Lummavalt peenekoeline, kaasakiskuvalt pöörane

M?-Matis Lill

Toy Vivo Viljandi pärimusmuusika festivalis on midagi põhjamaa suvele ainuomast: mingi eriline palanguline intensiivsus ja kokkusurutus, mis jätab endast igal aastal järele pisut nukra järelmaitse. Need neli päeva mööduvad alati liiga kiiresti – nii palju on muusikat, mida oleks tahtnud veel kuulata ja näha, aga puht füüsiliselt ei olnud see võimalik. Ja nii vähe on seda  aega, mil lihtsalt ka seda eripärast avatust, soojust ja päikeseliselt pulbitsevat festivalimelu nautida.

Eks midagi sarnaselt pulbitsevat ja samas habrast on rahvamuusikas endaski. See on ju midagi, mis oma pärimuslikust loomusest tulenevalt on paratamatult pidevas muutumises, kippudes üha rohkem tänapäeva agressiivsele globaalsele kommertskultuurile jalgu jääma. Enamiku festivalil kõlanud muusikatraditsioonide kohta võib vist õigustatult tõdeda, et me ei tea, kauaks meile neid elaval kujul antud on.

Tundub, et ka paljud pärimusmuusikud ise on nende esindatud traditsiooni haprusest ja marginaliseerumisest teadlikud. Ja see vist annab neile tihtipeale ka mingi erilise jõu ja sära, mis parimate muusikute puhul kandub alati imepärase intensiivsusega lavalt kuulajateni.

 

Vahetuid elamusi, introvertset intensiivsust

Selleaastase festivali vahetumaid elamusi oli kindlasti ameerika sooloartisti Bruce Molsky kontsert. Molsky esinemises oli mingit erilist introvertset laadi vahetust ja siirust ning samas oli see kütkestavalt kaasakiskuv. Ja seda nii iiripärastes viiulilugudes kui XIX sajandi ameerika kauboilauludes. Just see viimane traditsioon oli festivalil minu suurimaid avastusi – ei oleks osanud arvata, et ameerika Metsiku Lääne vaimus sündinud laulud võivad ka eesti pärimusmuusika kontekstis nii palju seoseid tekitada. Eelkõige meie karjaselauludega, kus tihtipeale esineb seesama veidi nukker ja melanhoolne alatoon.

Mõjusat introvertset intensiivsust pakkus ka põhjanaabrite kollektiiv Helsinki Mandoliners. Nende etteaste oli parimaid skandinaavia pärimusmuusika esitustraditsioone järgides lihvitud, tehniliselt kõrgetasemeline ja koosmänguliselt läbi töötatud.

Ka norra Majorstuen pakkus väga viimistletud esitust – seadetest ja koosmängust kuni lavalise liikumiseni välja. Erinevalt soomlastest oli norrakate mängus ja esinemises aga ka arvestatavas annuses metsikust ja hullust.

 

Vahemeremaade traditsioone sünteesiv iisraeli duo

Festivali ilmselt kõige kõrgetasemelisemat kõlakultuuri ja suurimat nüansirikkust pakkus aga vahemeremaade traditsioone sünteesiv iisraeli duo Toy Vivo, kelle muusikas ühinesid hämmastava elegantsi ja kergusega araabia klassikaline muusika, flamenco kui ka muidugi juutide enda rikkalik muusikapärand. Nende öine kontsert Kaevumäel oli päris suur üllatus: seda seetõttu, et festivali suured vabaõhulavad tavaliselt nii peenekoelist ja meditatiivset muusikat ei paku. Seekord aga kõlas siin muusika, mis – solisti pajatatud legendi vaimus – naeris, nuttis ja uinutas. See öise tähistaeva all kulgenud kontsert oli kindlasti üks festivali kaunimaid ja lummavamaid elamusi.

Peenekoelisi vabaõhukontserte oli festivalil aga veelgi. Ka hispaania kitarrivirtuoos Paco Serrano viimistletud, tehniliselt nõudlik ja kõlaliselt nüansseeritud flamenco-kontsert pakkus väga kirka ja vahetu elamuse.

Ereda vabaõhukontserdi andis ka Trio Solnõško Venemaalt. Nende muusikas said kokku väga eriilmelised muusikalised lätted popmuusikast folgini, kusjuures kõik see kulges üsna maitsekas jazzilikus võtmes. Poleks osanud arvatagi, et balalaikast võib nii erinevaid kõlavärve välja võluda!

 

Mustlasmuusika – metsikust ja pöörasust

Festivali kaasakiskuvamaid elamusi oli kindlasti ungari mustlaste ansambel Parno Grazt, kelle esinemine oli mustlasmuusika parimaid traditsioone järgides tulvil metsikust ja pöörasust. Siin oli päris palju tuttavat ka eelmise aasta Besh-O-Dromi kontserdilt – muu hulgas see kummaline hakitud silpidega, veidi räppi meenutav kõnelaulu-improvisatsioon. Kindlasti oli kontserdil päris palju äratundmisrõõmu nii palade kui meeleolu poolest Emir Kusturica filmide austajatele. Pole vist imestada, et Kusturica on sellest lättest nii palju ammutanud; mustlaskultuuris on mingit eripäraselt efektset teatraalsust, mis mõjub oma ehedas hulluses nii laval kui filmilinal hüpnootiliselt ja haaravalt. Kuuldavasti olevat legendaarne linateos „Must kass, valge kass” olnud planeeritud algselt hoopis dokumentaalfilmina…

Üsna suure pettumuse valmistas seekord aga taani duo Haugaard ja Høirup, kelle kontserdist ma 2002. aastal saadud võimsa elamuse põhjal ootasin väga palju. Ei tea, mis nendega vahepeal juhtunud on – kunagise nakkava metsikuse asemel pakkus ansambel seekord korralikku keskpärasust.

Vanade elamustega läks kahjuks vastuollu ka folgi ühe vanema ja regulaarsema külalise, gruusia ansambli Thbilisi kontsert. Ma ei saa aru, miks oli vaja nendele lavale lisaks tuua tantsu lindimuusika saatel. Tulemus mõjus paraku üsna tühja lava-show’na, kuhu tõi aeg-ajalt küll eredamaid hetki sisse ansambli esinemine, ent mis sellegipoolest mõjus lõppkokkuvõttes nõukogudeaegse rahvaste sõprust ülistava tühja estraadiprogrammina. Ma arvan, et Viljandi publik ja festival väärib kindlasti palju paremat; seda enam, et Thbilisil on, mida pakkuda…

 

Gjangstal oli ehedust ja haaravust

Kuuldud eesti artistidest valmistas meeldiva üllatuse valdavalt näppepillidest koosnev Gjangsta-nimeline rühmitus. Nende esinemises oli üksjagu värskust, ehedust ja haaravust. Loodetavasti on noortel mängijatel tahtmist ja motivatsiooni piisava pühendumusega edasi tegutseda ja see praegune uudsuse jõud ei haju ajapikku selle tulemusena, et mängijad killustavad ennast igasuguste projektide vahel. Eestis kipub see – ja mitte ainult pärimusmuusikas – paraku üsna tavaline asjade käik olema.

Pühendumine ja süvenemine on kindlasti raskem ja vähemalt esialgu majanduslikult kindlasti mitte tulusam tee, aga kui tahta kuhugi jõuda, siis pikemas perspektiivis ei ole sellele alternatiivi. Kokkuklopsitud projektansamblid ei saavuta kunagi sellist haaravust kui pikka aega ühte asja süvenenud muusikute mäng. Seda näitas hästi ka tänavune festival ja selle parimad elamused.