Lavastus, mille sisustavad artistid

„Madama Butterflys“ on psühholoogilist veenvust ja kunstilist läbitunnetatust, mis kipub muusikateatri keerukas ja kohmakas masinavärgis aeg-ajalt kaotsi minema.

KERRI KOTTA

Madama Butterfly“ 16. III (esietendus) ja 27. IV Vanemuise teatri väikeses majas. Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi, lavastaja Robert Annus, dirigendid Taavi Kull ja Martin Sildos, kunstnik Maarja Meeru, valguskunstnik Margus Vaigur. Osades Hiromi Omura, Aleksandra Kovalevitš või Karmen Puis, Rafal Bartminski, Jānis Apeinis või Tamar Nugis, Rasmus Kull, Jaan Willem Sibul, Märt Jakobson, Simo Breede, Anu-Mari Uuspõld jt, Vanemuise sümfooniaorkester ja ooperikoor.

Vanemuise muusikateater on oma viimaste aastate kõrgvormis. Hiljuti tulid just sealt eesti muusikateatri olulisemad õnnestumised, mille hulka lisaksin ka hiljuti esietendunud Puccini „Madama Butterfly“. „Butterfly“ ei ole ehk väliselt nii efektne kui „Sweeney Todd“ või muusikateatri piire sedavõrd nihutav kui „Tulleminek“ – mõlemad Vanemuise lavastused on pärjatud teatri aastaauhindadega, „Tulleminek“ ka Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga –, kuid selles on psühholoogilist veenvust ja kunstilist läbitunnetatust, mis kipub muusikateatri keerukas ja kohmakas masinavärgis aeg-ajalt kaotsi minema.

Lavastaja Robert Annus usaldab muusikat ja ei püüa sellele olemuslikult võõrast külge pookida. Lavastus on minimalistlik ja delikaatne ning seda lausa määrani, mis võib jätta mulje lavastuse kui sellise puudumisest. Annuse taotluses jätta iseend tagaplaanile on midagi idamaist ning võib arvata, et selleks on lavastajat inspireerinud teose sisu. Kuid sellist käsitust õigustab ka ooperi muusikaline ülesehitus: tegemist on äärmiselt orgaaniliselt läbikomponeeritud teosega, mille muusika järgib dramaturgiat lausa maniakaalse järjekindlusega. Muusika jutustab siin kogu loo ning lavastaja ülesandeks jääb vaid selle pöördeid markeerida.

Siiski sisaldab ooper ka kohti, kus lavastaja aktiivsem seisukohavõtt olnuks õigustatud, eelkõige II vaatuse esimest ja teist stseeni eraldavates numbrites. Esimest stseeni lõpetavas koorinumbris on lavastaja paigutanud koori staatiliselt eeslavale, teise stseeni instrumentaalne sissejuhatus on aga lahendatud koreograafiliselt. Kui koorinumbri lavastuslik lahendus jäi lihtsalt arusaamatuks, siis koreograafia kasutamine mõjus pisut kulunud võttena. Kuna mainitud instrumentaalne sissejuhatus on üks väheseid kohti, kus muusika ei reageeri parajasti toimuvale, vaid võtab selle suhtes distantseerituma ja üldistava positsiooni, siis on siin tegemist ainsa hetkega, kus lavastaja saaks kontseptuaalselt sekkuda, kartmata muusika psühholoogilise loogikaga konflikti minna. Kuid võib-olla lavastaja hoiak oligi vältida oma lavastusliku persona esiletõstmist ka selles ainsas kohas, kus muusika seda peaaegu palub, mistõttu ta usaldas numbri visuaalse interpreteerimise koreograafile (Marika Aidla).

Robert Annus usaldab muusikat ja ei püüa sellele olemuslikult võõrast külge pookida. Lavastus on minimalistlik ja delikaatne ning seda lausa määrani, mis võib jätta mulje lavastuse kui sellise puudumisest.

Maris Savik

Vanemuise orkestri tase on paranenud. Kuigi seda kummitavad kohati ikka veel tavapärased probleemid – näiteks metsasarvede tooni kvaliteet piano’s, viiuli- ja tšellorühma kohatine haraliolek, deklamatiivsete rubato-lõikude rütmiline logisemine –, on orkestri mänguline kindlus tõusnud, samuti on selle kõla muutunud ühtsemaks, kuid ka läbipaistvamaks ja diferentseeritumaks. Ühtlasi on tasakaal orkestri ja lava vahel juba päris hea. Kõige säravamalt näitas orkester end tutti-lõikudes, kuid ka ooperisolistide väärika partnerina.

Ooperi nimiosalist kehastav Hiromi Omura on Vanemuise teatri üks viimase aja suuri leide. Tema tööd Butterfly rolliga peaksid nägema kõik, kes tahavad end teostada ooperiartistina. Küsimuse all pole vaid rikkalik väljendusvahendite palett, mis vale kasutamise puhul võib mõjuda lihtsalt veiderdamisena, vaid kõikide detailide – miimika, kehahoiaku ja muidugi ka hääle eri varjundite – sünkroniseeritud ja detailideni lihvitud rakendamine kõiges, mis on seotud tegelaskuju edasiandmisega. Butterfly rolli taga on aastatepikkune töö ning see on põhjus, miks võrdlemisi küpses eas artist suudab mängida 15aastase tütarlapse rolli usutavaks. See paneb ühtlasi unustama mõned sisse lipsanud „väsimus­noodid“ hääles, mis oli samal ajal võimeline kandma nähtavate pingutusteta kogu nõudliku vokaalpartii raskust.

Teine õnnestunud leid on Rafal Bartminski (Pinkerton). Analoogiliselt Omurale väljendus ka Bartminski loodud tegelaskuju kõige enam hääle kaudu. Kui Omura variatsioonirikas hääl esindas Butterfly tegelaskuju liminaalsust – armastatud mehe pärast on Butterfly hüljanud ühe kultuuri ja püüab astuda teise, mis asetab ta mingis mõttes kultuurilisse määramatusesse –, siis Bartminski ilus, soe, tugev ning stabiilne ja suhteliselt piiritletud värvi­paletiga vokaalis väljendunuks kogu selle heatahtlikus pealiskaudsuses justkui Ameerika ise. Bartninski nauditavat häält toetab ka tema esinduslik välimus, mis teeb temast peaaegu ideaalse Pinkertoni kehastaja.

Sharplessi kehastavad selles lavastuses Jānis Apeinis ja Tamar Nugis. Apeinise kõrgest tasemest annavad tunnistust mitmesugused laureaaditiitlid, sealjuures ka Latvijas Gāze aasta parima ooperilaulja auhinnad aastatest 2008, 2011 ja 2012, kuid mulle osutus suuremaks üllatuseks hoopis Nugise osatäitmine. Võrreldes osatäitmisega näiteks operetis „Viini veri“ on Nugise hääl omandanud sügavust, selle toon on muutunud rikkalikumaks. Lavalisse olekusse on lisandunud küpsust ning ka lava valitsemine õnnestus tal paremini. On hea meel tõdeda, et ta suutis end Bart-minski kõrval kehtestada arvestatava partnerina.

Rasmus Kull Gorona küll otseselt ei üllata, kuid võrdlemisi tugev osatäitmine on seegi. Selle lavastuse vokaalset taset arvestades jäi Kulli hääl küll eespool mainitute varju. Näib, et kõige tugevam on ta siiski muusikalis, kus tema „sirgevõitu“ häält toetab nii võimendus kui ka muusikalile omane vokaalpartii struktuur (siin on kohane ära märkida ka talle tänavu omistatud laureaaditiitlit, mis oli seotud just rolliga muusikalis „Sweeney Todd“). Võimenduseta kipub tema hääl jääma aga üheplaaniliseks ja forsseerituna isegi kohati lamedaks ning seda just akustiliselt ebasobivates tingimustes. Siiski ei lasknud artisti muud lavalised kvaliteedid (tugevus karakterrollides) sellel asjaolul väga häirivalt esile tõusta.

Suzuki peab olema üsna palju laval, kuid võimalust end häälega väljendada talle väga palju ei anta. Ta laulab oma repliigid sageli kohtades, kus stseeni psühholoogiline pinge on tõusnud haripunkti – viimase valmistavad aga sageli ette hoopis teised. See nõuab Suzuki osatäitjalt teatavaid sprinteri omadusi, võimet oma väljendus­vahendite register plahvatuslikult avada. Nii Aleksandra Kovalevitš kui ka Karmen Puis said sellega hästi hakkama. Puisi puhul tuleks ühtlasi esile tõsta oskust oma tegelaskuju mittemuusikaliste vahenditega laval elama panna, eelkõige muidugi teise vaatuse esimeses stseenis, kus ta tõuseb Butterfly kõrval ainsa tegelasena paratamatult tähelepanu fookusesse.

Alates esietendusest on lavastus omajagu küpsenud, mistõttu võib oodata, et järgnevad etendused on kõige paremad. Samal ajal jääb mängukordade vähesus, mis ei lase sellisel suure inertsiga tükil, nagu seda on ooper, end korralikult sisse mängida, siiski probleemina üles. Seda arvesse võttes on omamoodi ime, et Tartus üldse on sellisel tasemel muusikateater.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht