Kunstiilm

IA REMMEL, MIRJAM TALLY, JOOSEP SANG

Paipoiss varjatud tagamaadega Finghin Collins (klaver, Iirimaa) 6. V Estonia kontserdisaalis, kavas Mozart, Schumann, Martin, Prokofjev.

Iiri pianisti Finghin Collinsi muusikulend sai tuule tiibadesse Vevey?s Clara Haskili konkursil. Tema interpretatsioon, mis kõlas 6. V Euroopa Liidu kultuuriprogrammi vahendusel Estonia kontserdisaalis, oli tõepoolest väga euroopalik ja kultuurne.

Kontserdi esimest teost kuulates jäi Collinsist mulje kui naiselikult paindlikust ja ilu eest hoolitsevast pianistist. Tema esitatud Mozarti Sonaat B-duur KV 333 tekitas lõpuks tunde, et Mozartki on naiselik ja ülitundeline helilooja. Kõik oli nii traditsiooniline, kuskil polnud ühtegi ulakamat, konventsioonidest väljuvat sähvatust. Seetõttu siis muutuski see ilu pikapeale mahedaks ojavulinaks ? taustaks, mitte peaasjaks, millele keskenduda.

Samasugune pisut paipoisilik lähenemine valitses algul ka Schumanni ?Metsastseenides?, kuid siin hakkasid asjad tasapisi muutuma. Selgus, et paipoisis on varjul keerukamaidki emotsioone ja varjatud ideid. Tsükli sisulise kulminatsiooni, ?Vogel als Prophet? lähenedes mõtlesin: ?Huvitav, kas ta ka selle pingelise ja mitmetähendusliku miniatuuri esitab nagu pretensioonitu tantsukese?? Aga ei. Kuigi ta ei pookinud siia külge liiga rõhuvat tähendusrikkust, lõi ta kõlamaalinguid ja loodushäälte imitatsioone, mis mõjusid päris värskelt.

Kuulanud ära kontserdi teise poole ?Fantaasiapalad? op. 111 ja ?Arabeski? op. 18, hakkas mulle Finghin Collinsi Schumann järjest enam meeldima. Kõik kavas olnud teosed on Schumanni väiksemad vormid ? väga intiimne, nagu koduringis nautimiseks mõeldud muusika. Collinsil oli siin palju sellist nn. saksa muinasjuturomantikat: metsa, varemeid, legende, mahedakõlalisi bemollhelistikke, lihtsuse all kumavat tähendusrikkust.

Iiri helilooja Philip Martini ?In a thousand Valleys Far and Wide? on värvikas karakterpala, mida väga tänuväärne mängida. Efektse ja suurte kõladega manipuleerivana mõjus ta kui iiri Urmas Sisask, mille aineks küll mitte taevatähed, vaid mäed ja orud, kaugused ning avarused.

Prokofjevi Kolmandas sonaadis avas Collins oma loomenatuuri tahke veelgi. Kui mittevene rahvusest interpreedid mängivad vene muusikat, tekib vahel tunne, et seda maailma ei tajuta lõpuni. Et see vajaks selles kultuurikeskkonnas elamist. Kolmas sonaat on veel küllalt euroopalik ning Finghin Collins esitas selle teose karakteerse ilmekusega.

Visualiseeritud Pärt ja Sumera

Kontsertetendus ?Lepo Sumera ja Arvo Pärt? 6. V Estonia talveaias. Esinesid tantsijad Kaie Kõrb ja Anu Ruusmaa ning Kristiina Kriit viiulil ja Ralf Taal klaveril. Koreograaf Anu Ruusmaa, kunstnik Jane Kaas.

Kontsertetenduses olid muusika ning visuaalne moment kordamööda esiplaanil: hämarus ning diskreetne valgusreþii lõid ka ?puhtale muusikale? meeldiva atmosfääri. Kontserdi esimene pool oli Arvo Pärdi, teine Lepo Sumera muusika päralt. Pärdi ?Variatsioonidega Arinuðka tervekssaamise puhul? liitus sillerdav veealune videopilt. Veemaailma sädelus haakus hästi loo teise poolega, kus minoor pöördub maþooriks (tähistamaks Arinuðka tervenemist). Kevadine sädelus.

Pärdi ?Peegel peeglis? astus lavale sünges keebis viiuldaja (Kristiina Kriit), kapuuts peas, justkui keskaegselt maalilt tänapäeva põiganud vaimulik. Talle kontrastiks oli aga heledates toonides tantsija (Kaie Kõrb). Tants elavdab pisut muusika staatilist nukrust. Tants kui kaunistus, melism. Siinkohal mõjub see pigem muusika illustratsioonina. Muusikalises plaanis nõuab ?Peegel peeglis? küll viiulilt sirge tooniga mängu, ent tooni katkemist hääbuvatel nootidel ning silmatorkavaid ?iluvigu? tooni tekitamisel ei saa siiski autori remarkidega vabandada. Viiuli intonatsioon oligi vahest kontsertetenduse häirivaim külg ? ka Sumera ?Palas sooloviiulile? ei hajunud kirjeldatud mulje ?, mõru piisk muidu nii läbimõeldud ja visuaalselt mõjuvas tervikus.

Pärdi ?Sonatiinis? ning teise poole Sumera ?Ostinaato variatsioonides? pääses esiplaanile klaver (Ralf Taal) ðostiliku iroonia ja jõulisusega.

Helilindilt kõlab ?Kollaaþ teemale BACH?, kus tants taas esil: muusikalised teravad kontrastid Bachi teemade helguse ja selguse ning nüüdismuusika helirägastike vahel tuuakse liikumises veenvalt esile. Tants järgib ka muusikalist loogikat ning fraase. See on tantsus nii harjumuspärane nõue, mida nüüdisaegne tantsukunst kipub sageli eirama, ent mis tantsuvõhikule ometi tundub selgem ja ?arusaadavam? kui lihtsalt abstraktne liikumine, mis muusikalist fraasi ei järgi. Kui nüüdistantsu on üldse võimalik väljastpoolt tulijal mõista.

Kontsertetenduse teises pooles olid vaimuka detailina Sumera klaveripala ?Nukker toreadoor? videopildis näha lõbustuspargi atribuudid, mänguhobustega tiirlev karussell. Nukker sissepõige lapsepõlve. Sumera ?Palale aastast 1981? on kavalehel lisatud Platoni repliik ?Nähtav on heidetud vari?. Nii on muusikagi juba enne hääbunud, ent tantsija (Anu Ruusmaa) ?varjutants? jätkub. Liikumise peegeldused hämarduval ekraanil.

 

Sambalegendi külaskäik

Sarjas ?Diplomaatilised noodid? esines Pärnus (6. V) ja Tallinnas (7. V) 80aastane sambalegend Nelson Sargento, kes võimaldas eesti publikule pilguheidu brasiilia sambale, mille käekäiku mees enam kui poole sajandi jooksul oluliselt on mõjutanud.

Brasiilia puhul kangastub eestlasele küllap pigem Rio de Janeiro rannajoon kui sama linna hundiseadustega slummid ehk favela?d; pigem bikiinides kaunitarid, kui arvukad tänavalapsed, keda korravalvurid kohapeal karistamatult hukkavad. Ka Nelson Sargento vana kooli samba pole too lounge-bossa stiilis muzak, mida meie supermarketites aina enam kuulda võib ja mis enamikule brasiilia muusikakultuuriga seostub. Sargento samba esindab ?vana kooli? ka sõna otseses mõttes ? see kuulub kokku maineka Mangueira sambakooliga (viimast ülistas laulja kontserdil üsna mitmes loos). Tema ansambli kõla erineb tuntavalt sambakarnevali löökpilliorkestri, batucada omast: tooni annavad kitarr, mandoliin ja cavaquinho.

Muljet läinud reede kontserdist Estonia saalis võiks iseloomustada ingliskeelse väljendiga ?it grows on you? ? mulje paranes sedamööda, kuivõrd kõrv harjus saali ambientsi ja sound?iga. Just häiriv sound hoidis laval toimuvat mõnda aega kauge ja segasena. Estonia kontserdisaalis on halb heli püsiv (kuigi mitte ületamatu) probleem. See pole aga vabandus ? kui kontserdi kõik muud komponendid on esmaklassilised, peab seda olema ka esinejate tehniline teenindamine. Halb heli tumestab erilisi muusikaõhtuid liigagi sageli: meenub aastatetagune Marta Sebestyeni kontsert Mustpeade majas, kus küündimatu helireþii suutis (etno)maailma ühe kaunima hääle täielikult ära käkkida.

80aastane Sargento esines laval legendi staatuses ja loomulikult oleks liig nõuda sellises vanuses lauljalt peent vokaali ja intonatsioonitäpsust. Nagu Buena Vista Social Clubi või gospel/blues?i ansambli Blind Boys of Alabama samasse seenioriklassi kuuluvad vanamehed, on ka Sargento targalt ja heatujuliselt esinev traditsiooni kandja. Ei oodanud ju ka kümned tuhanded lauljad Gustav Ernesaksalt viimaste üldlaulupidude ajal täpset þesti, vaid ikka legendi lähedust. Sargento ansamblis mängisid esmaklassilised (pea poole nooremad) muusikud, kes kaldusid ka sambast kõrvale, esitades ilma vokalistita ühe Hermeto Pascoali baião ning enda loodud frevo.

Kontsert edenes ja publik soojenes, kuid siinmail on kokkupuutepunkte brasiilia kultuuriga liialt vähe, et selle koore alla näha. Brasiilias oleks saal ammu kaasa laulnud, meil piirdusid kuulajad leigema heakskiiduga. Igatahes oli Nelson Sargento kontsert tänuväärne võimalus tutvuda tema maa kultuurijuurtega. Samba (nagu ka jalgpall) on osa igast brasiillasest, nii rikkast kui vaesest. Eestis võiks analoogne fenomen olla laulupidu. Vahel see nii näibki, oleks vaid üksmeelt.