Lahtine Ida versus professionaalne Lääs

Heili Vaus-Tamm

EMA Sügisfestival 6. ? 9. X DUO VIOLONCELLISSIMO: Olga Vesselina, Vadim Lart?ikov (t?ello, Odessa), kavas Za?itko, Silvestrov, Dionescu, Krigul (esiettekanne) jt. 7. X; Ansambel Atelier du XXe siècle (Lyon), kaastegev Voces Musicales, kavas Boulez, de Mey, Dallapiccola, 9. X EMAs.

Ülal nimetatud kaks kontserti näitasid nüüdismuusika kahte väga erinevat palet: üks Ida-Euroopa emotsionaalsete (väike)rahvaste (pagulas)kultuuri ja teine XX sajandi tunnustatud Lääne-Euroopa heliloojate oma.

Ukrainlaste kava oli kui üks siiras hingekarje ? idaeurooplaste muusika kõlas Duo Violoncellissimo esituses nii tugeva tundeväljaga, et lõpuks hakkas tekkima selle vastu teatud immuunsus. Seetõttu jäi kavast kõige positiivsemalt meelde just viimane, t?ellist Vadim Lart?ikovi enda teos ?Inter Lacrimas et Luctum?, kus oli rohkem õhku ja vabadust ning kus ängistus ei surunud gaasi kogu aeg põhja. Kuigi pealkiri ?Pisarate ja kurbuse vahel? viitab eksistentsiaalsele sisule nagu see oli enamiku selle kava teostega. Sellise sententsi leidis Lart?ikov ühe Beethoveni t?ellosonaadi alapealkirjana ja nii oli ka teoses kasutatud Viini klassikute stiili. Huvitavalt läbikomponeeritud faktuuriga tundeline lugu lõppes siiski sügavamõtteliselt traagilisse hääbumisse. Idaeurooplaste muusika, nii kaitsetult siiras ja pidevalt valuläve piiril, pani mõtlema, et kuidas nad seal üldse suudavad sellises seisundis elada. Aga suitsiidide rekord on just meie, kinniste soome-ugri rahvaste käes, kelle muusikas iial niisugust avatud appikarjet ei kuule. Ikka on see mingi iroonia või teisitiütlemise taga peidus. Meenuvad sõnad ühest Ester Mäe laulust ? ?linnud katusel naersid, kui mind ahastus aknal kägistas?, ja muusikas ongi just lindude naeru, kuigi võõrastavalt.

Ukrainlastele tuli talumatult tugevate emotsioonide maandamisel appi ka distantseerumine (Ljudmila Jurina ?Distanzierung?) ja reaalsusest irdumine (Valentin Silvestrovi ?Serenaadid?). Põnevaid kõlavälju loonud helilooja Silvestrov kirjutavatki viimasel ajal avalikust elust kõrvaletõmbunult vaid serenaade. Justkui ühte ja sama lugu eri koosseisudele ? serenaade oma surnud naisele. Ja selline uuslihtsus (teos ühele t?ellole neljal käel) tundus tõesti kui kõne teispoolsusega, elavatele inimestele mõjub see kuidagi võõrastavalt.

Huvitav eksperiment oli Za?itko ?Epitaph to Marquise de Sade?, sadisti ja ohvri kahekõne. Teose algul loeti ette ka de Sade?i enda originaaltekst. Nende suhe oli kuidagi üheülbaline, justkui juba tüdinud ja väsinud sadisti vanaduspäevilt, ei mingit erutust ega sadismi käimalükkavat meelisklevat impulssi ? ühelt poolt ainult kurjus, teisalt allaheitlikkus.

Praegu põhiliselt Viinis elava Ülo Kriguli esiettekandele tulnud teoses oli orientaalsust, õhku ja rütmi, huvitavalt jäid kõlama lõpuni viidud, koos paisuvad kõlad. Kontserdi muus kontekstis mõjus teos aga tasakaaluka, koosseisust tingitud katsetusena. Kõnekas on juba pealkirjades sisalduv ? Krigulil ?1:2?.

Kui võrrelda kahte kontserti esituste seisukohalt, siis duol oli intensiivne tehnika viimseni pingestatud ja katarsiseni viidud emotsiooni teenistuses. See-eest Lyoni üliõpilaste ansambel Atelier du XXe siècle täitis aga täpseid juhiseid, igaüks teadis oma kohta, teostas värvi- ja faktuurieksperimente professionaalse üleolekuga.

Boulezi teoses ?Sur Incises? (1998) oli põnev teema kolme sarnase pilli klaveri, harfi ja vibrafoni sama muusikalise materjali käsitlemine ja ümbervärvimine. Tervet kontserdipoolt täitvas teoses oli erinevaid stiile ja meeleolusid: uusimpressionistlikult õhus värelevaid akorde, jazzilikke rütmimooduleid, hilisromantismi emotsionaalsust, meditatiivsust, kiirelt virtuoosseid osi.

De Mey ?Lauamuusika? oli naljakas-leidlik mäng kolmele löökpillimängijale, instrumentideks kolm puust plaati ? ja muusika missugune! Dallapiccola teos ?Vanglalaulud? aga pöördus vormimängudest eksistentsiaalsesse maailma (kuulda võis ka Dies irae surmateemat). Eriti ilmekas oli antisemitismi ohvri hirmu ja lootusetuse meeleolu just loo viimases osas.