Kui üks pluss üks on rohkem kui kaks

Kui mõelda Kadri Voorandi artistimina arengule viimase kümnekonna aasta jooksul, siis on olnud tegemist justkui idamaiselt kireva lehviku avanemisega.

JOOSEP SANG

Seda kirjatükki alustanud, loen uudist, et lauljatar Kadri Voorandi ja bassist Mihkel Mälgandi vastne duoalbum ilmub järgmise aasta alguses Saksa plaadifirma ACT märgi all. See on kahtlemata saavutus, järjekordne Kadri Voorandi teel rahvus­vahelise tuntuse ja edu suunas. ACT on suure diskograafia ja artistide rosteriga firma, pealegi väga laia ja efektiivse distributsiooniga, ning on loota-oodata, et Voorandi ja Mälgandi eestimaine ja osaliselt ka eestikeelne muusika leiab vääriliselt ulatuslikku tähelepanu. Eesti džässi ekspansioon Euroopas ja kaugemal kestab juba mõnda aega ning sellelt teekonnalt on kindlasti oodata veelgi häid uudiseid, nii Voorandi kui ka mõne teise džässiande puhul.

Kadri Voorand on Eesti džässipildil juba üle kümne aasta, tema diskograafias on varasemast kolm plaati omanimelistelt ansamblitelt, kaks albumit Tanel Rubeni kvinteti featured artist’i rollis ja kaks plaati vokaalsekstetilt Estonian Voices. Lisaks sellele on tema lugusid ridamisi ilmunud eri plaatidel, koostööprojektides ja kontserdikavades. Ka on teda tunnustatud laulupeoheliloojana, nii eelmisel kui ka sellesuvisel laulupeol. Voorandi teeb kogu olnud ja oleva Eesti vokaaldžässi kontekstis eriliseks tema vitaalsus ja versatiilsus ning tahe ja suutlikkus end väga erinevates formaatides teostada ja kehtestada. Ta pole „lihtsalt laulja“, kes esitab džässi­standardeid või teiste heliloojate laule, vaid isikupära ja visiooniga looja, kes rajab endale ise tee, ilma giidi ja maakaardita. Temas on kange kokteil andest ja töökusest, küllap ka tervislik annus auahnust.

Kui mõelda Kadri Voorandi artistimina arengule viimase kümnekonna aasta jooksul, siis kujundlikult väljendudes on olnud tegemist justkui idamaiselt kireva lehviku avanemisega. Voorand on algusest peale erinenud väga hea vokaaltehnika ja keskmisest ekspressiivsema, eksalteerituma väljenduslaadi poolest. Sellega käib kaasas just eestikeelse lauluteksti (vahel lausa äärmuslikult) aktiivne artikuleerimine, mida on minu meelest küll viimastel aastatel veidi vähemaks jäänud. Oma hääle koloreerimiseks ja vokaalliinide dubleerimiseks on ta juba pikka aega kasutanud elektroonikat ja sellega koos ka vabaimprolikku häälutamist. Veel üks tema muusikas olemise tahk on aina suurem tähelepanu eesti keele ja muusikalise juurtetunnetuse vastu, mida kinnitavad ansambli Estonian Voices otsast lõpuni eestikeelne ja -meelne plaat „Taat läks lolliks“, osalemine Veljo Tormise rahva­lauluseadeid taaselustavas ansamblis Tormis Quartet, lauljate poolehoiu võitnud laulupeolaulud ja mitmed muudki muusikalised ettevõtmised. Kadri Voorandi magnetism avaldub eriti selgelt kontserdiolukorras, kus ta on suuteline ühes loos looma intiimseid, maagilisi heliilmu ja järgmises kütma kerisekivid tulipunaseks. Pole siis ime, et kiidukooris kohisevad kaasa nii kodused kuulajad kui ka paljunäinud džässikriitikud välismaalt.

Uus album „In Duo with Mihkel Mälgand“ on faktiliselt täpselt see, mida esikaas lubab: kaks muusikut laval ja stuudios, üks laulmas ja end peamiselt klaveril saatmas, teine kordamööda kontrabassi ja akustilist basskitarri mängimas. Sisuliselt annab aga tehe üks pluss üks hoopis suurema väärtusega tulemuse. Voorand kasutab elektroonilisi vokaalefekte (kontsertidel ka luuperit), kujundab ja täidab faktuure väga mitmekesise klaverimänguga ning kasutab muidki pille nagu Aafrika „pöidla­klaverist“ mbira’st arendatud kromaatiline kalimba, kellamäng ja korraks ka viiul. Mälgand mängib episoodiliselt ka löökpille ja tšellot. Duo on eneseküllane, tõhusalt toimiv ansambel, millele pole tarvis midagi lisada. Stuudios trikitades saaksid teisedki muusikud üksi või kahekesi hakkama ammendava ansamblipildi loomisega, kuid on oluline, et Voorand ja Mälgand suudavad taasluua sama rikkaliku kõlaspektri ja multitasking-musitseerimiskeskkonna ka live’is, ning

Kadri Voorandi magnetism avaldub eriti selgelt kontserdiolukorras, kus ta on suuteline ühes loos looma intiimseid, maagilisi heliilmu ja järgmises kütma kerisekivid tulipunaseks.

Priit Simson / Ekspress Meedia / Scanpix

selle lisaboonus on esinejate ja kuulajate energiavahetusest sündiv eeterlik, efemeerne „miski“, mida me nimetame fiilinguks, atmosfääriks, hetke kordumatuseks.

Ühe erandiga (kaver lauljatari noore­põlvelemmikust, Michael Jacksoni hitist „They Don’t Really Care About Us“) on palade autor Kadri Voorand. Mälgand panustab peaaegu igas loos kaasarranžeerijana. Muusikaliste väljendusvahendite, komponeerimis- ja arranžeerimisvõtete ning ka stilistika poolest on plaat vaheldusrikas. Dünaamilist, meetrilist ja energeetilist vaheldust kohtab sageli ka ühe pala jooksul. Omaette olulise dimensiooni lisavad laulusõnad, mis on samuti Voorandilt (välja arvatud Kersti Merilaasi luuletusele loodud „Õhtu“). Mõni üksik irooniline torge välja arvatud, on laulusõnad tundelüürilised, intiimsed ja kõnelevad ühel või teisel moel armastusest (või selle puudumisest). Kindlasti on nendes tekstides palju isiklikku, usutavasti leiab ka fiktsiooni ja üldistusi. Milline on nende kahe osise vahekord, ei oska hinnata, kuid tekstid on ilmselgelt lauljale olulised ning sõnakujundite, mõtte ja alltekstide värvimise ja varjutamisega tegeleb Voorand loost loosse.

 

Plaati raamivad ballaadid „I’m Not in Love“ ja „I Stopped Time“, selle tonaalsusega haakuvad ka romantiline „Õhtu“ ja õhkav-unistav „I Drove a 1,000 Miles“. Pisuke noir-pilv sõuab üle taeva lauluga „What If I Did Kill You“ (külalissolist on resigneerunud tämbriga NOËP). Tempolist vaheldust ballaadidele pakub „Ageing Child“, mis korjab laulu edenedes üles delikaatse groove’i, kust aimub nii stevereichilikke pulsatsioone kui ka klubibiiti. Mitmes palas demonstreerivad mõlemad muusikud vaevatult oma vokaal- ja mängutehnilist kõrgklassi („Like Yoko and John“, väga funky „They Don’t Really Care About Us“), kinnitades veel kord, et nii efektiivne kahekõne lisajõudu ei vaja. Lisajõud (Marek Talts kitarril ja Ahto Abner trummidel) on kaasatud loos „Kuldrenett“, mis minu meelest langeb oma progerokiliku pompoossuspürgimusega veidi tervikpildist välja. NOËPi osalus mõjub aga värske vaheldusena.

Enamik albumi lauludest on „anatoomiliselt“ võttes pigem poplaulud, kuid kuna mõlemal muusikul on sügaval veres (ja häälepaeltes ja sõrmeotstes) džässilik fraseerimine, rütmirikkus, melismaatika, timing ja ansamblitunnetus, siis kõlab duo muusika mulle siiski eelkõige džässina. Mõnes loos kajab minu kõrvus kaasa midagi Joni Mitchellilt. „I Stopped Time“ võikski olla tema kirjutatud. Laulus „I Drove a 1,000 Miles“ aitab seda paralleeli luua Mälgandi kõrgregistris kõlav akustiline basskitarr, mis mõjub kohati äravahetamiseni akustilise kitarrina.

Eesti džäss (ja kõik muu, mis tänapäevase stiiliülese virvarri kiuste end siiski džässi vikerkaare või vihmavarju alla sätib) elab häid aegu. On inspiratsiooni ja ambitsiooni, käsitööoskust ja müügimotivatsiooni, koolitajaid ja korraldajaid, kuulajaid ja hooandjaid. Jazzliidu, Music Estonia, „Jazzkaare“, Tallinn Music Week’i ja teiste taganttõukajate toel on avanenud uksed ka välismaistele lavadele, isegi kui need on veel enamasti väikeste klubide omad, mitte nimekate džässifestivalide A-lavad. Mihkel Mälgand ja Kadri Voorand on juba pikka aega Eesti džässi maastikku mõjutanud ja muutnud, esimene ühe hinnatuma ja ka hõivatuma bassimängijana, teine aina suunda muutva ja värskeid väljundeid otsiva muusiku-helilooja-arranžeerija-ansamblijuhina. Uus plaat on mõlema tippvormi kontsentraat.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht