Kunstigeen ja elujanu versus ajalooratta keerdkäigud
Rapla kirikumuusika festivali tänavusele avakontserdile pikk eellugu
Kui kohtusin 1992. aastal esmakordselt New Yorgis Helen Tobias-Duesbergiga, teadsin temast vaid seda, et ta on Rudolf Tobiase tütar, kelle õde Silvia Tobias oli olnud väga hinnatud harfimängijana aastaid minu isa kolleeg Estonia orkestris. Tutvustas meid aga Duesbergi tütar Maaja Roos, pianist, kellega olime musitseerinud Lakewoodi Eesti Majas ning New Yorgi kirikus, kus ta oli juba oreli taga, mängides kontserdi sissejuhatuseks ühe oma kompositsiooni. Nendest kohtumistest sündis aastatepikkune side, mis päädis 2004. ja 2007. aastal Georgia osariigi Savannah’ aedlinnas. Muide, selle linnakese ajaloos on midagi väga sümboolset nii maailmas toimuva kui ka Duesbergi eluteega, mis oli täis uskumatuid seiku ja keerdkäike. Nimelt tegi president Lincoln 22. detsembril 1864, keset laastavat ja hävitusrohket kodusõda, okupeeritud linnarahvale teatavaks, et teeb neile jõulukingituse – linna ei põletata maha. Praeguses iidsete linnade ja kunstiväärtuste hävitamise kontekstis väga kõnekas fakt! Ja muuseas, seal on filmitud „Tuulest viidud“, sest linnake oli toona ja on oma unikaalse isikupäraga ja autentse arhitektuuriga siiani alles.
Ajaloost. Rudolf Tobiase (1873–1918) elu ja loomingu kohta on huvilistel olnud võimalus põhjalik info saada tänu „Joonase lähetamise“ saagale. Vähe on olnud aga juttu sellest, et abielust Louise Vilde (1881–1952) nimelise noorikuga oli neil viis last, kes kõik pärinud vanemailt kunstiandeid. Nimelt oli nooriku isa Lõuna-Eestist välja rännanud Kroonlinna, kus pidas raamatukauplust. Intelligentne kodu andis aluspõhja neiu pürgimustele: lauluõpingud Peterburi konservatooriumis, siis Moskvas Stanislavski ja Nemirovitš-Dantšenko stuudium ning huvi ka tantsukunsti vastu.
Saatuslik kohtumine Tobiasega määras kogu tema elutee. Esiklaps Paul-Ferdinand (1904– 1996) sündis Peterburis ja õppis hiljem Peterburi konservatooriumis orelit ja muusikateooriat, Johannes (1905–1995) sündis juba Tartus ja õppis Pallases skulptuuri. Tütar Silvia (1908–1985) sündis Teplices, õppis Berliini muusikakõrgkoolis, Berliini orientaalseminaris hiina keelt, oli Greifswaldi ooperiorkestri harfist, siirdus seejärel Türki, kus mängis riiklikus sümfooniaorkestris ja õpetas muusikakoolis ning, tulnud isamaale, töötas pensionieani Estonia orkestrandina. Kahjuks lõpetas tema elutee traagiline tulekahju New Yorgi korteris, mida ta jagas õe Heleni ja vend Johannese tütre Annemariega (sündinud abielust Tartu linnapea tütre Irene Kasega). Helen Duesbergi väitel isa lemmiklaps Beatrice (1911–1997) sündis Berliinis. Tema tantsuanne inspireeris ema sedavõrd, et ta võttis oma imelapsega ette turnee esialgu Euroopas ja siis ka USAs. Kõik need Luisa rännakud olid ühtlasi püüd propageerida ja müüa ka oma abikaasa teoseid. Küll suutis ta 1927. aastal USAs müüa Beatrice’i lasteraamatu „A busy day“ ehk „Toimekas päev“, mille eest sai meeletu honorari – 1000 dollarit, mis oli Saksamaal viletsusega maadlevale perele suureks abiks. Bice’ist (nii kutsus teda hellitlevalt Helen) kujunes edukas kultuurisündmuste kajastaja ajalehele Daily News ja ajakirjale New Yorker.
Pesamuna Helen sündis USAs (1919–2010), nägemata oma isa, kelle viis ootamatu haigestumine Berliinis. Helen veetis ema ja Bice’i turneede tõttu kuus aastat Narva-Jõesuu suvilas koos njanja Marusjaga, saades tunda külma, nälga ja meeletut igatsust. Käinud kohalikus algkoolis, siirdus ta 12aastasena Tartusse tütarlaste gümnaasiumi, sealt edasi oreli- (A. Topmani käe all) ja kompositsiooniõpingutele (H. Elleri juures) Tallinna konservatooriumi. Saanud 1943. aastal stipendiumi õpinguteks Saksamaal, kohtas ta seal oma tulevast abikaasat, edukat polüglotist ajakirjanikku Wilhelm Duesbergi, sünnitas 1945. aastal tütre Maaja, kaotas 1951. aastal abikaasa (südamerabanduse tõttu) ja jõudis läbi kadalipu USAsse. Nüüd, kui pole enam elavate hulgas äärmiselt võluvat, intelligentset, vaimukat, elu ja Looja ees aukartust tundvat Helen Duesbergi, elab õnneks tänu tütar Maajale edasi tema looming. Õppinud tundma Maaja Duesberg Roosi, julgen väita, et taas on selle sugupuu naisliini saatusega saanud kinnitust tõdemus, et sageli teeb tugevaks just elukaridest läbimurdmine.
Olen aastatel 2004 ja 2007 veidike osalenud Maaja Roosi tööprotsessis Savannah’ päevainternaatkooli õpilastega ning olnud tunnistajaks, mida suudab üks uskumatu energeetikaga muusik läbi viia tavaliste koolilastega, kelle päevakavasse on surutud kõikvõimalikud õppeained, lisaks kohustuslikud jalg- ja korvpallivõistlused ning üldsegi mitte muusika! Ta tegi lastega iga päev tunde, õpetas ka individuaalselt oma kodus neid, kellel asi edenes raskemini, kuigi eeldused võinuksid päädida lausa lauluõpingutega kõrgkoolis. Maaja Roosi töö tulemused jahmatasid: õppeaasta lõpuks valmistati ette suur galakontsert, kus 12–18aastased lapsed laulsid itaalia vana klassikat (Durante, Pergolesi, Gluck, Legrenz jt) ning Mozarti ja Händeli ooperiaariaid ja duette! Kuigi paljude tema õpilaste lennukad unelmad lõpetas pragmaatiline kalkulatsioon, mis viis õppima elualadele, mis toovad kindlalt leiva lauale, jätkas Maaja Roos kaheksa aastat seda tööd, mille pärgas 2009. aastal USA parima lauluõpetaja auhind.
Tänapäev. Nüüd, mil Maaja Roos tegutseb New Yorgi Eesti Maja koori dirigendina, oli tal soov tähistada oma ema 95. sünniaastapäeva Eestis. Sest siin, Kullamaa rahupaigas, puhkab tema põrm kõrvuti isaga, kellega tal maises elus ei olnud õnne kohtuda. Nii kõlaski nüüd 1. juulil Rapla XXVI kirikumuusika festivali avakontserdil täiuslikus ettekandes Helen Tobias-Duesbergi „Requiem“.
Tänu Heli Jürgensoni entusiastlikule tegevusele õppis Estonia Seltsi segakoor selgeks selle mitte just kerge helikeelega, kuid põneva, hingestatud ja kirgliku teose partituuri. Piret Aidulo orelil ning solistid Arete Teemets (sopran), Tuuri Dede (metso) ja Tamar Nugis (bariton) moodustasid homogeense koosluse. Maaja Roos ütles pärast kontserti, et see ettekanne ületas tema meelest Washingtonis kõlanu – tema veendumusel teinuks see sündmus õnnelikuks nii Helen kui ka Rudolf Tobiase.
Maaja Roos on muusikuna pärinud oma esivanemailt parima. Tema tuline temperament ja riskialdis natuur viitavad vanaema Luisa loomusele, äärmine maksimalism vanaisa Rudolfi kompromissitusele ning iga noodi ja sõna väärtustamine nii Heleni kui Wilhelmi vaimuannetele. Muide, Maaja valdab paljusid keeli, ilma et oleks õppinud nende grammatikat – veel üks anne, mille põhjendus kuulub vist geneetika valdkonda. Rapla kiriku akustika on lauljatele äärmiselt sobiv ja nii sai teoks viimnegi dünaamiline peensus, mida dirigent Maaja Roos fraseeringus taotles. Koori kõla oli Heli Jürgenson välja timminud heas balansis: kuna asjaarmastajate kõrval on tema kooris ka kõrge professionaalsuse ja pika koorilaulja kogemusega lauljad, oligi saavutatud kõlaline ühtlus, seda eriti naiskoori osas. Tobias-Duesbergi sügav religioossus on andnud mitmele „Requiem’i“ osale väga omanäolise karakteri. Näiteks on tema „Sanctus“ kujundites malbem ja vastandlik Tobiase kuulsaks saanud „Sanctus’ega“ (oratooriumis „Joonase lähetamine“). Pean tunnistama, et pieteet ja alandlikkus on teoses valdav, kuid suurejooneline kulminatsioonidesse suubumine seejuures haarav ja veenev. „Recordare“ ja „Benedictus“ olid Arete Teemetsa soleerimisel esitatud sellise hingestatud fraasikujunduse ja häälesoojusega, mis, nagu usun, sobinuks ka helilooja ettekujutusega. „Lacrimosa“ ja „Hostia“ ajal kadus minul reaalsustaju: Tuuri Dede lummavalt kaunis, tämbririkas metsohääl kujundas keerukate intervallidega teemad musikaalsusega, mis viis kuulaja ebamaistesse sfääridesse. Kahjuks on baritonile selles teoses jagunud napim osa, kuid Tamar Nugis tõestas ka selle pisku jooksul, et meie vokalistide hulka on lisandunud kauni tämbri ja veenva musikaalsusega sarmikas laulja.
Kontserdile pandi punkt Rudolf Tobiase lauludega „Otsekui hirv“ ja „Eks teie tea“ , seekord Duesbergi oreliseades. Eriti esimesega võitis Estonia Seltsi koor minu südame jäägitult. Kontsert oli ülev. Väärib tunnustust, et Klassikaraadio selle salvestas ja Marge-Ly Rookäär tegi Maaja Roosiga ka intervjuu. Huviline saab loodetavasti neid salvestisi kuulda augusti algul ja septembris.
PS Kahju oli sel õhtul vaid ühest – see muusikasündmus väärinuks suuremat publikut. Kuuldavasti on toodud kuulajaid kohale ka eribussidega, aga eks rahanappus selgitab sellegi puudujäägi.