Kvadroraadio 40

Kvadrosaateid anti raadioeetrisse kümme aastat, kuid siis jäädi palju praktilisema stereoheli juurde. Praegu peame loomulikuks, et meil on kodus surround sound.

MARGO KÕLAR

„Lugupeetud raadiokuulajad mono-, stereo- ja kvadroraadiote juures!“ Nõnda kõlasid 13. III 1977 Kvadroraadio ava­sõnad.1 40 aastat tagasi edastas Eesti Raadio eetrisse esimese kvadrofoonilise otsesaate tollases Nõukogude Liidus. Stuudiokontsert kanti värvilisena üle ka Eesti Televisioonis. Saade oli pühendatud vastrekonstrueeritud raadioteatri avamisele ja Ludwig van Beethoveni 150. surma-aastapäevale. Sündmus andis tugeva impulsi edasiseks kunstiliseks ja tehnoloogiliseks arenguks ning kolme suure kollektiivi – Eesti Raadio, Eesti Televisiooni ja Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri – viljakaks ühistegevuseks.

Sündmust meenutavad psühholoog ja elektroonikainsener, tollane Vabariikliku Raadio- ja Telekeskuse sektori juhataja Avo-Rein Tereping ning mitu häält aegade tagant: ENSV Raadio ja Televisiooni Komitee esimehe esimene asetäitja Aado Slutsk (1918–2006), raadio- ja muusikaajakirjanik Virve Normet, Eesti Raadio programmi peadirektori asetäitja Hannes Valdma (1944–2008), reporter Toivo Makk (1939–2009), aastail 1975–1981 raadio muusikasaadete peatoimetajana töötanud tšellist Toomas Velmet ning loodusemees Fred Jüssi.

Tänavu said raadiomaja stuudiod ja foonikad uue hingamise, sest lõppemas on ulatuslikud rekonstrueerimis- ja ehitustööd. Samasugune olukord valitses siin ka 40 aastat tagasi, kui äsjarekonstrueeritud raadioteatrist (1. stuudio) anti eetrisse esimene kvadrofooniline otsesaade tollases Nõukogude Liidus.

Aado Slutsk, 1977: Raadioteatri ümberehitamine on olnud nagu üks suur luup, mille kaudu võis lühikese aja jooksul väga suure selgusega jälgida raadio arengut. Sest aeg on niivõrd meist ette rutanud, et kõige julgemad projektid – ja siinkohal pole see projekt mitte mingisugune sümboolne mõiste, vaid tõesti vatmanpaberile talletatud plaanid –, et need osutusid juba ehituse alguseks päris aegunud plaanideks ja neid tuli ümber teha. Sest Raadioteatri rekonstrueerimine algas monofoonilisena. Ta oli küll hästi ja suurejooneliselt mõeldud, nagu ta praegu välja näeb, aga monofooniliste salvestuste jaoks. Aeg nõudis käigu pealt ümberorienteerumist, et ehitada stuudio stereofooniliste vajaduste rahuldamiseks. Aga nagu te näete – võib-olla sellepärast, et tegemist on 13. kuupäevaga – nagu uus õnnetus, lõi sisse kvadrofoonia! Ja täna toimub selles stereofoonilise salvestuse jaoks ehitatud 1. stuudios esimene kvadrofooniline ülekanne.2

Mis sündis 40 aastat tagasi?

Virve Normet, 2012: 13. III 1977 toimus esimene kvadrofooniline katsesaade. Sellest kujunes Neeme Järvi, Toomas Velmeti, Hannes Valdma, Avo Hirvesoo ja veidi ka minu ühise mõttetöö tulemusena kolme suure kollektiivi firmasaade „ERSO stuudiotund“, mis anti kvadrofoonilisena eetrisse Eesti Raadios ja samal ajal värvilisena Eesti Televisioonis. Peale kvadrofoonia olid ka uued värviülekandebussid tol ajal tehnoloogia värske sõna. Mängis muidugi ERSO, esialgu Neeme Järvi juhatusel. Igal sellisel pikaajalisel saatel on oma alg­impulss, mis väga tükiks ajaks, mitmeks aastaks annab talle väga suure elujõu. Nii oli ka selle saatega. Kokku oli ERSO stuudiotunde eetris neliteist aastat.3

Avo-Rein Tereping, 2017: Esimese kvadrofoonilise saate puhul oli niimoodi, et osa inimesi oli küll esimeses stuudios – neid oli suhteliselt vähe –, aga suurem osa publikust istus Valges saalis. Sinna oli laiali paigutatud neli kõlarit – kaks ees, kaks selja taga –, et saada mitte ainult esimest panoraami nagu stereo puhul, vaid nii, et helid ümbritseksid inimesi.

Tereping, 1981: Tõeliseks ruumitunnetuseks vajame kõiki neid helisid, mis jõuavad meie juurde otse ja peegeldustena ruumi igast suunast. Nii tekib akustiline atmosfäär, mis loobki kohalolekutunde.4

Hannes Valdma, 1977: Võib öelda, et kvadroheli pakub tegijatele väga palju võimalusi ja võib-olla kõiki neid võimalusi me ei ole veel avastanud. Kui meil on tegemist nelja sõltumatu ja identse kanaliga, siis nende abil võib luua väga mitmesuguseid efekte – küll heli ringikujulist liikumist, spiraalikujulist, isegi tekitada sellist muljet, et heli tuleb meie alt ja on meie pea kohal. Kindlasti võib öelda, et kvadroheli annab kõige rohkem muusikahuvilistele. Kui tõsine muusika viib kuulaja vahetult kontserdisaali, võib-olla selle saali kõige parema koha peale istuma, siis kerges muusikas on võimalik kuulajad paigutada täiesti orkestri sisse. Kas see on iga kord õigustatud? Võib-olla mitte. Kuid seda võimalust ta meile pakub ning see on küllaltki efektne ja huvitav.5

Margo Kõlar, 2017: Kuidas saavutati tehniline valmisolek kvadroülekanneteks?

Avo-Rein Tereping, 2017: See oli ehk üks väheseid ettevõtmisi, kus tehnikal oli sedavõrd suur osa nimelt sellepärast, et me pidime ju paljud asjad ise leiutama ja välja töötama. See oli tõeline looming, muidu ei oleks asi saanud toimida.

Meil olid väga head kontaktid Leningradi Popovi-nimelise Raadiolevi ja Akustika Uurimise Instituudiga, kus töötati välja uusi raadiotehnilisi lahendusi. Sealtpoolt juhtis asja tehnikadoktor Lev Kononovitš, kes käis mitu korda Tallinnas süsteemi proovimas. Muidugi oli ta väga huvitatud, et asi käima läheks. Esimeses katsesaates kasutatigi Leningradist pärit kvadromodulaatorit, mille abil saadi eetrisse minev komplekssignaal. Järgmisteks saadeteks, teades vajalikku formaati, töötasime oma laboris välja uue kvadromodulaatori – üldsegi mitte etteantud skeemi järgi, vaid nullist. See tavapärasest stereosignaalist märksa laiema spektriga kompleksne kvadrosignaal (ikkagi neli kanalit!) tuli kuidagi ultralühilaine raadiosaatjast läbi suruda. Selles aitas meid tollase Raadio ja Televisiooni Saatekeskuse laboratooriumi insener Mati Tähemaa. Tema oli, muide, see mees, tänu kellele sai võimalikuks kuulata stereosaateid kõikjal üle Eesti – jällegi esimesena tollases Nõukogude Liidus. Nii et tehniline koostöö käis päris mitme organisatsiooni vahel.

See oli ääretult huvitav aeg just sellepärast, et me tegime täiesti uut asja. Tänapäev tundub tehnilise loomingu mõttes oluliselt igavam, sest sa tellid ju kõik need valmis seadmed, sul ei ole ise tarvis palju mõelda ega „karu kõhtu“ pugeda – lihtsalt paned valmis ja hästitöötavad klotsid kokku. Siis tuli kõik ise teha – isegi 1. foonika akustika. Vilhard Pilvisto oli seal üks neist, kes mõtles välja, kuidas oleks kõige parem. Tema idee oli näiteks perforeeritud alumiiniumplaadid seinakattena. Meile teadolevalt ei olnud niisugust lahendust mujal kasutatud. Plaatide ja perforatsiooniaukude mõõtmed tuli enne muidugi välja arvutada, lähtudes akustilistest nõuetest. Aga Villi oli selle peale meister!

Toivo Makk, 1977: Teame, et siin oldi öösiti väljas, vahel peaaegu hommikuni. Veel eile hilisõhtul läks üks plokk rivist välja, hakkas suitsema, aga täna hommikuks oli ta jälle korras. Nii et see uus kuidagi innustab tegijaid ise ka?

Toomas Velmet, 1977: Noh, plokkidest rääkimata: siin on palju inimesi vahepeal rivist välja läinud, on vaja olnud uusi kutsuda, ka väljastpoolt vabariiki. Aga siiski, hea tahtmisega saab ka nii suure masinavärgi käima, ja päris korralikult.6

Katsetuste initsiaator

Avo-Rein Tereping, 2017: Oli erakordne õnnistus, et raadios töötas selline fantastiline mees nagu Hannes Valdma. Äärmiselt andeka inimesena suutis ta pärast seda, kui oli Tartu ülikoolis teinud valiku füüsika kasuks, tšello erialal süveneda õpingutesse Heino Elleri nimelises Tartu muusikakoolis. Nõnda tundis ta väga hästi nii muusikat kui ka tehnika võimalusi ja oskas tehnikat kasutada kunstilise väljendusvahendina. Hannes Valdma oli esimese kvadrosaate helirežissöör, uue mängumaa võtmefiguur.

Kui ma nüüd seda kontserti meenutan, siis lausa lummav just kvadroheli mõttes oli kollaaž Beethoveni loomingust, kus võis kogeda võimsat ruumilist tunnet. Mäletan, et „Kuupaiste­sonaati“ mängiti kahel klaveril niimoodi, et mindi ühelt klaverilt teisele üle. Vahepeal oli meremüha, ookeanilained loksusid ruumiliselt meie ümber, vaikselt kõlas „Kuupaistesonaat“ ja siis läks muusika vaikselt teisele klaverile üle … Tollane lummav helikujund kummitab mind tänapäevalgi, kui juhtun seda lugu kuulama. Selliseid emotsionaalseid võimalusi pakkus kvadrofoonia päris palju. Ruumiheli ei olnud pelgalt tehniline lahendus loomulikkuse suunas, vaid uus inspireeriv väljendusvahend.

Virve Normet, 2012: Nende saadete sisuline eesmärk oli meil väga hoolikalt läbi mõeldud. Mitte et teeme nüüd ühe tehniliselt silmatorkava ja kaasahaarava saate, vaid arvestus oli tehtud mitme hooaja peale. Igas stuudiotunnis kõlas üks Haydni sümfoonia. Seda jätkus meil neljaks hooajaks ja ikkagi ei jõutud kõiki sümfooniaid läbi mängida. Siis kõlas igal kontserdil ilmtingimata üks eesti uudisteos. Nende aastate jooksul saime heliloojatelt – ma ei liialda – 25–30 partituuri. Väga paljud kasutasid seda võimalust, sest saade läks ju laiale auditooriumile.7

Avo-Rein Tereping, 2017: Mati Kuulberg kirjutas 1979. aastal spetsiaalselt kvadroesituseks „Kvadrokontserdi“, mis oli pühendatud Hannes Valdmale. Teose koosseisus olid tromboon, neli klaverit, timpanid ja keelpillid. Neli klaverit oligi ju kvadro pärast!

Nagu näha, paelus heliloojaid see ruumiline heli üsna kõvasti. Oma panuse andsid Eino Tamberg, Jaan Rääts, Lydia Auster, Lepo Sumera, Harri Otsa, René Eespere, Peeter Vähi jt. Pärast Neeme Järvi Eestist lahkumist juhatas kontserte põhiliselt Peeter Lilje.

Virve Normet, 2012: Esialgu oli meil kenasti mõeldud, et muusikapalade vahel on väike mõttehetk, et orkester saaks hinge tõmmata, lehte pöörata ja uue teose puldile panna. Siis said sõna meie intellektuaalid. Ma ei mäleta kaugeltki kõiki, kuid seal olid Mats Traat, Eino Tamberg, Hans Trass, Boris Tamm, Lennart Meri.

Avo-Rein Tereping, 2017: Hiljem lisati kavadesse mitmesugust elektronmuusikat – välismaal erinevates laborites kokkupandud kompositsioone, mida nimetati „assotsiatsioonideks“. Need olid välja töötatud spetsiaalselt kvadrofoonia jaoks. Ega’s me maailmas üksi seda asja ajanud! Noil aastatel oli kvadrofoonia vastu kõikjal suur huvi. Plaadifirmad lasksid välja kvadroplaate, olid kvadrofoonilised magnetofonid ja plaadimängijadki, kuid kuna vinüülplaadil oli salvestus analoogkujul, kulus plaadi helivagu üsna ruttu ja paarikümne ettemängimise järel kõlas salvestis juba tavalise stereohelina.

Ruumiheli kodudes ja tagatubades

Kõlar, 2017: Kuidas olid lood kvadrosaadete vastuvõtmisega kodudes? Kas oli raadioaparaate, mis suutsid suure pühendumusega ettevalmistatud komplekssignaali lahti kodeerida?

Tereping, 2017: Kahjuks kodune kuulaja kogu ruumimängu nautida ei saanudki, sest kvadrodekooderiga raadioaparaate paraku ei olnud. Kvadrofoonilisena sai neid saateid kuulata ainult Eesti Raadio Valges saalis ja siis veel kusagil raadiomaja kabinetis, kus asus Popovi instituudist laenatud eksperimentaalne vastuvõtja. Kui see tuli tagasi viia, tegime ise ühe Estonia raadio kvadrofooniliseks ja kasutasime seda kvadroraadio esitlustel. Oli üsna palju väljasõite kohtadesse, kus oli väiksem seltskond koos. Tegime demonstratsioone tollastele Eesti otsustajatele. Sageli olid seal ka mingid välismaa külalised, enamasti küll sotsmaadest. Siis tehti spetsiaalselt katsesaate nime all üks tunnike saatekavas vabaks. Oluline oli näidata, et meil see asi levib.

Kord pidime jällegi „Valge Maja“8 tegelastele ühes suvilas kvadrot demonstreerima. Sõitsime välja, kõik riistad olid peal, jällegi seesama üksainus õnnetu raadio võeti kaasa. Jõuame kohale ja pagan, äkki avastan, et üleminekujuhe, millega raadiost need neli kanalit kätte saada ja kõlaritesse ühendada, jäi raadiomajja laua peale. Aga tol ajal oli ju niimoodi, et nendele erinumbrimärgiga autodele liikluseeskirjad ei kehtinud. Tulime siis sealt Rannamõisa kandist sellise vilega raadiomajja … Saate alguseni oli jäänud vist mingi 20 minutit. Ma arvan hinnanguliselt, et sõitsime 15 minutit raadiomaja juurde, sealt ruttu juhe kätte ja siis tagasi – jõudsimegi mõni minut enne saate algust!

Sellised suvilaesitlused olid väga olulised. Selleks, et midagi uut ära teha, olid raadio juhid lihtsalt sunnitud meeldima parteibossidele. Pidi näitama, et oled milleski edukas, siis oli võimalik saada midagi selleks, et asja edasi arendada, saada valuutat välismaise tehnika ostmiseks. Kõige naljakam oli see, et niimoodi asjad sujusidki.

Põhimõtteliselt oleks see süsteem võinud täiesti käiku minna, aga õnnetuseks olid juba kaheksakümnendad, kus kogu N Liidu majandus hakkas alla käima. Töötati välja kvadrofoonilisi võimendeid ja oli isegi üks kvadrofooniline magnetofon kodus kasutamiseks – Jupiter Kvadro. Seda ostsid paljud, aga raadiovastuvõtjateni paraku ei jõutudki. See oli ka üks põhjus, miks kvadro laiades massides eriti ei levinud: ei olnud millega vastu võtta.

Kvadroeksperimendi tähtsus

Kõlar: Kvadrosaateid anti eetrisse kümme aastat, kuid siis jäädi ikkagi palju praktilisema stereoheli juurde. Oli see tupiktee? Esimese kvadrokontserdi eel 40 aastat tagasi ütlesite järgmised sõnad:

Avo-Rein Tereping, 1977: Minu arvates iga teatud keerukusega tehnilist süsteemi võiks, küll mõningase veaga, aga siiski, võrrelda elusorganismiga. Kusjuures madalamad elusorganismid – need kohanevad muutuvatele tingimustele üsna kehvasti ja surevad välja. Aga kõrgemale arenenud elusorganismid kohanevad igasuguste välistingimuste muutustega.9

Avo-Rein Tereping, 2017: Ma ei ütleks, et see oli mingisugune tupik või surnult sündinud laps, sest ideed, missuguste vahenditega luua surround sound, et heli ümbritseb sind ja sa oleksid nagu helide keskel, arendati ju paralleelselt edasi näiteks kinos. Tegelikult peame praegu täitsa loomulikuks, et meil on surround sound ka kodus. See on saanud normiks mitmes valdkonnas: filmitööstuses, teleülekannetel, arvutimängudes ja helikandjatel. Tehniliste süsteemide arendusel on paratamatu, et mõned lahendused ei lähegi lõplikult tootmisesse, kuid arenduse käigus saadud kogemused on lõppeesmärgini jõudmiseks hindamatud. Mis sellest asjast nüüd kasu oli? Kõigepealt andis see üsna võimsa tõuke Eesti Raadio helisalvestustehnika arengule. Kuna seadmeid sai osta ainult välisvaluuta eest ning Aado Slutsk oli Plaanikomitee ja „Valge Maja“ härrade-seltsimeestega suhtlemises üsna osav, siis õnnestus tänu sellele saada korralikke mikrofone, mitmerealisi magnetofone ja mitmesuguseid helitöötlusseadmeid. Režissööridele andis see tõeliselt võimsa ruumilise helipildi kujundamise kogemuse – mis siis, et hiljem oli ainult stereo. Kui osata neljakanalilist heli hästi kokku panna, siis ilmselt on rohkem oskusi ka kahe kanaliga.

Kõlar, 2017: Kas võiks olla mingisugune perspektiiv, et ERR hakkab oma heli edastama surround’is?

Tereping, 2017: Ma arvan, et see saab ehk võimalikuks, kui tekib digiraadio. Digiraadiot arendati tegelikult üsna aktiivselt. See oleks olnud raadiovastuvõtjaid tootvatele firmadele uus tuluartikkel. 1991. aastal käisin Šveitsis suurel maailmakongressil Digital Audio Broadcasting (DAB), kus demonstreeriti erinevaid digiraadio variante. Digitelevisioon meil ju on, kuid kahjuks digiraadio jäigi tulemata.

Taivo Makk, 1977: Millise mulje jättis esimene kvadrosaade, kus kõlasid ka looduse heliruumid?

Fred Jüssi, 1977: Ma kuulasin seda kõige suurema huviga. Looduse häältele ennustatakse tulevikku kui ühele tõhusale ravivahendile haiguste vastu. Kui nüüd niisuguse efekti ja niisuguse kvaliteediga, nagu ma täna seda siin kuulsin, saaks ta tuppa tuua, siis on ju selge, missugune oleks tema üks praktilisi ja väga olulisi rakendusi. Rääkimata sellest, et ta on ikka tõesti üks tore, ilus ja uus mänguasi.10

Kõlar, 2017: Loodame, et uue ajastu ruumiline heli leiab millalgi taas tee rahvusringhäälingu eetrisse ja meie kõigi igapäevasesse kuuldesfääri. Eesti muusika- ja teatriakadeemia helirežii õppekava igal juhul toetab sellist kompetentsi juba mõnda aega.

Margo Kõlar on Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia elektroakustilise muusika professor.

1 Rekonstrueeritud raadioteatri avamine, Eesti Raadio 13. III 1977. arhiiv.err.ee/vaata/rekonstrueeritud-raadioteatri-avamine

2 Rekonstrueeritud raadioteatri avamine, Eesti Raadio 13. III 1977. arhiiv.err.ee/vaata/rekonstrueeritud-raadioteatri-avamine

3 Stereoraadio. Katsesaatest raadiokanalini. (III), ERR Vikerraadio 4. I 2012.

http://arhiiv.err.ee/vaata/stereoraadio-katsesaatest-raadiokanalini-iii

4 Virve Normet, Avo-Rein Tereping, Siin Tallinn! Kvadroraadio, Sirp ja Vasar 9. I 1981.

5 Rekonstrueeritud raadioteatri avamine, Eesti Raadio 13. III 1977. arhiiv.err.ee/vaata/rekonstrueeritud-raadioteatri-avamine

6 Mis tehtud, mis teoksil? Esimene kvadrofooniline otseülekanne. Eesti Raadio 1. III 1977.

http://arhiiv.err.ee/vaata/mis-tehtud-mis-teoksil-mis-tehtud-mis-teoksil-esimene-kvadrofooniline-otseulekanne

7 Stereoraadio. Katsesaatest raadiokanalini. (III), ERR Vikerraadio 4. I 2012.

http://arhiiv.err.ee/vaata/stereoraadio-katsesaatest-raadiokanalini-iii

8 „Valgeks Majaks“ nimetati Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee 1968. aastal valminud hoonet, milles praegu tegutseb Eesti välisministeerium.

9 Rekonstrueeritud raadioteatri avamine, Eesti Raadio 13. III 1977. arhiiv.err.ee/vaata/rekonstrueeritud-raadioteatri-avamine

10 Mis tehtud, mis teoksil? Esimene kvadrofooniline otseülekanne. Eesti Raadio 1. III 1977.

http://arhiiv.err.ee/vaata/mis-tehtud-mis-teoksil-mis-tehtud-mis-teoksil-esimene-kvadrofooniline-otseulekanne

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht