Kuidas läheb klassikatähtedel?

Ingely Laiv jäi meelde hingestatud interpretatsiooni ja pilli kauni kõlaga, Jakob Teppo klaverikõla oli väga värvikas ja mitmeplaaniline.

ÄLI-ANN KLOOREN

Share this...
Share on Facebook
Facebook

Ingely Laiv (oboe, inglissarv) ja Jakob Teppo (klaver) 26. I Mustpeade maja valges saalis. Kavas Tõnu Kõrvitsa, Henri Dutilleux’, Camille Saint-Saënsi, Eduard Oja, Maurice Raveli ja Pärt Uusbergi (uudisteos) looming.

Vaid veidi vähem kui kuu on jäänud järgmise telekonkursi „Klassikatähed“ alguseni ning selle ootuses on huvitav vaadata-kuulata, kuidas läheb eelmiste hooaegade osalejatel. Mustpeade majas toimunud Jakob Teppo (osales 2014. aastal) ja Ingely Laivi (2018) kontserdi põhjal võib öelda, et vähemalt neil läheb publiku poolt vaadatuna küll väga hästi. Kuuldes nime Ingely Laiv, meenub automaatselt Eino Tambergi „Aaria“. See, kuidas noor oboemängija Tambergi pala esitas, on üks muljetavaldavamaid momente kogu telekonkursi jooksul (etteruttavalt peab ütlema, et ka sel kontserdil sai „Aariat“ lisapalana kuulda). Esimene pilk noorte interpreetide kontserdi kavalehele tegi rõõmu: kõige vanem teos oli vaid natuke üle saja aasta vana. Mitte et uus oleks kindlasti parem kui vana, aga väga tahaks pääseda klassikalises muusikas sellest, et erinevalt teistest kunstiliikidest peetakse sageli ka saja-aastasi teoseid liiga modernseks, et neid ette kanda või kuulata.

Kontserdi algus oli ootamatu: interpreedid alustasid esinemist publiku selja taga, kuhu oli paigutatud teinegi klaver. Avaloona kõlas Pärt Uusbergi selleks kontserdiks kirjutatud „Eleegilised maastikud“ oboele ja inglissarvele ning klaverile. Teos algab Uusbergile ebatavaliselt dissonantselt ja jõuliselt ning igasuguse eleegilisuseta, nii et peast jõudis läbi käia juba mõte, et äkki on kavas muudatus tehtud. Pala esimene pool on efektne ja väga värvikas ning kruvis ootused kõrgele. Kahjuks on aga head ideed teose teises pooles otsa saanud ja mida lugu edasi, seda lahjemaks jääb materjal ja selle arendus, sealjuures muutub järjest kurvameelsemaks. Teose lõpus aga selgitataks justkui lastele klaveri abil muusika programmilisust: kõige ülemises registris laulab linnuke ja kõige alumises müdistab karu.

Teinegi eesti muusikateos, Tõnu Kõrvitsa „Kolm laulu Dolorese laulu­vihikust“ inglissarvele, kanti ette publiku selja taga. Kui esimesel korral mõjus see võte avaüllatusena, siis teisel korral oli natuke ebamugav. Ilmselt on see minu illusioon, et kui esineja on näha, on asi justkui rohkem kontrolli all ja ettekanne mingil määral etteaimatav. Õnneks avastasin, et Mustpeade maja valge saali akendest peegeldub esineja lausa topelt ja see leevendas ebamugavust. Ilmselt oli peegeldus juhuslik, aga mõjus kui videoinstallatsioon, mis oleks võitnud efektsuses veelgi, kui saal oleks olnud täiesti pime. Kõrvits on oma palades, mida sobib hästi iseloomustama just sõna „eleegiline“, ammutanud inspiratsiooni müstiliste võimetega naise Dolorese mahajäetud majast leitud lauluvihikust. Vihikut on helilooja varemgi korduvalt kasutanud oma teoste algmaterjalina, alles hiljuti kõlas selle põhjal kirjutatud orkestriteos „Hüljatud tuletornide ajalugu“. Peab imetlema Kõrvitsa võimet luua erilisi meloodiaid. Kolme laulu kuulates tekkis paralleel gre­gooriuse lauluga – mitte küll kõlalises mõttes, aga komponeerimise poolest. Meloodiad on pidevas loomulikus liikumises, välditud on korduvaid rütmilisi ja helikõrguslikke motiive, mis annab omapärase voolavuse tunde. Hetkekski ei hakka igav, sest muusikaline materjal muutub kogu aeg. Kuigi meloodias kasutab helilooja palju n-ö kriipivaid intervalle – näiteks kolmandas osas on põhiintervall suur septim –, jääb ometigi kõlama mingi kummastav heakõlalisus. Kui lisada veel Ingely Laivi hingestatud interpretatsioon ja pilli kaunis kõla, saabki kuulaja erakordselt lummava elamuse.

Duona kandsid Laiv ja Teppo ette kaks sonaati oboele ja klaverile prantsuse heliloojatelt Henri Dutilleux’lt ja Camille Saint-Saënsilt. Eriti sügava mulje jättis Dutilleux’ teose esitus. Värske helikeelega teoses (kuigi sellelgi on vanust juba üle 70 aasta) said mõlemad mängijad näidata nii oma virtuoossust kui ka head ansamblimängu. Meelde jäi Teppo äärmiselt nüansseeritud mäng sonaadi teises osas scherzo ning mõlema suurepärane partnerlus viimases osas. Camille Saint-Saënsi sonaat D-duur op. 166 on klassikalisema helikeelega. Märkimisväärne on aga fakt, et helilooja kirjutas selle 86aastasena – ja tulemus ei ole laita. Esimese osa esituse väike puudujääk oli klaveri­faktuuri tihedus, mistõttu see mattis kohati enda alla oboepartii. Teises osas ad libitum oli aga oboele antud võimalus improvisatsiooniliselt särada ja siin sai nautida Ingely Laivi oskusi. Viimast osa kuulates tuli äkki meelde fakt, et Saint-Saëns oli esimene n-ö tuntud helilooja, kes kirjutas filmile originaalmuusika, ja midagi tummfilmilikku kõlas ka selles loos.

Rõõmu valmistas, et Jakob Teppo oli kavva võtnud Eduard Oja „Vaikivad meeleolud“. Tegemist on eesti klaverimuusika kullafondi kuuluva kolme lühipalaga, mille esitus ei nõua küll virtuoossust, aga seda enam mõtestatud tõlgendust. Teppo klaverikõla oli väga värvikas ja mitmeplaaniline: eriti jäi see kõrvu esimeses osas lento con moto, kus tuhmi vasaku käe taustal tõusis filigraanselt esile parema käe helisev kõla. Teise sooloteosena kandis Teppo ette Raveli sonatiini, mille esitajal peab olema nii hea tehnika kui ka mitmekülgne kõlakultuur – mõlemad olid Teppol olemas. Eriti väljapaistvaks kujunes oma ülimas nõtkuses kolmanda osa animé tõlgendus.

Nagu eespool öeldud, kõlas sel kontserdil lisapalana Eino Tambergi „Aaria“ Ingely Laivi suurepärases esituses. Tambergi teos oli 2018. aasta „Klassikatähtede“ saates täielik avastus: imeilus romantiline meloodia, samal ajal oma ootamatute käikude ja käändudega nii äratuntavalt tamberglik. Õnneks on hakatud viimasel ajal järjest enam kontserdikavadesse võtma vahepeal peaaegu täiesti unustusse vajunud XX sajandi teise poole eesti muusikat, sh Tambergi teoseid (sellel hooajal on juba kaks korda kõlanud tema vaimustav concerto grosso). See muusika on kindlasti väärt palju sagedasemat ettekandmist. Kevadisi kontserdi­kavasid vaadates võib rõõmuga tõdeda, et sellel suunal tänuväärne töö jätkub.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht