallinna Kammerorkestri massiivne kõla kippus teda oma intensiivsusega sootuks enda alla matma. Muuseas, esimeses kahes osas piano?t nagu ei kuulnudki ning pole ka ime, kui helilooja ei kirjutanud partituuri ainsatki dünaamikamärki.

Ent kolmas ja neljas osa olid dünaamika poolest märksa mitmeplaanilisemad. Sopran Kädy Plaas üllatas siin meeldivalt oma vokaalse avarusega, millele omalt poolt aitas kaasa orkestrisaate redutseerumine piano?sse. Plaasi soologa haakus hästi ka Rainer Vilu lüürilise tundelaenguga esitatud ?Öö on möödumas?, mis kõlas kui nokturn või hällilaul. Neljandat osa, mis võtab oratooriumi viimsepäeva-meeleolud kokku, iseloomustab ehk kõige paremini kontsentreeritus ? muusikalis-dramaturgiline arengujoon läks siin aiva tõusujoones loo viimaste numbriteni, mis koos suurejoonelise lõpukooriga ?Meie ootame tema tõotuse peale? moodustasid ühtse hingusega terviku.

Igatahes vägev kogumulje, mida kviteeris ka publiku standing ovations. Lõpetuseks tsiteerin aga kolleegi, kes ettekannet elutargalt iseloomustas: kunst kuulub Raplale!