Kuulmist avardav kogemus

Ia Remmel

Cage’i, Sumera ja Bernsteiniga „Eliitkontserdid I” – „Tantsud ettevalmistatud klaveritel”: klaveriduo Kadri-Ann Sumera ja Hanna Heinmaa 20. IX Estonia kontserdisaalis.  Mullusest vestlusest muusikamänedžeri ja muusikaturunduse õppejõu Kevin Kleinmanniga jäi mul mõtteisse tema ütlus, et vana tüüpi kontserdiformaat on ennast ammendamas. Karm tõde, ütles ta, kuid pakend, milles muusikat müüa, peab muutuma. KadriAnn Sumera ja Hanna Heinmaa kontserdil sain aimu, milline võiks uut tüüpi kontsert  kõige positiivsemas mõttes olla. Leidliku kavaga, kus mängijad suhtlevad publikuga, ning sekka delikaatselt nägemisele suunatut. Mängijad olid väga avatud, suhtlesid publikuga nii oma mängus kui ka vaheajal kuulajaile ette valmistatud klavereid tutvustades. Kavas olid õnnestunult kokku pandud John Cage’i „Kolm tantsu” ettevalmistatud klaverile, Lepo Sumera „In Es” ja „Üks ilma teiseta” ning „Sümfoonilised tantsud” Leonard Bernsteini  „West Side’i loost”. Delikaatne valguskujundus (Toomas Thetloff, Sigrid Viir), kus kord valgustatakse orelivilede-tagust, rõdud muutuvad järsku punaseks ja roheliseks, pime saal lööb valgeks ning lühtrites hakkavad põlema lõbusad tuletäpid. Ning lõpuks ka Kadri-Ann Sumera vaimukas ja kujundlik sissejuhatav tekst kavalehel.  

  Kadri-Ann Sumera ja Hanna Heinmaa on  uus ja paljutõotav klaveriduo. Mõlemad on energilised ja vaimuka mõtlemisega mängijad. Lisaks õpingutele kodumaal on mõlemad end täiendanud Kölni muusikakõrgkoolis Arbo Valdma juures. Kadri-Ann Sumera oli aastal 2001-2002 DAAD i stipendiaat, nüüdismuusika on üks tema huvialasid, Hanna Heinmaa pälvis 1996. aastal prestiižsel Eurovisioni noorte muusikute võistlusel III koha, mis ongi paljude eesti muusikute finaalijõudmise kõrval jäänud Eesti  ainsaks preemiaks sellel võistlusel. Praegu elab ja töötab ta Saksamaal.   

Kahe klaveri kokkupanek on keeruline kunst, kuna üks pill ei avarda teise kõlavõimalusi ning duomuusika faktuur kipub vahel kõlama paksult. Eelnimetatud teoseid kuulates sai aga veenduda, kui võimalusterohke võib see kooslus olla. Cage’i „Kolmes tantsus” on duo kui löökpilliansambel. Nüüdismuusika suurim leidur (ning leiduri poeg) John Cage mõjub praegugi sama üllatavalt ning kuulmist avardavalt nagu tema loomisaastail (1930-1992)  Ameerikas. Lühike meenutus ettevalmistatud klaverist: pilli keelte vahele kinnitatakse kruvid, kustutuskummid jm, mille tagajärjel tekib veider klavessiinilik-löökpillilik, honky-donk piano moodi tinisev kõlamaailm.   

Cage on kahtlemata suurim nimi ettevalmistatud klaveri ajaloos, kuid idee eelkäijateks on olnud ka isepäine ameerika looja John  Cowell ning prantslane Erik Satie. Oli nauditav jälgida „Kolme tantsu” minimalistlikult leidurlikku kudet, kus ühest rütmimustrist kasvas välja teine, kuidas need kihtidena üksteise peal kord üht, kord teist kombinatsiooni avasid. See on nagu peitepilt. Mängijate vilgas ja vaimukas esituslaad võimendas teose rütmienergiat. Cage’i ettevalmistatud klaver aktiveerib justkui mingid teised piirkonnad ajus, mis tavaliselt seisavad kasutamata. Pole paha neile vahel  kasutust saada! 

Lepo Sumera kaks teost klaveriduole haakusid mõtteliselt mingil määral Cage’iga, üheks sidujaks minimalismiidee vaimukas edasiarendus. Oli rõõm üle hulga aja taas kuulda üht eesti parimat klaveriduoteost „In Es” ning teist, harva kuuldud lugu „Üks ilma teiseta” (1993). Olen ikka mõelnud, et „In Es” on silmapaistvalt hea, väga mõjuv pala, kus on tähelepanuväärse tundlikkuse ja oskusega kasutatud kahe klaveri rütmi-, faktuuri- ja kõlavõimalusi. Sumera kasutab  sageli võtet, kus ühest algosast, näiteks ühest noodist või motiivist, kujundatakse terve keerukas ehitis. „In Es’i” alguse es-repetitsioonist hakkab nagu makrokaamera all kasvama terve maailm, see on kui hiigelehitis kristallkuulis. Samalaadset tundlikku korduste mängu kuuleb ka palas „Üks ilma teiseta”, mis vääriks sagedamat avastamist ja esitamist. Irwin Kostali seade kontserdi lõputeosele Bernsteini muusikalist „West Side’i lugu” oli  imeline näide, kuidas seada klaveritele selline populaarne, äraleierdatud, orkestri-vokaaliga teost nutikalt, tundlikult ja nauditavalt. Ideaaliks hiilgavast orkestriteose ümberasetusest kahele klaverile on muidugi Rahmaninovi enda seade oma „Sümfoonilistest tantsudest”. Eriti võluvad olid teose õhulised hetked, mida võimendas mängijate suurepärane ning heatujuline esitus. Mõned staccato-pizzicato lõigud olid lihtsalt sama hõrgutavad kui tükk „pavlovat”.