Kultuurilohe kevadine lemmiknoos – EMPi heliassortii
Leida end keset Eesti muusika päevade melu tähendab sama, mis sattuda keevaverelise kultuurilohe kogukasse kõhtu: too püüab oma vatsakesse vaid ümbruskonna parimaid palu. See neelab nii publiku kui esinejad, hoopis isesorti aega ja ruumi. Olgu kohe öeldud, et rämpskultuuri meie kultuurilohe ei seedi, küll aga on näha, et armastab kaasaegsusega üllatavaid maitseelamusi, noori lootustandvaid interpreete ja heliloojaid, aga ka juba ammuilma kiidetud klassikuid, kes tema jume siiani eluterve on hoidnud. Müütilise olendi menüü panid kokku Ülo Krigul ja Timo Steiner.
Tõtt-öelda viitabki selle aasta festivali kontseptsioon sama kaugele kui lood lendavatest lohedest: nimelt võttis EM P nõuks lüüa labidas maasse ja kaevata kaugesse minevikku, unustamata ka külvata meeneid tulevikku, sest avaaktsioonina sängitati Vabaduse väljakul tulevastele põlvedele mälupulk kõigi festivalil esiettekandmisele tulevate lugudega. Festivalipäeva esimesel õhtul võis näha kino Sõprus seinal jooksmas lühilinateoseid muusika ja helikunsti sümbioosis. Ainsana tuli muusikalisele live-ettekandele Tatjana Kozlova „Liikumatuse dimensioon”, kus videopildis olid Tarvo Hanno Varrese üsna staatilise loomuga tinglikud ja atmosfäärilised pildikaadrid valguse teemadel. Tasub esile tuua Mark Raidpere ja Rainer Jancise isiklikus võtmes esitatud videomuusikakompositsiooni ning kaua koos tegutsenud Ülo Pikkovi ja Mirjam Tally piksillatsioon-tehnikas videoklipp.
Veel sai näha Marianne Kõrveri videotöötlust Arvo Pärdi muusikale, Liina Siibi sotsiaalvaatluslikku videomaterjali Liis Jürgensi muusikaga ning ka helilooja enda visuaalset nägemust samadel motiividel. Kui enamasti levib tendents, et muusikaline külg on allutatud visuaalsele, siis seekord oli visuaalsega jäädud piisavalt tagasihoidlikuks, et lasta helilisel rohkem domineerida. Eesti muusika- ja teatriakadeemia ruumides peeti järgmisel päeval maha tubli mammutkontsert, mille põhiteemaks Eesti muusikaloo senitundmata leheküljed. Tõnu Kaljuste oli kehastunud justkui pintsakus karjapoisiks, kelle ülesandeks oli vedada publik kui vagad lambukesed läbi mõttelise ajateljemaastiku tänapäevale lähemale. Kontserdiõhtu oli lahendatud sedavõrd vaheldusrikkalt ja dünaamiliselt, et mõjuski tõelise rännakuna – muusikalisi elamusi vürtsitas Toomas Siitani ümbermõtestatud muusikaajaloo loeng. Alternatiivüritus „Eesti muusika öö” Heliloojate Majas tutvustas eesti muusika allhoovusi, mis jäävad küll kaugeks akadeemilisest muusikast, kuid on omapärase ja iseseisva nähtusena kindlasti omaette väärtus siinsel muusikamaastikul.
Öistesse heliavarustesse sukeldusid esimesena elektronmuusikud Taavi Laatsit ja Aivar Tõnso koondnime all Kulgurid, möödunud aasta lõpus avaldasid nad ka oma esimese ja ainsa täispika kogumikalbumi „Reisimuusika”. Rütmilised, madalatel sagedustel pulseerivad helid, mis vahepeal pääsevad oma monotoonsest tsüklist taas lahti, püüavad laineid tõenäoliselt palju kaugemalt, kui silm ulatub. Noor muusik Eva Mitreikina üllatas oma mitmepalgelisusega nii vokaalses kui kompositsioonilises mõttes. Niitpeenest häälest hargneb muster, mis vaheldub siin-seal jälle jõulisusega, seguneb kitarrihelidega ja jutustab väga tundlikult ning siiralt oma lugu. Meie naabritel soomlastel on tekkinud oma koolkond uusi lo-fi eksperimentaalfolk-muusikuid, kes on grupeerunud Fonali-nimelise muusikakompanii alla ja löövad ka mujal maailmas laineid – kohati tundus, et Eva Mitreikina sobiks ideelt samalaadse muusika äärealadele, kuigi on natuurilt selgem ja tundlikum.
Ansambel 3 Pead ühendab endas pealtnäha üsnagi erinevad muusikastiilid, luues tõepoolest omanäolist muusikat. Võiks arvata, et tänapäeva alternatiivmuusika on üdini juba läbisõelutud maastik, kus on raske uute žanrikompositsioonidega üllatada, kuid nende kuulamine andis põhjust selles siiski kahelda. Šokigrupeering Stella suutis taas üllatada performance’i-laadse šõuga, kus bändiliikmete vahel sagisid maskides näitlejad, kes manipuleerisid vaataja-kuulajaga, segades jälgi ja kaasates etteastesse ka tuttavaid publikust. Öise koosviibimise lõpetas punt pahasid õunu ehk Bad Apples, kuhu muu hulgas kuuluvad ka juba vanad indie-rüütlid. Unelevasse naiivsusesse kalduv indie-pop sobib heausklikele tüdrukutele, kes peavad lugu Stereolabist, muretust argipäevast ja viisakatest põlvini seelikutest. Samal ajal, kui üleval esitati live-muusikat, käis energilisematele allkorrusel hoogne tantsupidu plaadimuusika taktis. Muusikaöös vilkus kirjusid kõlavärve, mis veel nii mõnegagi öise linna tuledes kaasa kumama jäid. Teine öine kontsert võttis Eesti teatri- ja muusikamuuseumi ruumes kuulajaid vastu Heino Elleri muusikapreemia laureaatidega. Selle õhtu meeldejäävaimaks teoseks oli Tauno Aintsi loodud heli-installatsioon „Proloog” flöödil. Ta ise lükkas selle publiku ees voolama, kuid teose kulgemise käigus ühines ka publik: igaüks sai oma pillil sekkuda teose kulgu. Olukord, kus kaotatakse piir publiku ja lava vahel, murrab distantsibarjääri ja tekitab ühisenergia, milles ka publik võib end asjaosalisena mugavalt tunda.
Peeter Süda orelile puhusid hääle sisse Mart Siimer ja Ulla Krigul. Tagasihoidlikul ekraanil esitleti ka Priit Tenderi visuaalselt mängulist animafilmi „Köögi dimensioonid”, mida täiendas Märt-Matis Lille muusika. Esiettekandele tulid ka Alo Põldmäe „Viis eesti maastikku”, mida mängis klaveril tundelise teravusega Ralf Taal, tõmmates oma idüllilise helimaaliga kokku ka tolle teisipäevaõhtuse kontserdi. Kummaline on täheldada, et muusika, mis kirjeldab just maastikke ja loodust – neid ürgnaturaalseid ülestähendusi, võib ka oma rütmiliste ja meloodiliste viidetega kangastuda niivõrd visuaalselt. Kavabuketti mahtus ühtlasi palju muud ja julgen uskuda, et oleks mahtunud veelgi, kui ühe festivali aeg poleks piiratud. Tahan kiita EM P festivali loomingulist meelestatust: publikusse suhtuti soojalt ja teda tervitati avasüli. Õnneks on põhjust oodata juba järgmisi Eesti muusika päevi, siis juba uues garneeringus.