Kui sündmused kuhjuvad

Toomas Velmet

„Virtuoosid”: Tallinna Kammerorkester, solist ja dirigent Pietari Inkinen 16. IV Mustpeade majas. Kalendrist võib alati leida kuupäevi, kuhu (muusika)sündmused justkui kuhjuvad. Üks selliseid oli möödunud nädala neljapäev ehk 16. aprill. Sel päeval kell 16. 30 avati Vabaduse väljakul Eesti muusika päevad (EM P) ja kell 18 oli Estonia talveaias EMPi esimene kontsert, samal tunnil avati Estonia kontserdisaalis rahvusvaheline koorifestival „Tallinn 2009”, kell 19 algasid rahvusooperi kammersaalis EMPi teine kontsert, Klassikaraadio otseülekanne Arvo  Pärdi IV sümfoonia Euroopa esiettekandest Helsingi Finlandiatalost ja TKO kontsert Mustpeade majas. Pole vist vajagi meenutada, et järgmisel päeval algas „Jazzkaar”, kelle reklaamikampaania kestab permanentselt aasta ringi.

Kõige selle tõttu jäigi TKO ülesastumine pisut varju, kuid mitte neile, kes asja tunnevad ja kooslust austavad. Kindlasti oli saalis ka neid, kes hästi teadsid, kes on Pietari Inkinen. Tunnistan, et mina ei teadnud, ja siinkohal jagan oma värskeid teadmisi. Pietari Inkinen (1980) on  soome noor viiulikunstnik ja dirigent (samad näitajad, ka sünniaasta, Mikk Murdveega), kes on naabermaa üks säravamaid tähti muusikamaailmas. Ta on õppinud viiulit Kölnis Zahhar Broni klassis ja see on kõrgeim kvaliteedi näitaja. Broni kooli lõpetamine ei ole keeruline, aga sinna kampa saamine on mõeldav vaid üliandekatele muusikutele.

Tuletame meelde, et Zahhar Bron on maailmale andnud Vadim Repini ja Maksim Vengerovi. Ent sellest oli Pietari Inkinenile veel vähe ning juba aastast 2004 on ta dirigendina IMGArtists mänedžmendi artist ja tema  aastakoormus dirigendina on 70 kontserti. Tänaseks on ta Uus-Meremaa sümfooniaorkestri peadirigent ja Jaapani filharmoonikute esimene külalisdirigent. Siis selline muusik külastas Eestit ühe kontserdiga TKO ees ja, muide, ka sees. Väljakuulutatud reklaamis oli kavas justkui üks autor – Felix Mendelssohn Bartholdy, kuid kavalehelt võis neid leida rohkemgi. Kontsert algas Edward Elgari Serenaadiga keelpillidele op. 20. Sir Edwardi teostega on nii, et need on kas geniaalsed nagu näiteks Viiulikontsert op.  61, Tšellokontsert op. 85 ja „Enigma” Variatsioonid op. 36, või voolavad mööda eriti puudutamata või häirimata – lihtsalt üks pretensioonitult kena kuulamine. Nii tuleks öelda ka esitatud Serenaadi kohta, kui „häirima” poleks hakanud perfektne esitus ja värske tõlgendus, mis lõi soodsa pinna ja eelsoodumuse järgnevaks. Ja järgnes päris ebaharilik teos kammerorkestri repertuaaris ehk Mendelssohni Oktett Es-duur op. 20, mille on kirjutanud 16aastane geenius aastal 1825. See erandliku koosseisuga oktett – neli viiulit ning kaks altviiulit ja tšellot – ei  ole tüüpiline topeltkvartett, vaid selles teoses on kõik liikmed iseseisvad ja see asjaolu koos erakordse esituskeerukusega teevad teose ettekande harukordseks. Lisaks kõigele on tegemist suurekoosseisulise kammeransambliga, s.t dirigendi organiseeriv käsi puudub. Dirigent Pietari Inkinen istus oma viiuliga (Carlo Bergonzi 1732) ansamblis juhtpositsioonil ja elas koos seitsme kaaslasega üle kogu teose komplitseerituse.

Algusest kuni lõpuni ülimalt nauditavas esituses demonstreeriti kõike, mis keelpillimängus võimalik, ja tulemus pani saali  rõkkama. See esitus tekitas kerge ärevuse kontserdi teise poole kavas olnud Richard Straussi „Metamorfooside” ootel, sest see teos on kirjutatud juba 23 keelpillile ja sealgi on tegemist 23 erineva partiiga. Pika ja viljaka elu elanud R. Strauss kirjutas „Metamorfoosid” 1945. aastal Dresdeni linna ja selle lauspommitamisel hukkunud 130 000 elaniku mälestuseks. Kirjutatakse, et eriliselt mõjus autorile Müncheni ooperimaja häving. Arvatavasti olid need maailmasõjast tulenevad inim- ja kultuurikaod, mis sundisid  eakat, kaheksakümnest meistrit looma surematut teost nii erandlikule koosseisule. Teose idee on tegelikult lihtne, kuid ülimalt raskesti teostatav. See on üks lõpmatu 23-häälne kontrapunktne meloodia Adagio tempos, vaid vormi keskosale on märgitud agitato, ja ettekandeline ülikeerukus seisneb nii vormilise kui esitusliku intensiivsuse saavutamises. Esimene neist sõltub otseselt dirigendi ja teine muusikute meisterlikkusest.

Nii Pietari Inkinen kui Tallinna Kammerorkestri 10 viiuldajat, 5 altviiuldajat, 5 tšellisti ja 3 kontrabassisti väärivad kogu  kava esituse eest ülivõrdes kiidusõnu ja kindlasti ka ühe aasta või hooaja autasu, kui selline oleks olemas. Kahju, et suurte sündmuste konglomereerumise tõttu ei jätkunud ühelgi professionaalsel asutusel kapatsiteeti, et sellest sündmusest oleks jäänud heli- ja pildijälg vastavale kandjale. Selline on juba muusika (ja muusikute) saatus, et kõlab ja haihtub, kuid räägitakse veel kaua. Paistab, et TKO on kristalliseerunud nii koosseisult kui ansambliliselt ja neilt on väga palju veel oodata juba lähitulevikus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht