Lauljate jäävuse seadus

Kui vähendame veidi laulupeolaulude ettevalmistamise koormat, ei tähenda see veel seda, et teeme mööndusi isamaalisuse kasvatamisel.

JAANUS KANN

XII noorte laulupidu „Mina jään“ 2. VII Tallinna lauluväljakul. Idee autorid Rasmus Puur ja Veiko Tubin, peadirigent Heli Jürgenson, muusikatoimetaja Kersti Seitam. Laval 17 uut laulupeodirigenti, 9 uudisteost, 16 uut seadet.

Kellel iganes oli voli lubada noorte laulupeole korraga 17 debütantdirigenti, olgu ta tänatud! Kuigi võimalus tõusta laulupeopulti on siiani olnud pigem kui elutööpreemia, mitte avanss, tasus risk end ära.

Võis selgelt tajuda, et maestrod olid oma kogemustele tuginedes sõnastanud väga konkreetsed metoodilised nõuanded. Neid järgides ja sünergiast toetust saades suutsid algajad kogu oma tööd üsna meeldivalt ohjata. Põlvkonnajagu uusi dirigente sai aimduse, mida tähendab kunstiliselt juhtida ülisuuri protsesse. Nii mõndagi neist ei saa enam pidada ebaenesekindlaks.* Nii mõnelgi neist on piisavalt karismat, et olla kunagi samasugune jõuline ja raudkindel, aga sealjuures hooliv ja armastav üldjuht nagu Heli Jürgenson.

Oleme liiga vähe mõelnud sellele, et koorijuhi amet koosneb tegelikult kahest rollist: dirigendist ja koormeistrist ehk kunstnikust ja tehnikust. Need on kaks sarnast, ent erineva rõhuasetusega tööd. Kui see laulupidu panustas suurte dirigentide pealekasvule, siis järgmisel korral võiks ehk keskenduda koormeistritele, noortepeo puhul koolide muusikaõpetajatele, eelkõige nende ettevalmistusele.

Olemine olevat talumatult kerge ja seepärast tahavad noored, et neile antud üürike aeg oleks võimalikult üllatuslooline. Et maailm heliseks kogu aeg. Et saaks ise kogu aeg heliseda.

Raigo Pajula

Kuigi ka dirigeerimistehnika on oluline, tasub dirigeerimistundides klaveri kõrval peeglisse vaatamise asemel seada prioriteediks kooritöö metoodika. Tasub tudengitele seletada ja kindlasti praktikas ette näidata, kuidas häälestada seitsmehäälset akordi (Kärt Johansoni eesti rahvaviisil põhinev „Õhtu ilu“ Pärt Uusbergi seades), kuidas panna madalamad hääleliigid laulma kõrgeid noote (Alo Mattiiseni „Isamaa ilu hoieldes“), kas ja kuidas tohib hiljuti häälemurde läbi teinud amatöörtenoril lasta laulda pikalt esimeses oktavis (Enn Võrgu „Eesti lipp“) ning kuidas tagada, et segakoori naisrühm ei kõlaks nagu lastekoor.

Esinduskollektiividel, kuhu on valitud kõige andekamad lauljad ning keda toetavad abidirigendid, sageli ka hääleseadjad ja solfedžoõpetajad, lahenevad tehnilised küsimused loodetavasti üsna valutult. Tavakooli õpetajad, kes on eesmärgiks seadnud võimalikult paljude, ka esmapilgul andetute õpilaste muusika juurde toomise, peavad aga kõigega üksi hakkama saama.

Julgen öelda kõikide muusikaõpetajate nimel: me oleme andnud oma parima, et noorte laulupeod õnnestuksid, ja oleme rõõmuga valmis ka järgmiste pidude nimel pingutama. Kui me selle töö ette võtame, siis tahame aga seda teha väga hästi. Selleks vajame lisaks ülalmainitud oskustele ka aega – prooviaega. Hoolimata sellest, et parem osa koolidest koostab tunniplaani nii, et klassideülene koorilaulutundki oma koha leiaks, ei ole see tava veel nii levinud, kui võiks ja peaks. Isegi kui graafik võimaldab teha nädalas ühe 45minutilise kooriproovi, heal juhul kaks, jääb sellest ilmselgelt väheks, et 12 laulupeolaulu varakevadeks esinemisküpseks saada.

Ükski laulupeoaasta ei ole möödunud lisaproovideta ega peagi. Laululaagrid ja muud hoogtööüritused on üldjuhul toredad, aga järjest raskem on neisse osalejaid leida, sest koorilaul ei ole lauljate ainuke kohustus. Aeg-ajalt tekib tahtmine ahastada, et noored on kaotanud huvi isamaalisuse vastu, neid ei huvita koorilaul ega üldse miski, mis ei ole telefonis. Probleem ei seisne enamasti siiski noorte tahtmatuses, vaid hoopis selles, et nad tahavad palju. Tahavad küll laulda ja pillimängu õppida, aga mitte ainult. Nad õpivad koolis pühendunult, peale tunde kiirustavad trenni ja huviringi või mitmesse ning käivad vanematega teatris, kontsertidel ja reisidel. Nädalavahetustel ja vaheaegadel tehakse tööd nagu eestlased ennemuiste, ainult selle vahega, et nüüd osatakse töö kõrvalt ka armastada. Ka telefoni kasutatakse usinasti, aga järjest rohkem asjaajamiseks; mitte ainult mängimiseks ja lobisemiseks, vaid ka õppimiseks; mitte ainult muusika kuulamiseks, vaid ka partiide harjutamiseks.

Nii klišeelikult kui see ka ei kõla: praegune noor põlvkond (nagu kõik eelmisedki) ei taha tõesti olla ununev lehekülg aegade raamatus, hoolimata sellest, et ise nad raamatulehekülgi enam eriti keerata ei malda. Õnneks (või kahjuks?) peavad nad meeldejäämiseks tegema midagi muud kui need, kes olid noored näiteks 1980ndatel. Praegustel ei ole põhjust võidelda vaenlase vastu – nad saavad vaid isamaa ilu hoielda. Nad ei pea oma olemasolu eest seisma, nemad saavad lihtsalt olla. Olemine olevat aga talumatult kerge ja seepärast tahavad nad, et neile antud üürike aeg oleks võimalikult üllatuslooline. Et maailm heliseks kogu aeg. Et saaks ise kogu aeg heliseda.

Ma ei ole kindel, et peaksime takistama neil elada oma elu täiel rinnal ja oma soovide järgi ainult selle nimel, et nad oleksid siin ja praegu, et nad jääksid siia. Kui tahame, et nad õpiksid ja töötaksid, leiutaksid ja looksid, korraldaksid ja osaleksid, teeksid sporti ja avastaksid maailma, millalgi ka armuks ja lapsi teeks, peame arvestama, et kõik võtab aega. Seega ka aeg, mida nad saavad kulutada koorilaulu harjutamiseks, on piiratud. Kui nad selle aja võtavad, peab see olema kulutatud tõhusalt ning kulmineeruma tulemusega, millega on rahul nii lauljad, koorijuht kui ka publik. Kui vähendame veidi laulupeolaulude ettevalmistamise koormat, ei tähenda see veel seda, et teeme mööndusi isamaalisuse kasvatamisel: praegune noorte põlvkond on niikuinii piisavalt tubli, et saada ning jääda terveteks ja tugevateks, aktiivseteks ja vastutustundlikeks, eetilisteks ja esteetilisteks kodanikeks.

Ma ei arva, et laulupeolaulude kogust peaks kahandama. Samuti kaoks eneseületusvõimalus, laulupeofenomeni üks alustest, kui kogu repertuaar koosneks vaid lihtsatest lauludest. Tänavune kava oli valdavalt küll jõukohane, kompaktne ja kõnekas, kuid edaspidi arvestagem siiski, et iga divisi tähendab uut häälerühma, kellega on vaja eraldi tegeleda, ning et iga laul, mille refrään on varieeritud (Rasmus Puuri „Meie“, Kadri Voorandi „Elu on lootus ja loomine“), tähendab õppeprotsessis enamasti seda, et teise refräänini jõudes tuleb laul kinni pidada ja meelde tuletada, et siin on teistmoodi kui alguses – ja uuesti alustada, et kolmanda refrääni juures taas takerduda, kuni aeg otsa saab. Laulupeolaulude kvaliteedi mõõdupuuks ei pea olema läbikomponeeritus, peo kava kvaliteedinäitaja ei ole kvantiteet.

Kellel iganes tuli idee lubada noorte laulupeole ühehäälsed mudilaskoorid, olgu ta tänatud! Eriti suur tänu neile, kes otsustasid, et kõige väiksemad laulavad vaid kaks laulu. Seetõttu oli aega neid laule viimistleda, töötada lauljatega grupiti ja individuaalseltki ning minna ettelaulmisele muretult, naudinguga kuulates, millise arengu on lauljad sügisega võrreldes teinud.

Mida noorem laulja, seda üllatusloolisem on tema viisipidamine. Oma hääle kasutama õppimine on aastatepikkune protsess, mis vajab kannatlikkust nii õpetajalt kui ka lastelt ning seega sõltub 1. ja 2. klassi kooride võimekus eelkõige alusharidusest. Kuni lasteaedades jaksavad kokkuhoiupoliitikat trotsides töötada kutselised muusikaõpetajad, kes peale karaoke läbiviimise ka päriselt õpetada oskavad ning annavad lastele kooliks kaasa algteadmised õigel ajal ja õiget moodi suu avamisest, võiks kaaluda mõtet lubada ühehäälne mudilaskoor kaare alla päris eraldi, mitme tuhande liikmelise koorina. Isegi kui nad laulavad vaid kaks laulu ja nende lavale toomine võtab rohkem aega kui esinemine ise. Isegi kui nende „Uhti, uhti“ läheb veidi logisema, sest orkestrit ei ole korralikult kuulda ja dirigendi viipe­keel on veel harjumatu.

Mudilaskoorist kõrgemal tasemel kehtib üldjuhul seaduspärasus: lauljad ei teki ega kao, nad võivad vaid muunduda ühest liigist teise. Seega, mida suurem ja tugevam on alglaeng ning mida tõhusamad on lauljate arendajad, seda säravamalt süttib laulupeotuli. Mida rohkem on neid, kes mõne laulu esitamise nimel kulutavad mitu päeva lauluväljakul ja vähemalt aasta regulaarsele harjutamisele, seda enam on neid, kes oskavad laulupeotraditsiooni väärtustada. Kõik need, kes kas või üks kord on laulukaare all esinenud, jäävad sinna alatiseks. Nad jäävad Eestisse isegi siis, kui nad siit ära kolivad.

* Jaanus Kann, Üle kahekümneste ebaenesekindlus. – Sirp 10. III 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht